Foto: Victoria_Art / pixabay.com

Tänapäeval usub väga suur osa läänemaailma inimestest reinkarnatsiooni võimalikkusse. Selle uskumuse populaarsus on kasvanud 20. sajandi teisest poolest: eelkõige aitas sellele kaasa plahvatuslikult suurenenud huvi idamaade spirituaalsete praktikate vastu 1960-ndatel. Võrreldes tolle aja uskumustega, on tänapäevane arusaam uuestisünnist veidi muutunud. Paljud usuvad ideesse, et me oleme osa jumalikust kõiksusest ja osa vaimsuse otsijaid arvab, et kõik, mida me näeme sellest eraldiseisvana, on vaid illusioon.

Sõna “illusioon“ kasutatakse tänapäeval vaimsetes ringkondades väga erinevas tähenduses. Tõenäoliselt nõustuks enamus inimesi, et füüsiline maailm on mingis osas kõigest illusioon. Aga kas sama lihtne on nõustuda ideega, et me sünnime uuesti ainult nii kaua, kuni õpime sellest illusioonist läbi nägema? Niipea, kui me saavutame valgustatuse, murrame me ka karma kütked, saades üheks algallikaga. Veel radikaalsem näib idee, et igasugune individuaalsus on igal tasandil illusoorne ja sel hetkel, kui me sureme, ei ole mingit mõtet rääkida individuaalse hinge teadvusest.

Neid kahte “illusiooni mudelit“ toetab ka suur osa tänapäeva vaimsetest ringkondadest. Sel moel maailma nägemine läheb vastuollu “kogemuse mudeliga“, mille kohaselt me elame mitmeid elusid selleks, et saada erinevaid kogemusi ning õppida toime tulema nende väljakutsetega, mida elu meile sellel planeedil pakub – see mudel rõhutab individuaalse hinge kasvamise protsessi läbi mitmete elude.

Püüdes neile seisukohtadele läheneda ratsionaalselt, on võimalik arutleda, millist versiooni kõige paremini toetab loogiline analüüs ja olemasolev tõendusmaterjal.