“Surelikkus tähendab seda, et peame leppima oma bioloogilise kaduvusega – piirangutega, mille geenid, rakud, lihased ja luud meile kehtestavad. Meditsiiniteadus on andnud meile märkimisväärseid oskusi neile piirangutele vastu astuda. Aga ma ei oleks kunagi osanud oodata, et minu kõige tähendusrikkamateks kogemusteks arstina – ja tegelikult ka inimesena – kujunevad need hetked, kus aitan haigetel selgusele jõuda, mida meditsiin suudab ja mida ei suuda,” kirjutab kirurg Atul Gawande, kelle värskelt eesti keeles ilmunud raamatust “Surelikkus” teile ühe pala lugeda pakume.

Oma raamatus keskendubki ta peamiselt järgnevatele küsimustele. Millal ja kuidas ravida ning millal oleks õigem niinimetatud agressiivne ravimine lõpetada ja keskenduda lihtsalt sümptomite leevendamisele?
Kuidas aidata neid vanu inimesi, kelle hädad ja vaevused on kuhjunud, kes ei suuda enam üksinda omaette elada? Kas panna nad hooldekodusse või leida kogu ühiskonnaga koos võimalusi, kuidas abistada neid kodus?
Millises seisus on meie hooldekodud ja millistest põhimõtetest lähtub hooldekodude töö? Kas esikohal on meditsiinilised näitajad või arvestame me ka iga inimese eripäraseid soove?
Kas poleks inimese heaolu seisukohast õigem otsida alternatiivseid hooldusvariante nagu näiteks hospiitsid või hospiitsiõdede teenuste pakkumine inimestele kodus?
Milline on inimese enda, tema pere ja milline arstide ja kogu meditsiinisüsteemi vastutus? Kuidas pakkuda võimalikult head ravi, aga vältida olukorda, et üha enam inimesi lahkub meie hulgast meditsiiniaparaatide külge aheldatuna, jõudmata elule joont alla tõmmata ja lähedastega rahulikult hüvasti jätta?

Dr Gawande arutleb nende küsimuste üle suure empaatia ja kaastundega oma patsientide vastu ning tundes ühtlasi peensusteni meditsiinisüsteemi võimalusi, püüab leida lahendusi, kuidas jõuda selleni, et surmahaigust põdevate patsientide – või lihtsalt mitut haigust põdevate vanade inimeste – viimased eluaastad ja elukuud oleksid elamisväärsed.

Foto: pilgrim.ee

Lõik Atul Gawande raamatust “Surelikkus”.

Arstiks õppides kujutab inimene ette, et see töö pakub talle rahuldust. See osutub kompetentsusega seotud rahuloluks. See on sügav rahulolu, mis sarnaneb väga rahuloluga, mida tunneb puusepp habrast antiikset kappi taastades või mida tunneb füüsikaõpetaja, kui tal õnnestub tekitada viienda klassi õpilases järsk, silmi avav arusaamine sellest, mida aatomid endast kujutavad. Osalt tuleb see rahulolu teiste aitamisest, ent osalt ka tehnilistest oskustest ja võimest lahendada raskeid keerukaid probleeme. Kompetentsus annab inimesele kindla identiteeditunde.

Arsti minapildi jaoks ei ole seega midagi ähvardavamat kui patsient, kellel on probleem, mida ei õnnestu lahendada.

Elutragöödiatest ei ole pääsu – sündides hakkame me kõik esimesest päevast peale vananema. Inimene võib seda fakti küll mõistma ja aktsepteerima hakata – näiteks minu surnud ja surevad patsiendid ei käi mind enam unenägudes kummitamas –, aga see ei tähenda, et inimene teab, kuidas asjadega, mida ei saa muuta, toime tulla.

Kirurgia on olnud edukas selle tõttu, et osatakse inimesi n-ö korda teha. Kui probleem on lahendatav, siis me teame täpselt, mida teha. Aga kui ei ole? Tõsiasi, et me ei ole leidnud sellele küsimusele adekvaatseid vastuseid, on muret tekitav ning on põhjustanud kalkust, ebainimlikkust ja erakordseid kannatusi.

Eksperiment, mille käigus surelikkus on muudetud meditsiiniliseks kogemuseks, on kestnud kõigest mõnikümmend aastat. See on alles lühike katseperiood – ja kukub nähtavasti läbi.

Käesolev raamat kõneleb kaasaegsest suhtumisest surelikkusesse – sellest, mis tunne on olla olend, kes jääb vanaks ja sureb, sellest, kuidas meditsiin on ja ei ole seda kogemust muutnud, ja sellest, kus oleme läinud rappa seletustega, kuidas omaenda kaduvusega toime tulla. Nüüd, kui olen kümmekond aastat kirurgina praktiseerinud ja keskikka jõudnud, olen avastanud, et ei ma ise ega ka minu
patsiendid ei pea praegust asjade seisu vastuvõetavaks. Ent ühtlasi olen jõudnud tõdemuseni, et on üpris ebaselge, millised vastused peaksid olema ja kas mingite adekvaatsete vastuste leidmine üleüldse ongi võimalik. Usun siiski nii kirjaniku kui ka teadlasena, et loori kergitades ja asja lähemalt uurides on võimalik ka kõige segasematesse, veidramatesse või häirivamatesse teemadesse selgust tuua.

Nägemaks, kui sageli meditsiin veab alt inimesi, keda ta peaks aitama, piisab üpris põgusast kokkupuutest eakatega või surmavat haigust põdevate inimestega. Meie elu loojangupäevad on ravi päralt, mis ajab meist peast segi ja kurnab meie keha, kuid millest on vaid õhkõrn kasu. Me veedame need päevad asutustes – hooldekodudes ja intensiivraviosakondades –, mille anonüümne reglementeeritud režiim lõikab meid ära kõigist neist asjadest, mis meile elus korda lähevad.

Vastumeelsus, mis ei lase meil vananemise ja suremisega seotud kogemusi ausalt uurida, on suurendanud kahju, mida me inimestele põhjustame, ning jätnud nad ilma olulistest lohutavatest asjadest, mida nad kõige enam vajavad. Kuna meil puudub sidus ettekujutus sellest, kuidas inimesed saaksid elu lõpuni edukalt elada, oleme loovutanud oma saatuse meditsiini, tehnoloogia ja võõraste inimeste reeglite hoolde.

Kirjutasin selle raamatu lootuses mõista, mis on juhtunud. Surelikkus võib olla reetlik teema. Mõte, et arst kirjutab allakäigu ja surma paratamatusest, võib mõne ärevaks teha. Paljude jaoks seostub selline jutt, kui tahes hoolikalt seda ka ei esitleta, ühiskonnaga, mis valmistab ennast ette haigete ja vanade ohverdamiseks.

Aga kui nii võtta, siis haigeid ja vanu juba ohverdataksegi – nad on langenud ohvriks meie leppimatusele oma elutsükli vääramatu lõpuga. Järsku leidub paremaid käsitlusviise ja tõlgendusi, mis on otse meie silme all ning mis on tarvis üksnes ära tunda?

Allikas: Atul Gawande “Surelikkus” (Pilgrim, 2016)

Fotod: Dorann Weber, pilgrimbooks.ee

Toimetas Mariann Joonas