Pildid: valgusesaar.ee

Eva Wongi “Seitse taoistlikku meistrit” on lugu seitsme reaalselt elanud inimese vaimsest teekonnast ning romaani vormis käsiraamat taoistlikest salaõpetusest. Raamat põimib ühte ajaloo ja legendid ning selle ajatuks põhiteemaks on lahti mõtestada inimeseks olemise sügavaim mõte ja tähendus, mis erinevate inimeste puhul üsna erinevalt avaldub. See raamat sisaldab nii üldinimlikku tarkust kui ka põnevaid lugusid seitsme meistri – ühe naise ja kuue mehe – ning nende õpetaja elust 13. sajandi Hiinas. Vaatamata kõigi tegelaste püüdlusest valgustuda ning saavutada surematus, on see siiski eelkõige jutustus nende inimeste maapealsest teekonnast ja seal ettetulevatest seiklustest ja väljakutsetest, mida nad paratamatult lahendama peavad. See inspireeriv raamat on meie kõigi sisemisest muutumisest ja vaimsest kasvust, mida kogeme, kui oma tõelise olemuse avastamise teekonnale asume.

Katkend raamatust

Isand Wang kohtub surematutega ja jõuab valgustumiseni

Talv möödus ja kätte jõudis kevad. Aasta kolmanda kuu kolmandal päeval lahkus Wang salaja kodust ning rändas kahekümne miili kaugusel asuva silla juurde, kus ta oli kolm kuud tagasi kahe surematuga hüvasti jätnud. Ta istus silla juurde maha ning ootas kannatlikult, vaadates aeg-ajalt ringi, veendumaks, et ükski rändur ilma tema teadmata mööda ei läheks. Äkitselt kuulis Wang, et keegi hüüab ta nime. Selja taha vaadates nägi ta oma kahte vana kaltsudesse riietatud sõpra. Nood naersid ja hüüdsid: „Isand Wang mitte ainult ei pidanud kokkuleppest kinni, vaid saabus isegi varem!“ Kuld-On-Raske ja Tühi-Meel Ch’ang astusid silla poole. Otsekohe viskus Wang nende ette põlvili ning kummardas palju kordi. „Võimsad surematud, mul on suur au teid jälle näha. Andke mulle andeks, et ma oma rumaluses ja piiratuses teid juba eelmisel kohtumisel ära ei tundnud. On suur õnn teid täna taas kohata ja ma loodan, et te õpetate mind ja juhatate mind Tao juurde.“

Kerjused naersid südamlikult. Wang võis näha neid ümbritsevat valgust. Nende silmad kiirgasid ning nende pilk läbistas kogu tema olemust. Äkitselt muundusid kerjused rabava väljanägemisega meesteks. Ühel neist oli seljas lihtne lühike tuunika ja jalas pikad püksid. Tema juuksed olid seotud kõrvade kohal korralikult kaheks sõlmeks. Habe oli pikk ja voogav. Käes hoidis ta hanesulest lehvikut ning seljal kandis pudelkõrvitsat. See polnud keegi muu kui surematu Chung-li Ch’üan. Teine mees oli riietatud pikka kollasesse taoistirüüsse. Ümber tema pealaele kinnitatud juuste oli seotud pearätt. Tema nägu oli roosikarva ja särav. Ta habe oli väga pikk, kuid samas must. Tema pilk oli läbitungiv ja tema meelerahu suursugune. Tema seljale oli kinnitatud pikk mõõk, millega sai lõigata läbi kõik illusioonid ning kogu maailma tühisus. Ta oli Puhta Yangi Patriarh, surematu Lü Tung-pin. Wang heitis kohe nende jalge ette.

Surematu Lü ütles: „Muistsetel aegadel olid inimesed ausad ja alandlikud. Seepärast aitasid surematud oma õpilastel kõigepealt välja arendada maagilised võimed, enne kui tutvustasid neile sisemise alkeemia tehnikaid. Praegusel ajal pole aga inimestel enam nii tugevat tahtejõudu. Ma kardan, et kui nende kätte usaldada taoistliku maagia juhised, kasutaksid nad neid vaid enda teenimiseks ning unustaksid südame ja keha harimise. Sel juhul oleksid nad lõpuks Taosse jõudmisest veelgi kaugemal kui õpinguid alustades. Seega õpetame me sulle kõigepealt sisemise alkeemia meetodeid. Kui su süda ja keha transformeeruvad, pole ühtki imetegu, mida sa ei suudaks sooritada. Hari oma südant, sest vaid su algupärane süda näeb seda, mis on tõeline. Need on tõelise tõe õpetused. Jäta need hästi meele.“

Seejärel andis surematu Lü Wangile edasi sisemise alkeemia põhitõed ja -meetodid. „Reaalsus on see, mis on tõeline, mitte võlts. Igal inimesel on õige süda. Kui aga õige süda teelt eksib, läheb see vastuollu oma tegeliku olemusega. Igal inimesel on õige kavatsus. Kui õige kavatsus teelt eksib, läheb see vastuollu oma tegeliku olemusega. Igal inimesel on õige tunne. Kui õige tunne teelt eksib, läheb see vastuollu tegeliku olemusega. Kavatsus, mis pärineb õigest südamest, on õige kavatsus. Kavatsus, mis on kalkuleeriv ja omakasupüüdlik, pole tõeline. Tunne, mis pärineb õigest südamest, on õige tunne. Tunne, mis kätkeb enesetähtsustamist, pole tõeline. Mis on õige süda? Õige süda on algupärane olemus. Õiget südant tõmbab headuse poole. Tunne ja kavatsus tulenevad südamest. Kui süda on tõene, on ka tunne ja kavatsus tõesed. Õige südame kultiveerimine on algupärase olemuse kultiveerimine. Algupärane olemus on Taeva loomuliku voolu ilming. Paljud, kes järgivad Tao teed, pole veel vabanenud egoistlikest mõtetest. Kus on ego, seal ei saa õige süda esile kerkida. Vaid vaikuses ja vabana ihadest on võimalik juurutada oma algupärast olemust. Need, kes otsivad Taod, peavad alustuseks hakkama eristama tõelist ja mittetõelist tunnet, tõelist ja mittetõelist kavatsust. Kui õpid neil vahet tegema, siis õpid tundma ka õiget südant. Kavatsust ja tunnet saab tundma õppida, jälgides oma igapäevast käitumist. Kui su teod pole siirad, siis õige tunne eemaldub. Kui su sõnad on võltsid, siis eemaldub õige kavatsus. Kui sa soovid järgida Taod, pead välja juurima kiindumused, mis kallutavad õige kavatsuse ja õige tunde teelt kõrvale. Lase oma tegusid juhtida oma algupärasel olemusel, mitte egol. Ära kõhkle oma püüdlustes headuse poole. Siis kerkivad esile sinu tõeline süda, tõeline tunne ja tõeline kavatsus ning sa pole enam Taost kaugel. Need on tõelise tõe õpetused.“

Seejärel õpetas surematu Lü Wangile „vundamendi ladumise“, „katla ja ahju paigaldamise“, „tulede süütamise“ ja „ravimtaimede kogumise ja nõu pitseerimise“ viise. Wang kummardas sügavalt ja tänas surematuid palju kordi. Siis ütles surematu Lü talle: „Pärast seda, kui oled jõudnud Taosse, pead minema Shan-tungi provintsi ning koguma kokku seitse õpilast, kelle saatuseks on saada sinu poolt Taosse juhatatud. Pea meeles seitset kuldset lootoseõit, mis me sinu hoolde usaldasime.“ Siis muutusid kaks surematut säravaks valgusesambaks ja kadusid. Sügavais mõtteis seisis Wang kaua aega, kuni kuulis selja taga samme. Ta pöördus ning nägi kaht teenrit enda poole jooksmas. „Kui käskijanna avastas, et te olete kogu päeva ära olnud, saatis ta meid teid otsima. Ta kartis, et olete ohtu sattunud. Isand, palun tulge koos meiega koju, et käskijanna ei muretseks.“ Wang suundus teenrite järel koju, korrates mõttes kahe surematu sõnu ja juhiseid.

Koju jõudes läks Wang kohe oma tuppa ja sulges ukse. Kuuldes, et abikaasa on naasnud, suundus tema naine töötuppa ja leidis Wangi vaikselt ja mõttessevajunult istumas. Naine kõnetas teda vaikselt: „Abikaasa, sa olid sihitult ringi uidates terve päeva ära. Kui külainimesed sinu veidrat käitumist märkavad, kaotad sa oma maine ning sind naerdakse välja. Mida ma tegema pean?“ Samal ajal mõtles Wang surematu Lü sisemist alkeemiat puudutavate juhiste peale. Ta oli naise kohaloleku täielikult unustanud, kuni kuulis sõnu: „Mida ma tegema pean?“ Jahmunult jõllitas Wang naist ja pomises: „Mida ma tegema pean? Mida ma tegema pean?“ Nähes Wangi segaduses ja häirituna, lahkus naine vaikselt ruumist.

Üksi jäänud, ütles Wang endale: „Kui mind kogu aeg niimoodi segatakse, kuidas saan ma siis keskenduda ja sisemist alkeemiat praktiseerida? Ma pean midagi välja mõtlema, kuidas end maise maailma sekeldustest eraldada.“ Ta mõtles kaua ning leidis lõpuks lahenduse. Teeseldes, nagu oleks teda tabanud rabandus, hakkas ta käituma nii, nagu oleks kaotanud mälu ja kõnevõime. Ta tõi kuuldavale mõttetusi ja oigas sageli, nagu oleksid tal valud.

Tihti lamas ta lihtsalt tühjusesse vahtides voodis. Wangi seisundit nähes oli tema abikaasa väga murelik ja häiritud. Arst vaatas Wangi läbi ja leidis, et tema pulss on igati normaalne, ning kui välja arvata Wangi veider käitumine, ei avastanud arst ühtki märki haigusest. Lõpuks ütles ta: „Isand Wangi on tabanud kerge rabandus. Ma kirjutan välja mõningad rohud. Ta taastub õige pea.“ Kuid mõne kuu möödudes oli kõigile selge, et Wangi paranemine ei toimu nii kiiresti.

Pärast oma võltshaigusesse jäämist vabastas Wang end täielikult kõigist perekonnaäriga seotud kohustustest. Tema naine võttis enda peale nii äri juhtimise kui ka kõik igapäevaeluga seotud asjatoimetused, seega ei jätkunud tal enam kuigi palju aega abikaasa juures käimiseks. Ka sugulased ja tuttavad hakkasid tasapisi Wangi „haiguse“ ja veidra käitumisega harjuma ning jätsid ta rahule. Enamik neist lihtsalt leppis olukorraga ja tõdes: „Kahju, et oma parimates aastates rikast ja lugupeetud meest tabas selline ravimatu haigus.“

Wang sai nüüd rahus sisemist alkeemiat praktiseerida. Teda külastas vaid tema isiklik teener, kes tõi talle kolm korda päevas süüa. Nii kestis see kaksteist aastat. Selle aja jooksul saavutas Wang sisemise transformatsiooni tasandi, mis lubas tema vaimul tahte abil kehast lahkuda ning sellesse siseneda. Teades, et ta on oma õpingud lõpetanud, võttis Wang endale taoistliku nime Wang Ch’ung-yang. „Ch’ung-yang“ tähendab yang’i olemuse tagasivõitmist.

Ühel päeval mediteerides kuulis ta, kuidas üks selge hääl tema nime hüüab. Hääl ütles: „Wang Ch’ung-yang, tõuse otsemaid Taevastelt Isandatelt juhendite saamiseks taevasse.“ Wangi vaim tõusis taevasse ja nägi T’ai-pa (Valge Tiigri) Täheisandat, kes teda ootas. Wang kummardas sügavalt ja Taevase Isanda kirjutaja luges kirjarullilt: „Wang Ch’ung-yang, sinu pingutused kultiveerida Taod on leidnud Tao Kaitsjate tunnustust. Sinu püüdlused end harida on kandnud vilja ning sa oled saavutanud surematuse. Sulle antakse tiitel „Valgustunud Meister, Kes Avab Tee“. Mine kohe Shantungi provintsi ja leia üles seitse inimest, kellel on määratud saada sinu õpilasteks. Kui oled aidanud neil Taosse jõuda, tõuseb ka sinu koht surematute ilmas.“

Wang Ch’ung-yang tänas Taevaseid Isandaid ning Tao Kaitsjaid. T’ai-pa Isand lisas: „Valgustunu, sa pead kohe kiirustama Shantungi provintsi, et aidata inimestel naasta Tao juurde. Sinu nimi on „See, Kes Avab Tee“. Paljude karma sõltub sinu pingutustest. Me kohtume taas surematute kogunemisel, kui Taevane Keisrinna meid surematuse virsikut maitsma kutsub.“

Järgmisel hommikul leidis Wangile hommikusööki toonud teener töötoa ukse suletuna. Teener koputas mitu korda, kuid keegi ei vastanud. Kartes, et Wang võib olla surnud või teadvusetu, ajas teenija majarahva jalule. Wangi naine ja poeg kiirustasid töötoa ukse taha ja palusid kõva häälega hõikudes, et Wang ukse avaks. Lõpuks lõhkusid teenrid luku ja avasid ukse. Tuba oli tühi. Wang oli kadunud. Teenrid saadeti teda külasse ja küla ümbrusse otsima, kuid teda ei leitud. Wangi naine nuttis ja leinas. Wangi häärberis valitsev segadus meelitas õige pea ligi uudishimulikke naabreid, sõpru ning sugulasi, kes kõik tahtsid teada, mis juhtunud on. Wangi teener selgitas: „Täna hommikul, kui ma oma isandale hommikusööki viima läksin, oli tema toa uks lukus. Kui me sisse saime, oli tuba tühi. Katuses pole mingit auku ning tavaliselt istun ma ukse ees, et olla valmis isanda soove täitma. Meie isand on saladuslikul kombel kadunud.“

Üks vanem mees rahva seast sõnas: „Te ei pea isand Wangi otsima. Ma arvan, et temast on saanud surematu ja ta tõusis taevasse.“ Mõned inimesed väljendasid selle peale uskumatust, kuid vana mees pöördus Wangi teenri poole ja küsis: „Kas oled tähele pannud oma isanda näojumet ning välimust? Haigel inimesel pole roosatavaid põski ja säravaid silmi. Kas ta oli selle kaheteistkümne eraldatuses viibitud aasta jooksul päevagi vananenud?“ Teener võis vaid tunnistada, et vanal mehel on õigus. Tema isand oli käitunud veidralt, kuid mitte mingil juhul ei meenutanud tema jume haige inimese oma. Veelgi enam, aastate jooksul polnud Wang pea üldse vananenud. Võis isegi öelda, et tegelikult oli ta muutunud nooremaks ja tugevamaks. Vana mees ütles: „Nüüd te siis mõistate. Isand Wang teeskles kõik need aastad haigust, et ta saaks rahus praktiseerida ja end surematuks saamiseks ette valmistada. Ärge teda enam otsige. Ta on arvatavasti sellest ilmast lahkunud.“ Rahvahulk läks laiali. Osa neist uskus vanamehe selgitusi, teised kahtlesid. Kuid nad kõik nõustusid, et inimese kadumine lukustatud ukse ja paksude seintega ruumist on mõistatuslik juhtum.

Päeval, mil ta kodunt lahkus, kasutas Wang oma maagilisi võimeid. Ta astus läbi seinte ja rändas maa all, kuni jõudis oma külast kaugele. Seejärel suundus ta ida poole Shantungi provintsi, et leida oma seitse õpilast. Ta läbis tuhandeid miile, kuid oma teekonnal kohtas ta ainult kahte sorti inimesi – neid, kes igatsesid kuulsust, ning neid, kes igatsesid rikkust. Mitte keegi polnud huvitatud sellest, mida tal Tao kohta õpetada oli. Nähes inimeste ükskõikset suhtumist, naasis ta Shensi provintsi. Kui ta Chung-nani mäe nimelist piirkonda läbis, kütkestas teda selle paiga imeilus maastik oma laineliste küngaste, metsaga kaetud nõlvade ning peidetud koskedega. Sinna otsustas ta erakuna elama jääda ja oodata aega, mil inimesed Tao vastuvõtmiseks valmis on.

Allikas: Eva Wong “Seitse taoistlikku meistrit” (Valgusesaar 2017)

Vaata ka: Taoism (Vikipeedia)

Pildid: valgusesaar.ee

Toimetas Riina Grethiel Leppoja