Foto: pilgrim.ee

Legendaarne juhioskuste ja tipptulemuslikkuse ekspert Robin Sharma tutvustas kella 5 klubi meetodit juba 20 aasta eest. See põhineb väga tõhusal hommikurutiinil, mis on aidanud tema klientidel jõuda suurepärase tegutsemisvõime, hea tervise ja kõikumatu meelerahuni sel kõikvõimalikest väljakutsetest kubiseval ajastul. Autor on selle elumuutva raamatu (“Kella 5 klubi”) kallal töötanud üle nelja aasta ja see tutvustab varakult tõusmise harjumust, mis on paljudel aidanud jõuda erakordsete tulemusteni ning ühtlasi saada õnnelikumaks ja paremaks inimeseks, kes oskab elu väärtustada.

See põnev – ja sageli naljakas – lugu jutustab kahest äsja tutvunud inimesest, kes kohtuvad omakorda ekstsentrilise miljardäriga, kellest saab nende õpetaja. Kella 5 klubi tutvustab sulle: Kuidas suured geeniused, ärihiiglased ja maailma kõige targemad inimesed alustavad oma päeva, et jõuda kõigi nende hämmastavate saavutusteni. Mudelit, mida saab kohe kasutama hakata ja mis viib selleni, et tunned ennast inspireerituna, keskendunult ja sihikindlalt, võttes viimast igast oma elupäevast. Samm-sammulist meetodid, millega koidutunde parimal moel ära kasutada, et jääks aega nii trenni, sihtide seadmise kui ka enesearengu jaoks. Neuroteadusel põhinevat harjutust, mis hõlbustab ärkamist varasel kellaajal, kui paljud teised veel magavad, andes sulle hinnalist aega enda jaoks, et mõtiskleda, väljendada oma loovust ja alustada päeva rahulikult, mitte kiirustades. Edasijõudnutele mõeldud meetodeid, millega oma oskusi, annet ja unistusi kaitsta pealetükkiva digimaailma ja tühiste ajaraiskamise viiside eest, et jõuaksid rikkuseni, saaksid mõjukaks ja sul oleks võimalik omakorda maailma paremaks muuta.

Telegram avaldab 9. oktoobril eesti keeles ilmuvast raamatust lugemiseks ühe peatüki.

Robin Sharma on ülemaailmselt tunnustatud heategija. Teda peetaks üheks paremaks juhioskuste eksperdiks maailmas ja tema klientide hulgas on mitmed Fortune 100 nimekirja kuuluvad firmad, nimekad miljardärid, meister¬sportlased, muusikud ja kuninglike perekondade liikmed. Autori müügitabelite tippu jõudnud menukid, nagu „Munk, kes müüs maha oma Ferrari“ ja „Avasta oma saatus“, on müünud miljoneid eksemplare rohkem kui 92 keeles, tehes temast ühe kõige loetuma elava autori.

Kella 5 meetod: maailmamuutjate hommikurutiin

Tere tulemast Kella 5 klubisse,“ kõmistas miljardär, sammudes oma rannamaja trepist alla. „Bonzour! Nii öeldakse kreooli keeles tere hommikust. Olite õigel ajal kohal! See mulle meeldib! Täpsus on kuninglik komme. Vähemalt minu reeglite kohaselt. Minu nimi on Stone Riley,“ kuulutas ta, sirutades lahkelt käe, et külalisi tervitada.

Räbaldunud vanad riided olid asendunud lühisääreliste jooksupükstega ja valge T-särgiga, millel oli kiri „Ükski idee ei hakka tööle ilma tööd tegemata“. Ta oli paljajalu ja paljaks aetud lõuaga, väga heas vormis ning kenasti päevitunud, nähes nüüd välja palju noorem kui seminaril. Peas oli tal must nokkmüts, nokk tahapoole keeratud.

Ta rohelised silmad olid ikka ebatavaliselt selged. Naeratus oli imeliselt särav. Jah, selles mehes leidus midagi väga erilist, nagu ettevõtja oli kohe taibanud.

Ärimagnaadi pea kohal hõljus valge tuvi, laperdades seal tiibadega oma kümme sekundit, nagu oleks tegu mustkunstitrikiga. Siis lendas ta minema. Kujutage ette! Milline imeline vaatepilt.

„Las ma kallistan teid, ega te ei pahanda?“ ütles miljardär ja ei hakanud vastust ootamagi, vaid haaras nii kunstniku kui ettevõtja korraga oma pikkade käte haardesse.

„Jumal küll, olete teie vast vaprad. Jah, tõepoolest,“ mõtiskles ta. „Te usaldasite sellist sakris vanameest. Võhivõõrast. Ma tean küll, et nägin tol päeval välja nagu hulgus. Asi pole selles, nagu mind ei huvitaks, milline ma välja näen. Aga mind ei huvita see kuigi palju,“ naeris ta justkui oma ükskõiksuse üle. „Mulle meeldib, kui asjad on ehtsad. Kenad ja lihtsad. Täiesti autentsed. Mõtlen ikka tollele vanale tarkuseterale, et see, kui sul on palju raha, ei tee sind kellekski teiseks. Tänu sellele saad lihtsalt veelgi enam olla see, kes sa olid enne rikkaks saamist.“

Miljardär heitis pilgu ookeanile ja lasi esimestel koidukiirtel näole langeda. Ta sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Tema arenenud kõhulihased olid näha ka läbi T-särgi. Seejärel võttis ta lühikeste pükste tagataskust lilleõie. Ettevõtja ega kunstnik polnud kumbki säärast lille veel kunagi näinud. Kummalisel kombel polnud see miljardäri taskus üldse muljuda saanud.

„Lilled on väga olulised kõigi jaoks, kes tahavad töö- ja eraellu maagiat tuua,“ rääkis ärihiiglane õit nuusutades. „Igatahes ei saa ma jätta mainimata, et mu isa oli põllumees. Ma kasvasin üles talus, enne kui me Lõuna-Californiasse kolisime. Me olime lihtsa mõtlemise ja lihtsa jutuga inimesed, kes sõid ja elasid samuti lihtsalt. Poiss võib maalt ära tulla, aga jääb ikka maapoisiks,“ lisas ta ja temast kiirgas entusiasmi, kui ta kaunist merevaadet imetles.

Ettevõtja ja kunstnik tänasid miljardäri kogu südamest. Nad selgitasid, et seni on nende seiklus olnud suurepärane, ja ei jätnud mainimata, et saar ja see eksklusiivne rand on kõige kaunimad kohad, mida nad on kunagi näinud.

„Tõeline utoopia, kas pole?“ mainis miljardär ja pani päikeseprillid ette. „Mind on küll õnnistatud. Mul on väga hea meel, et te siin olete.“

„Kas isa istutas sinusse harjumuse koos päikesega tõusta?“ tahtis ettevõtja teada, kui nad vee äärde kõndisid.

Tilluke krabi jooksis nende eest läbi ja kolm liblikat hõljus mööda.

Nüüd hakkas miljardär nende suureks jahmatuseks derviši kombel koha peal keerlema. Samal ajal hüüdis ta: „Mina oleksin selle tikkinud teie toa kardinatele: „Kui sa vara ei tõuse, ei jõua sa milleski edasi!““

„Hei, mida sa nüüd teed?“ tahtis ettevõtja teada.

„See tore tsitaat pärineb Chathami krahvilt William Pittilt. Mingil põhjusel tekkis mul soov seda teiega jagada. Aga las ma vastan küsimusele oma isa kohta,“ ütles miljardär justkui kohmetudes. „Jah ja ei. Lapsena nägin küll, et ta tõuseb igal hommikul vara üles.
Nagu iga hea rutiini puhul, muutus see talle nii omaseks, et ta ei saanudki teisiti kui vara tõusta. Ent sarnaselt paljudele lastele oli ka minul kombeks pigem vastu hakata, kui ta mind kasvatada üritas. Olin alati üsna suur mässaja. Ka praegu olen natuke nagu mereröövel. Nii et selmet minuga iga päev mõni väike lahing maha pidada, lasi ta mul teha seda, mida ise tahtsin. Seega ma magasin edasi. Kaua.“

„Lahe isa,“ ütles ettevõtja, kes kandis täna joogariietust ja oli nutitelefoni kaasa võtnud, et märkmeid teha.

„Seda ta oli,“ kinnitas miljardär, pannes käed südamlikult õpilaste õlgadele, kui nad mööda tühja randa edasi jalutasid.

Mr Riley jätkas: „Tegelikult oli see Loitsulausuja, kes õpetas mulle kella 5 meetodit. Temaga esimest korda kohtudes olin veel noor mees. Olin äsja asutanud esimese firma. Vajasin kedagi, kes mind juhendaks, mulle väljakutseid esitaks ja arendaks mind ettevõtja, tippsooritaja ja liidrina. Kõik ütlesid, et tema on kindlalt parim juhtide treener kogu ilmas. Tal oli kolmeaastane ootenimekiri. Aga mina helistasin talle iga päev, kuni ta nõustuski mu mentoriks hakkama. Temagi oli tollal üsna noor. Kuid ta õpetustes oli mingi sügav tarkus, puhas jõud ja ehtne mõju, mis oli tema vanust arvesse võttes märkimisväärne.“

„Ja sellest vara tõusmise kombest oli kasu?“ sekkus kunstnik.

Miljardär naeratas talle ja jäi seisma. „Just see oligi see harjutus, mis muutis – tegi tõhusaks – kõik muud harjutused. Tuumkäitumist, mis mitmekordistab kõigi teiste käitumismustrite mõju, nimetavad teadlased nüüd võtmeharjumuseks. Selliste neuronitevaheliste ühenduste sisseviimine mu ajus nõudis muidugi omajagu aega ja ka veidi kannatlikkust ning väga palju pühendumist. Tuleb öelda, et selle rutiini automatiseerimise perioodil leidus päevi, mil ma olin pahur ja pea valutas nagu suruõhuhaamri all, ning leidus hommikuid, kui ma ihkasin üle kõige edasi magada. Aga kui mulle sai kell 5 hommikul tõusmine viimaks järjepidevaks harjumuseks, siis muutusid mu päevad märksa pikemaks ja palju paremaks kui miski muu, mida olin varem kogenud.“

„Kuidas siis?“ küsisid mõlemad kuulajad kui ühest suust.

Ettevõtja puudutas ühe sõrmega hellalt kunstniku käsivart, andes justkui mõista, et nad jagavad seda kogemust; et nad on nüüd üks meeskond ja ta tahab kunstnikule parimat. Kunstnik vaatas talle otsa ja naeratas leebelt.

Miljardär jätkas. „Sel suurte muutuste ajaperioodil, kui mu graafik oli pingeline ja leidus nii palju häirivaid asjaolusid, sai kell 5 tõusmisest ja Loitsulausuja hommikurežiimi järgimisest vastumürk keskpärasusele. Hommikuti ma enam ei kiirustanud! Kujutage ette, kuidas ainuüksi see muudab su päeva! Alustad päeva luksuslikus vaikuses, mida kohtab vaid varahommikul. Alustad oma päeva jõuliselt, keskendunult ja vabana. Päevade edenedes avastasin, et mu meel muutub üha keskendunumaks. Iga tipptegija, rääkigu me siis meistersportlasest, tippjuhist, hinnatud arhitektist või kiidetud tšellistist, on endas välja arendanud võime keskenduda oma erioskuse optimeerimisele pika katkematu ajaperioodi vältel. See oskus on üks neist erilistest teguritest, mis võimaldab neil jõuda tippklassi tulemusteni samal ajal, kui paljud teised jagavad oma tajumisvõimet hulga asjade vahel, killustavad tähelepanu, lepivad kehvade soorituste ja üsna tavaliste saavutustega, elades keskpärast elu, mis neid ei rahulda.“

„Sellega olen ma nõus,“ leidis kunstnik. „Meie päevil on üpris haruldane näha kedagi oma kunstile keskendumas tundide kaupa järgemööda. Loitsulausujal oli õigus, kui ta nimetas seminaril tehnikavidinatest sõltuvusse jäänud inimesi küberzombideks. Ma näen neid iga päev. Nagu nad polekski enam pärisinimesed. Nad on pigem nagu robotid, kelle pilk on ekraani külge liimitud. Nad pole kohal. Nad on üksnes pooleldi elus.“

„Jah, mõistan,“ ütles miljardär. „Enda kaitsmine häirivate tegurite eest ongi see, millele on tarvis keskenduda, kui tahad tõepoolest oma valdkonnas tegijaks saada ning kunstis meisterlikkuseni jõuda. Seda vaimset tippseisundit, millest me siin kõneleme, kus su taju ergastub ja originaalsed ideed pähe tulevad ja neid on lihtsam töödelda, nimetavad neuroteadlased vooks. Kell viis tõusmine edendab vooseisundit märgatavalt. Lisaks: kui tõusin enne koitu, mil kõik mu ümber magasid, siis tuli see kasuks ka mu loovusele ja energiat oli kaks korda rohkem, mu tegutsemisviljakus kolmekordistus, mu…“

„Päriselt ka?“ sekkus ettevõtja, kes ei suutnud enam endas hoida elevust idee üle, et nii lihtne hommikurutiin võib inimese elu nõnda põhjalikult muuta.

„Absoluutselt. Aususele olen truuks jäänud kõigi nende äris veedetud aastate vältel. Miski pole parem, kui minna õhtul magama puhta südametunnistusega ja konfliktivabalt. Eks seegi kuulub mu maapoisi iseloomu juurde,“ märkis miljardär.

Äkitselt andis ettevõtja telefon märku pakilisest sõnumist. „Vabandust. Ütlesin küll oma meeskonnale, et nad minuga ühendust ei otsiks, kui ma siin olen. Täiesti selgelt. Ma ei kujuta ette, miks nad mind ikka segavad,“ ütles ta ja vaatas ekraanile. Seal seisid suurte tähtedega järgmised sünged sõnad: LAHKU FIRMAST. MUIDU SURED.

Ettevõtja kohmitses telefoni kallal ja pillas selle siis kogemata liivale. Ta hakkas õhku ahmima. „Mis juhtus?“ küsis kunstnik kähku, haistes mingit pahandust. Kui ta nägi, et sõbra nägu on surnukahvatu ja käed värisevad, kordas ta veel suurema rõhuga ja osavõtlikumalt: „Mis juhtus?“

Ka miljardär tundus muret tundvat. „Mis sul on? Tahad sa vett?“

„Sain just tapmisähvarduse. Uhh… oma investoritelt. Nad tahavad mu firmat endale. Nad üritavad… mind sealt välja süüa, sest arvavad, et mu osalus on liiga suur. Nad just ütlesid, et kui ma ise ei lahku, siis nad… uhh, tapavad mu.“

Miljardär võttis kohe päikeseprillid eest, tõstis need kõrgele üles ja tegi ringikujulise liigutuse. Mõni sekund hiljem ilmus palmipuude tagant nähtavale kaks kogukat meest, saatjad kõrvas ning relvad käes, ja sprintisid nende juurde sama kähku kui steroide söönud jalgrattur.

„Boss, kas kõik on korras?“ küsis suurem neist kahest ärevalt.

„Jah,“ vastas miljardär enesekindlalt ja rahulikult. „Aga ma tahan, et te uuriksite kohe ühe asja välja… Kui see sulle sobib, et ma sellega tegelen,“ ütles ta ettevõtja poole vaadates. „Ma saan sind selles aidata.“ Miljardär pomises siis midagi endale nina ette. Tuviparv lendas neist üle.

„Muidugi. Jah. Abi kuluks mulle marjaks ära,“ vastas ärinaine ebakindla häälega, samas kui ta kortsulisele laubale ilmusid higipiisad.

„Jäta see meie hooleks,“ kuulutas miljardär. Ta hakkas oma turvameestele viisakal, ent autoriteetsel toonil olukorda selgitama. „Tundub, et mu külalist kiusavad mingid kaabakad, kes üritavad tema ettevõtet üle võtta. Palun tehke kindlaks, mida nad täpsemalt plaanivad, ja esitage mulle oma lahendus.“

„Muretsemiseks pole põhjust,“ teatas ta ettevõtjale. „Need inimesed on oma valdkonna parimad. See probleem leiab lahenduse.“ Mr Riley rõhutas viimases lauses iga sõna, et see eriti mõjukalt kõlaks.

„Suur tänu,“ vastas ettevõtja, kes paistis kergendust tundvat.

Kunstnik hoidis tema kätt hellalt oma pihus.

„Kas sobib, kui ma jätkan?“ küsis miljardär, kui päike üha kõrgemale kirkasse troopikataevasse kerkis.

Külalised noogutasid.

Tillukesest onnist kaugemal rannas tuli välja üks teenija. Onn oli roheliseks maalitud, katuse all valge rant. Teenija serveeris neile peagi parimat kohvi, mida ettevõtja ja kunstnik olid kunagi maitsta saanud.

„See parandab kognitiivseid võimeid märkimisväärselt, kui seda igal hommikul mõõdukalt tarbida,“ mainis miljardär tassist rüübates.
„Kohv aeglustab vananemist, sest see sisaldab antioksüdante.“

„Aga igatahes, kuhu ma jäingi? Kõnelesin teile, kui palju kasu sellest oli, kui ma liitusin kella 5 klubiga ja hakkasin kasutama hommikumetoodikat, mida Loitsulausuja mulle tutvustas. Seda nimetatakse 20/20/20 valemiks ja võite mind uskuda, et kui te seda tundma õpite ja järjekindlalt kasutama hakkate, siis paraneb teie tööviljakus, jõukus, tulemuslikkus ja mõju märkimisväärselt. Mulle ei meenu ühtegi teist rituaali, millest oleks mu edu ja heaolu koha pealt sama palju kasu olnud. Üldiselt ei räägi ma kuigi palju oma saavutustest äri vallas. Olen laiamist alati iseloomuveaks pidanud. Mida võimsam on mõni inimene tegelikult, seda vähem on ta seda vaja avalikult kuulutada. Mida tugevam on juht, seda vähem on tal vaja seda valjusti välja öelda.“

„Loitsulausuja kõneles veidi sellest, mida sa oled saavutanud,“ mainis ettevõtja, kes näis nüüd rahulikum.

„Need riided, mida sa konverentsil kandsid, kinnitavad seda samuti,“ lõikas kunstnik vahele ja naeratas laialt, paljastades mõned katkised hambad.

„Igal hommikul kell viis ärkamine oli peamine isiklik harjutus, mis suure osa sellest võimalikuks tegi. See lasi mul saada visionäärist mõtlejaks. See andis mulle mahti mõtisklemiseks ja oma siseelu arendamiseks. Sellise distsipliini järgimine aitas mul jõuda väga heasse füüsilisse vormi ja muulgi viisil oma elustiili parandada, sest hea tervis mängib ju kõiges suurt rolli. See aitas mul ka palju paremaks inimeseks saada. Isegi siis, kui eesnäärmevähk mu elu ohustas, oli hommikurutiinist abi. Päriselt ka. 20/20/20 valemit tutvustan ma meie järgmises õppetunnis, et saaksite täpselt teada, mida kohe pärast ärkamist teha, et suurepäraste tulemusteni jõuda. Selle info tõelist jõudu ja väärtust on teil isegi raske uskuda. Olen teie pärast väga põnevil. Tere tulemast paradiisi! Ja tere tulemast palju paremasse ellu – see on selle esimene päev.“

Ettevõtja polnud juba aastaid nõnda hästi magada saanud kui tol ööl Mauritiusel. Saadud ähvardusest hoolimata oli miljardäri lühike juhis, looduse ilu, puhas ja värskendav mereõhk ning üha suurenev lähedus kunstnikuga viinud selleni, et ta unustas mõneks ajaks paljud oma mured. Ta avastas taas selle meelerahu, mida polnud juba ammu kogenud.

Kuid täpselt kell 3.33 öösel prõmmis keegi valjusti tema uksele. Kellaaega nägi ta voodi kõrval laua peal olevalt äratuskellalt; ta ööbis stiilses külalistemajas, mille võõrustaja oli lasknud tema jaoks valmis seada. Ettevõtja eeldas, et küllap on see kunstnik, kel on raske ajavahega kohaneda ja kes ei saa und pärast seda rikkalikku suurepärast õhtueinet, mida nad koos nautisid. Ta ei hakanud isegi küsima, kes seal on, vaid avas ukse.

Seal polnud kedagi.
„Halloo?“ hõikas ta tähevalgesse öösse.
Lained laksusid tasaselt randa tema maja lähedal ning tuul kandis siia rooside, viiruki ja sandlipuu lõhna.
„Kes seal on?“
Vaikus.

Ettevõtja sulges hoolikalt ukse ja otsustas selle sedapuhku riivi panna. Siis kõmpis ta tagasi voodi juurde, mis oli kaetud Egiptuse sulgtekkide ja Inglismaa linadega. Ent ukse tagant kostis taas kolm tugevat koputust.

„Jah?“ hüüdis ettevõtja ärevalt. „Kes on?“

„Me tõime hommikukohvi, mis te tellisite, madam,“ vastas kähisev hääl.

Ettevõtja näol tulid kortsud taas selgelt esile. Tema süda tagus ärevalt. Ta oli üsna hirmunud ja kõht kiskus krampi. „Sellisel hullumeelsel tunnil tuuakse kohvi? Uskumatu.“

Ta läks taas esikusse, tõmbas riivi eest ja vaatas uksepilust välja. Seal seisis kogukas mees – inetu irvitav kiilaspea, kelle üks silm
paistis kõõrdi vaatavat. Tal oli seljas punane tuulejope ja jalas lühikesed teksapüksid, mille sääred ulatusid vaevu üle põlve. Kaela ümber rippus tal sinine pael. Selle küljes kõlkus lamineeritud foto kellestki.

Ettevõtja kissitas silmi, et seda fotot pimedas paremini näha. Sellel oli üks vanem meesterahvas. Ta tundis seda nägu väga hästi. Ta armastas teda kunagi. Ja tundis temast suurt puudust. Tollel plastikust kaelakaardil oli tema isa foto.

„Kes sa oled?“ karjus hirmunud ettevõtja. „Kust sa selle foto said?“

„Teie äripartnerid saatsid mind siia. Me teame teie kohta kõike, mis teadmist väärt. Kõike. Oleme tutvunud kõigi teie isiklike andmetega. Oleme sisse häkkinud kõigisse teie failidesse. Teame kogu teie elulugu.“ Punases tuulejopis kiilaspea võttis vöö vahelt noa välja ja viis selle vaid mõne sentimeetri kaugusele ettevõtja kõhnast ja soonilisest kaelast.

„Enam ei saa keegi teid kaitsta. Meil on terve meeskond teiega ametis. Aga ega ma teile haiget ei tee, veel mitte. Ma tulin lihtsalt olukorda selgitama. Isiklikult sõnumit edastama. Lahkuge oma firmast. Loobuge oma osalusest. Te peate head aega ütlema. Muidu tungib see tera teie kaela. Just siis, kui te seda kõige vähem ootate; siis, kui arvate end olevat kindlas kohas. Näiteks tolle paksukese kunstnikust sõbraga …“

Mees pani noa vöö vahele tagasi. „Head ööd, madam. Tore oli teiega kohtuda. Kindlasti näeme varsti jälle.“ Ta küünitus ettepoole ja
tõmbas ukse pauguga kinni.

Täiesti ärahirmutatud ettevõtja langes põlvili. „Jumal, ma palun sind, aita mind. Ma ei suuda seda enam taluda! Ma ei taha surra.“

Uksele koputati taas kolm korda. Seekord tasemini.

„Hei, see olen mina. Palun tee uks lahti.“

Koputused ehmatasid ettevõtjat. Need äratas ta üles. Uksele koputati edasi. Ta avas silmad ja vaatas hämaras toas ringi – nüüd ta mõistis, et see oli üksnes halb uni.

Ärinaine tõusis voodist üles, komberdas üle tammepuust põranda ja avas ukse, sest tundis kunstniku kohe häälest ära. „Mul oli eriti haige unenägu,“ teatas ettevõtja. „Mingi kõrilõikaja ilmus ukse taha, minu isa foto kaelas kõlkumas, ja ähvardas, et pussitab mu surnuks, kui ma firmat investoritele üle ei anna.“

„On sul nüüd parem?“ küsis kunstnik tasa.

„Pole hullu.“

„Ma nägin ka imelikku und,“ ütles kunstnik. „Ja ma ei jäänudki pärast seda enam magama. See pani mind nii paljudele asjadele mõtlema. Oma kunsti kvaliteedile. Sellele, kas mu uskumussüsteem on tõsiselt võetav. Oma rumalatele vabandustele. Oma küünilisele suhtumisele. Oma agressiivsusele. Eneseõõnestamisele ja pidevale ajaraiskamisele. Ma analüüsin nüüd oma päevarutiini. Ja mõtlen sellele, kuidas veeta ülejäänud elu. Hei, kas sa oled kindel, et sinuga on kõik korras?“ küsis kunstnik, saades aru, et jutustab liiga palju endast, selmet kohkunud kaaslast lohutada.

„Pole hullu. Sellest on abi, et sa tulid.“

„Oled sa kindel?“

„Jah.“

„Ma igatsesin su järele,“ ütles kunstnik. „Ega sul midagi selle vastu pole, kui ma oma unenäost edasi räägin?“

„Lase käia,“ julgustas ettevõtja.

„Nojah, olin väikene laps ja käisin koolis. Teesklesin seal iga päev, et olen hiiglane ja piraat. Ehk siis tugev nagu hiiglane ja uljas nagu piraat. Õpetajatele rääkisin ka, kes ma olen. Kodus rääkisin vanematele sama juttu. Õpetajad naersid mu üle – ja noomisid, soovitasid olla realistlikum, käituda rohkem teiste laste moodi ja lõpetada selline tobe unistamine.“

„Mida su vanemad ütlesid? Kas nad toetasid sind?“ küsis ettevõtja, kes istus nüüd sohval, jalad joogaasendis risti.

„Nad polnud õpetajatest sugugi paremad. Nad teatasid, et ma pole mingi hiiglane. Piraadist rääkimata. Tuletasid mulle meelde, et olen
väike laps. Ja ütlesid, et kui ma ei lõpeta igasugu asjade ette kujutamist ja niisama fantaseerimist, siis nad karistavad mind.“

„Mis siis juhtus?“

„Tegin, mis öeldi. Andsin alla. Võtsin omaks täiskasvanute suhtumise. Tegin end väiksemaks, mitte suuremaks, et olla hea laps. Lämmatasin oma lootused, anded ja võimed, et teiste sekka sulanduda – nii nagu paljud inimesed teevad iga päev oma elus. Hakkan nüüd aru saama, et meid oleks nagu hüpnotiseeritud mitte järgima oma sisemist suurust; meile oleks nagu ajupesu tehtud, et unustaksime oma geniaalsuse. Loitsulausujal ja miljardäril on õigus.“

„Räägi mulle veel oma unenäost,“ õhutas ettevõtja.

„Hakkasin ennast siis süsteemiga kohandama. Minust sai järgija. Ma ei uskunud enam, et olen tugev nagu hiiglane ja uljas nagu piraat. Liitusin lambakarjaga ja sain kõigi teiste sarnaseks. Viimaks kasvasin meheks, kes kulutas raha, mida tal polnud, ostes asju, mida vaja ei läinud, et muljet avaldada inimestele, kes talle ei meeldinud. Vilets viis elamiseks.“

„Ka mulle tuleb selline käitumine tuttav ette,“ tunnistas ettevõtja. „Õpin siin nii palju enda kohta ja kõik tänu sellele veidrale ja ülimalt kasulikule reisile. Hakkan mõistma, kui pealiskaudne ja isekas ma olen olnud ja kui palju häid asju mu elu tegelikult sisaldab. Paljud inimesed maailmas ei oskaks ettegi kujutada, et neid oleks sel määral õnnistatud.“

„Saan aru, mida sa silmas pead,“ ütles kunstnik. „Aga seal unenäos sai minust raamatupidaja. Abiellusin ja lõin pere. Kolisin ridaelamusse. Mul oli päris korralik auto. Üsna kena elu. Mõned tõelised sõbrad. Tööga sai majalaenu maksta ja muud arved ka. Kuid iga päev oli eelmise sarnane. Hall ja mitte kuigi värvikas. Igav, mitte põnev. Kui vanemaks sain, lahkusid lapsed kodust oma elu elama. Mu keha muudkui vananes ja mul oli üha vähem energiat. Kahjuks suri seal unenäos mu naine enne mind. Jäin veel vanemaks, silmanägemine läks kehvaks, kuulmine ka ning mälu jäi väga nõrgaks.“

„Kui kurb!“ ütles ettevõtja õnnetul toonil.

„Kui ma päris vanaks jäin, ei mäletanud ma enam sedagi, kus ma elan; ei mäletanud oma nime ja seda, mis positsioon mul kogukonnas võis olla. Aga vaat kus lugu – mulle tuli taas meelde, kes ma tegelikult olen.“

„Piraat. Ja hiiglane. Kas mul on õigus?“

„Just nimelt!“ vastas kunstnik. „See unenägu pani mind mõistma, et ma ei saa tõeliselt suure töö tegemist enam edasi lükata. Pean hakkama arendama oma tervist, õnne, eneseusaldust ja isegi oma armuelu.“

„Tõesti või?“ küsis ettevõtja igatsevalt.

„Jah, tõesti,“ vastas kunstnik.

Ta kummardus ettepoole. Ja suudles naist otsaesisele.

Robin Sharma

Allikas: Robin Sharma “Kella 5 klubi” (Pilgrim, 2019)

Pilt: pilgrim.ee