Ettevõtja ja koolitaja Roland Tokko on Telegrami lugejatele juba tuttav raamatu “12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma” autorina. Tegu on teosega, mille esimene ja teine tiraaž said juba eelmüügis otsa, nii et kauplustesse jõudis alles raamatu kolmas trükk. Uurisime Rolandilt, kuidas raamat sündis, mida me siis koolis ei õppinud ja kuidas leida enda tõelist kutsumust.

Kas sinu jaoks tuli teadmine, et koolis õpitust elus hakkama saamiseks ei piisa juba kooli ajal või pärast seda? Ja kas sul oli konkreetne äratundmise hetk mingi kindla teemaga?

Kooli ajal ei saanud sellest nii hästi aru. Sain peale kooli aru, et midagi on valesti ja minu elust puudu, aga ei teadnud täpselt mis.

Alles siis kui hakkasin enesearenguga tegelema 5 aastat peale gümnaasiumi lõpetamist, sain järjest rohkem aru, kui palju jäi omandamata.

Kõige eredam äratundmine oli ehk siis, kui osalesin Anthony Robbinsi koolitusele Londonis. Läksin sinna karkudel, sest olin 10 päeva enne üritust jalgpallis oma põlve murdnud, lisaks olin 10 kilo ülekaalus ja üritusele eelnenud talvel korduvalt haige olnud.

Seal oli juttu 7 olulisest eluvaldkonnast ja kõige alus on füüsiline keha. Kui sul tervist pole, ei saa sa midagi muud siin ilmas nautida. Sel hetkel sain aru, et ilmselgelt pean selle käsile võtma. 5 kuud hiljem olin tagasi normaalkaalus ja kuni tänaseni ehk hetkel 5,5 aastat pole ma kordagi haige olnud. Seda eelkõige oma toitumise muutmise tõttu.

Täna räägitakse, kuidas meil on haiguste hooaeg alanud ja kas peaks vaktsineerima või mitte. Tegelikult võiks rõhu panna sellele, mida me sisse sööme ja poleks eelmisest kahest üldse vaja rääkida.

Kui kaua oled teemat (et mida meile koolis ei õpetatud ) uurinud ja kes on olnud sinu eeskujud?

Erinevad teemad on minuni jõudnud eri eluetappidel. Olen viimased 10 aastat pühendanud enda arendamisele kõigis neis 12 eluvaldkonnas, millest raamatus juttu on.

Eeskujusid on väga palju ja see nimekiri saaks ehk liigagi pikk, kui kõiki välja tuua. Mõned nimed välja tuues, mu esimene mõjutaja oli Robert Kiyosaki, teine suurem Anthony Robbins, viimasel ajal on enim mõjutanud Eric Edmeades.

Rolandi raamatu 1. ja 2. trükki tagakaas (3. trükki tagakaanel on raamatu arvustused)

Kui kaua raamatut kirjutasid ja kui palju materjali selle tarvis läbi töötasid / kui palju pidid mööda ilma rändama ja kogemusi koguma?

Raamatu valmimine on kokku võtnud 4 aastat. Esialgu kirjutasin lühema e-raamatu, aastate jooksul kogunes terve hulk täiendusi. Aasta aega tagasi tekkis tunne, et on õige aeg füüsiline raamat kokku panna ja siis tegin mahukad täiendused kõigile 12-le peatükile.

Olen käinud lugematul arvul koolitustel eelkõige välismaal kui ka Eestis ja läbinud terve hulga online kursuseid. Viimase kümne aasta jooksul olen panustanud üle 100 000 euro enda arendamisse.

Tundsin, et olen raamatu väljaandmiseks küps, sest lisaks omandatud teadmistele on veelgi suurem rõhk läinud nende rakendamisele. Need on toonud märkimisväärseid tulemusi eri eluvaldkondades.

Raamatut ajendas kirjutama ka see, kui palju positiivset tagasisidet oli saanud minu e-raamat ja kui palju inimesed minu käest küsisid, et kuidas olen tulemusteni oma elus jõudnud.

Kindlasti ka soov inimesi inspireerida ja anda neile edasi teadmisi, mis oleks pidanud jõudma juba olulisemalt varasemas eas.

Muutused sinu elus olid kindlasti silmaga näha ka sinu perele ja sõpradele. Kas mõni neist hakkas mõnes neist 12 valdkonnas ka sinu eeskuju järgima?

Esialgu ei olnud väliselt muutuseid näha, see on kõige raskem periood. Ise sain aru, et liigun õiges suunas, aga pigem pereliikmetel ja osadel sõpradel tekkis küsimus, et millega ma tegelen ja miks ma nii palju raha kulutan koolitustel käimisele.

Sel perioodil on eriti oluline ümbritseda ennast inimestega, kes sind toetavad ja usuvad sinusse. Ja vähendada suhtlust nendega, kes sind ei mõista või veel hullem maha teevad. Seetõttu vähendasin suhtlust paljude sõprade ja ka pereliikmetega märkimisväärselt.

Täna, 10 aastat hiljem, kui tulemused erinevates eluvaldkondades väga selgelt nähtavad on, saan järjest rohkem samadelt inimestelt, kes alguses ei mõistnud, küsimusi. Selle osas, et kuidas ma olen kõike seda teinud. Mis veelgi huvitavam tähelepanek, et need inimesed, kes peavad, tulevad sinu juurde ise tagasi, kui nad selleks valmis on. Kedagi muutuma sundida pole mõtet.

Ja tõepoolest, olen kohati üllatunud, et inimesed, kellest seda kõige vähem usuks, võtavad eeskuju.

Kas Edu Akadeemia ongi loodud selleks, et inimesed saaksid õppida neid asju, mida koolis ei õpetatud?

Edu Akadeemia missioon on tuua välja inimeste tegelik potentsiaal. Miks? Sest see on hariduse tegelik definitsioon. Just selline tähendus on ladina keelsel sõnal educe, millest tulnud sõna education ehk haridus.

Kui ma seda teada sain, siis ma ei suutnud ära imestada, et miks tänane koolisüsteem pigem risti vastupidist teeb. Selle asemel, et noortest nende potentsiaali välja tuua, surutakse see suurel hulgal noortel hoopis alla (olen ise ehe näide selle osas). Justkui kõik peaksime oskama kõike samaväärselt.

See ajendas looma Edu Akadeemiat ja tooma inimestele neid koolitajaid ja inimesi, kes teevad seda, mis hariduse tegelik definitsioon on. Rõõm on näha, kui paljude inimeste elusid oleme juba tänaseks positiivselt mõjutanud. See annab indu edasi tegutseda.

Mis sa arvad, miks teatud asju koolis ei õpetata. Kas me ei ole selleni veel jõudnud, et inimesed võiksid koolis õppida seda, mida nad päriselt teha tahavad või on n-ö halli massi kasvatamine mingi eesmärk omaette?

Ma isiklikult arvan, et täna otseselt keegi ei tee seda tahtlikult. Tänane koolisüsteem sai loodud paarsada aastat tagasi tööstusrevolutsiooni järel ja selle eesmärk oli harida inimesi tublideks tehasetöölisteks. Ilmselgelt täna keegi sel eesmärgil lapsi kooli ei saada ega ka õpeta.

Probleem on selles, et keegi ei julge seda pikka aega toiminud masinavärki radikaalselt muuta. See on natuke nagu lugu sellest, kuidas üks naine kala praeb. Ta lõikab ära jupi kala mõlemast otsast enne kui pannile paneb. Kui sõbranna küsib, et miks osa kalast ära lõikad, vastab naine, et ma ei tea – nii tehakse, mu ema tegi alati nii. Aga miks ta nii tegi? Ei tea. Kui naine ema käest järgi uuris, et miks ta alati osa kalast mõlemast otsast ära lõikas enne kui praadima hakkas, sai ta kõigepealt korraliku naerupahvaka kuulda. “Lõikasin sellepärast, et meil lihtsalt ei olnud omal ajal suuremat panni.”

Ma arvan, et koolisüsteemiga on natuke sama lugu. Asju tehakse viisil, nagu neid on alati tehtud, kuigi võimalused on vahepeal edasi arenenud.

Täna püütakse süsteemi parandada mädanenud seintega majas nende värvimise ja liistude vahetamise abil. Kuid vaja oleks vana maja maha võtta ja kõik alates vundamendist uuesti üles ehitada.

Kui hariduse definitsioon on tuua välja inimeste tegelik potentsiaal, siis peaks see olema vundamendiks ja selle ümber uus koolisüsteem, uued koolimajad ehitama või praegused ümber kohandama. Õpetajad välja koolitama jne. See kõik on kogu süsteemi jaoks liiga suur samm. Seega ainus, mis teha saab on alustada enda muutmisest ja liikuda sammhaaval. On juba tekkinud üksikuid koole, kus teistest põhimõtetest lähtutakse, küll ühel hetkel kogu ülejäänud süsteem järgi tuleb.

Võtame näiteks matemaatika. Õpime Pythagorase teoreemi aga ei oska oma raha-asju planeerida. Mis näiteks selles asjus võiks teha koolides teisiti?

Olen jaganud näidet sellest, kuidas ma ühel hetkel sain teada, mis on vektordiagrammis disainitud logo. Kui logo ühte külge suurendada, siis suurenevad kõik tema osad võrdeliselt. Mõtlesin kohe, et huvitav miks meile sellest ei räägitud koolis, kui vektorite teema matemaatikas oli. Tegime tuima arvutamist, aga mingit seost päriseluga ei olnud. Kui õpetaja näitaks tunni alguses mõnda vektordiagrammis joonist ja kuidas see käitub, oleks oluliselt lihtsam mõista ka arvutuskäiku.

See on üks peamisi murekohti, et tänane koolis õpetatav ei seostata ära igapäeva eluga. Piltlikult antakse lastele iga päev ja aasta terve hulk puzzle tükke, mis eluks vajalikud, kuid kuna keegi ei näita neile alguses pilti, mis nad nendest puzzletükkidest kokku saavad panna, siis lendavad need tükikesed lihtsalt nurka või prügikasti.

Samuti saab ka rahaasju väga hästi õpetada läbi matemaatika tundide ja neid päriseluga seostada.

Koolis motiveeritakse hinnetega – tegelikult aga see vist hoopis piirab inimese enesetunnetust ja ei tee just head enesekindluse /enese väärtustamise väljakujunemisel?

Kolm kõige hullemat asja, mida hinnete panemine teeb:

• See õpetab meid mitte keskenduma oma tugevustele vaid nõrkustele. Pean rohkem vaeva nägema sellega, mis mul hästi välja ei tule, selle asemel, et panna fookus sellele, mis loomulikult hästi välja tuleb ja saada selles erakordseks.
• See õpetab meile, et vigade tegemine on halb. Pole ime, et nii suur hulk inimesi lepib oma elus töökohaga mis ei meeldi, suhetega mis ei paku tuge ja eluga mis ei pane silma särama. Inimesed lihtsalt kardavad midagi uut proovida, sest äkki ma ebaõnnestun või äkki läheb mu elu veelgi halvemaks. Tegelikkuses on vead parim viis, kuidas õppida. Need on vajalikud teejuhised ükskõik, mis eluvaldkonnas edu saavutamisel.
• See õpetab meid alati võrdlema iseennast kellegi teisega ehk õnnetu olemise valemit ja võimendab tunnet, et ma ei ole piisavalt hea. Seetõttu ei ole inimesed tihtilugu rahul sellega, mis neil on. Selle asemel näevad nad vaid seda, kuidas kellelgi teisel on rohkem või keegi teine suudab paremini. Õnnelik saab olla juhul, kui olla tänulik selle eest, mis olemas on ja võrrelda ennast iseendaga.

On sul kas iseenda või mõne edu akadeemia koolitusel osaleja kogemusest tuua näide, kuidas fookust oma andele suunates sai arendatud mõni anne, millele koolis keegi tähelepanu ei pööranud?

Mu iseenda puhul on üks nendest ilmselt avalik esinemine. Kooli ajal ei julgenud suud lahti teha rohkem, kui kolme inimese ees, rääkimata suurema publiku enda väljendamisest.

Esinemise vallas teadmiste omandamine ja veelgi olulisem, ka nende praktiseerimine on viinud seisu, kus olen põnevil võimalusest tuhandete inimeste ees esinemisest.

Alles hiljuti olin esineja Poolas ühel koolitusel, kus oli üle 4000 osaleja. Meil on terve hulk näiteid, ka koolitustel osalejate seas. Üks eredamaid ehk Ljudmilla, kes töötas täiskohaga raamatupidajana. Ta käis meiega 2014. aastal osalemas Anthony Robbinsi koolitusel ja aasta hiljem küsis ta, et kas võib tulla pildistama meie workshopi. Andsime talle võimaluse – tema laenas fotoka ja tegi pilte. Tulemus oli – kehvad pildid. Kuid see teda ei  heidutanud, sest tundis, et fotograafia on tema jaoks õige tee. Viimased 2 aastat on ta ametlik fotograaf Robbinsi koolitustel ja käinud ka ta enda kodus Floridas pilti tegemas. Nüüd on fotograafia tema põhiline tegevus.

Kui nüüd lugeja tunneb, et ta tahaks ka hakata oma tõelist potentsiaali avastama, siis mis võiksid olla esimesed lihtsad sammud, mida ta tegema peaks?

1. Katsetada erinevaid asju. Põhjus miks olen leidnud oma tee ja kohati endalegi uskumatuna tunduvate eesmärkideni jõudnud, on just see, et olen väga palju erinevaid asju oma elus katsetanud.
2. Vasta 3 lihtsale küsimusele: 1) Mida sa armastad teha? 2) Milles sa oled hea? 3) Mida sa teeksid ka tasuta? Leia võimalusi, kuidas rohkem teha neid asju, mida sa teeksid ka tasuta, aga viisil, et saad nende eest ka tasu. Tihtilugu me ei väärtusta seda, milles ma loomulikult andekad oleme ja mida naudime teha. See tundub nii lihtne, et on imelik selle eest tasu küsida, sest me ekslikult arvame, et kõik oskavad ju seda. Tegelikult see nii ei ole.
3. Kui tunned millegi kohta, et peaksid seda tegema, aga tunned hirmu, siis leia keegi, kes oskab sind selles valdkonnas juhendada ja esimese hirmu ületada. Alustasin laulmisega 2 aastat tagasi – esimene laulutund tasemel lauluõpetajaga muutis täielikult minu uskumust, et ma ei oska laulda. 5 kuud hiljem olin Soomes 1000 inimese ees ja esitasin oma enda kirjutatud laulu. Veidi kõhe oli, kuid ma nautisin seda – ja jällegi olin leidnud ühe oma annetest ja kirgedest.

November on paljude arvates aasta kõige masendavam kuu. Mis on sinu nipid novembri või üldse n-ö musta aja üle elamiseks?

See on tõsi, et keskkond mõjutab meid väga palju. Tuleb tunnistada, et ka endal on tunda sellisel ajal kohati väsimust ja mitte nii suurt indu teha ka asju, mis mulle meeldivad. Siiski on nende tegevuste tegemine, mis su silma tõeliselt särama panevad, väga hea rohi. Niipea, kui ma olen näiteks mõne esinemise teinud kõnelemise või laulmisega ei ole mul absoluutselt vahet, mis ilm väljas on ja tunne on suurepärane.

Reisimine aitab, kui vähegi võimalik, tasub päike üles otsida.

Ja ehk kõige lihtsam viis on tänulikkus. Püüa leida tänulikkust ka nendes hallides hetkedes. Toon ühe näite. Ühel vihmasel ja sombusel päeval astusin toast välja, et minna Tartu-Tallinn bussi peale. Väljas oli selline hall ja rõske, mis võiks olla piisav põhjus, et nägu krimpsu tõmmata. Selle asemel mõtlesin ma hoopis seda, et ma olen tänulik, et sel hetkel kui ma bussijaama jalutasin ei sadanud. Jagasin seda ka oma elukaaslasele õhtul, sest teeme igal õhtul tänulikkuse jagamist. Soovitan väga!

Sel hetkel, kui oled tänulik, ei saa sa olla masenduses, depressioonis, ennast halvasti tunda.

Rolandi raamatuga “12 asja, mida koolis ei õpetata, aga mida kõik peaksid teadma” saad tutvuda siin.

Ja teleajakirjanik Jüri Muttika intervjuud Roland Tokkoga saad vaadata siit.

Fotod: Kersti Niglas, erakogu

Küsitles Mariann Joonas