Foto: anitamoorjani.com

Meie elu meenutab sageli autosõitu pimedas öös – näeme vaid niikaugele, kui esitulede valgusvihk näitab. Ometi jätkame liikumist teadmisega, et jõuame varem või hiljem sihtpunkti. Enamusele meist ei anta võimalust läbida seda teekonda täisvalgusega – võime oma teekonda vaid ette kujutada, teadmata, mis järgmise kurvi taga ootab. Mõnel harval juhul aga antakse mõnele meist võimalus näha laiemat pilti ning see kogemus muudab selle inimese elu täielikult. Üheks selliseks inimeseks on Anita Moorjani, kelle surmalähedane kogemus on nüüd inspiratsiooniks tuhandetele inimestele üle maailma.

2. veebruaril 2006 langes Moorjani pikaaegse raske haiguse tagajärjel koomasse. Peale nelja aasta pikkust võitlust lümfoomiga hakkas tema keha lihtsalt üles ütlema – vähkkasvaja oli üle võtnud kogu organismi. Moorjani ei suutnud iseseisvalt mitte midagi seedida ega ilma hapnikumaskita hingata, tal oli pidev madal palavik, kasvajad olid lümfisõlmedes kaelast kõhupiirkonnani, kopsud täidetud vedelikuga, lihased täielikult atrofeerunud ning nahk kaetud avatud haavanditega. Kui naine langes koomasse, ütlesid arstid, et tal on jäänud elada vaid mõned tunnid ning soovitasid perekonnal naisega hüvasti jätta.

“Veel ei ole sinu aeg”

Kuigi Moorjani oli haiglavoodis koomas, oli ta täielikult teadvel sellest, mis tema ümber toimub – nii lähiümbruses kui ka kaugemal. Ta nägi, milliseid protseduure tegid tema kehaga arstid, kes oli haiglas tema ümber ja isegi seda, kuidas tema vend hoopis teises riigis lennukile kiirustas, et teda veel enne surma korraks näha. Moorjani ütleb: “Tundus, nagu mul oleks 360-kraadine perifeerne nägemine.” Ta oli teadvel oma füüsilisest kehast, kuid tema teadvus ei olnud selle kehaga aheldatud – kuhu iganes naine oma tähelepanu suunas, seal ta ka oli. Moorjani tajus oma isa ja parima sõbra kohalolu, kuigi nad olid juba sellest ilmast lahkunud.

Selles teadvuse seisundis tajus Moorjani erilist selgust ning mõistis kõike. Ta mõistis, miks oli haigestunud vähki, seda, et me kõik oleme palju suurema väega, kui seda oma füüsilises kehas mõista suudame ning et me oleme kõik omavahel ühenduses. Meil on ühine jagatud teadvuse tasand, mille kaudu mõistis Moorjani seda, mida tundsid sel hetkel tema lähedased ja mida mõtlesid arstid, olemata ometi sellest dramaatilisest situatsioonist emotsionaalsel tasandil mõjutatud. Ta tajus seda, et oleme kõik ühe ja sama teadvuse erinevad väljendused.

Selles erilises teadvuse seisundis tajus Moorjani ka seda, et tema isa püüdis talle edastada sõnumit “veel ei ole sinu aeg”. Naine tõrkus esialgu enda kehasse naasmise vastu, nägemata ühtegi head põhjust, miks ta peaks sellesse haigesse ja surevasse füüsilisse kehasse tagasi minema. Samal hetkel mõistis ta aga, et teadmistega oma haiguse põhjustest on tema keha võimeline väga kiiresti tervenema. Ta tegi otsuse naasta oma kehasse ning kuulis isa ja parimat sõpra ütlemas: “Nüüd, teades tõde selle kohta, kes sa tegelikult oled, mine tagasi ja ela oma elu kartmatult.”

Elu pimedas laohoones

Moorjani ootamatule ärkamisele koomast järgnes kiire paranemine, mida arstidel oli raske selgitada. Viie päevaga olid kasvajad kahanenud 70%, viis nädalat hiljem lahkus naine haiglast juba täielikult vähist vabana. Kuidas aga sellise kogemuse järel naaseda oma tavaellu? Moorjani seisis silmitsi olukorraga, et tema maailmavaade oli täielikult muutnud – muu hulgas tema suhtumine füüsilisse kehasse ja haigustesse.

Moorjani kirjeldab seda muutust metafooriga pimedast laohoonest. Kujutle, et viibid pimedas laohoones, ainsaks valgusallikaks käes olev väike taskulamp. Sa võid seda valgusvihku suunata, kuhu ise tahad, kuid sa ei näe mitte midagi muud, mis sellest valgusest väljapoole jääb. Ühel päeval pannaks laohoones tuled põlema ja sul on võimalik näha kujuteldamatut hulka riiuleid erinevate asjadega – mõned neist sellised, mida sa tead, teised sellised, millest sul polnud aimugi; mõned ilusad, teised inetud, imelikud ja veidrad asjad külg külje kõrval. Kujutle, et kui nüüd tuled uuesti ära kustutakse, siis sõltud jälle vaid oma taskulambist. Kuigi sa ei näe ega taju kõiki laos olevaid asju, oled nüüd teadlik, et need eksisteerivad. Meie maailmas on nii palju asju, mida me ei näe ega tunne, kuid see ei tähenda, et neid ei oleks olemas.

Sinu teadvuse suund määrab su reaalsuse

Selle kujuteldava taskulambi valgusvoog on sinu teadvelolek – see, millele sa oma valgusvihu pöörad, saab sinu reaalsuseks. Võib-olla on otse sinu nina all veel midagi, aga kui su taskulamp ei näita sellele valgust, ei ole sul sellest vähimatki aimu.

Moorjani toob välja, et selle asemel, et kulutada miljardeid dollareid kampaaniatele, mis suurendavad inimeste teadlikkust vähist, võiksime hoopis kulutada selle raha, suurendamaks inimeste teadlikkust tervisest. Mis juhtuks siis, kui suunaksime ühiskonnana kogu oma tähelepanu rahule, selle asemel, et pidevalt vaielda ja sõdida? Muutes seda, millele tähelepanu suuname, võiks meil olla praegusest väga erinev maailm.

Elu viis õppetundi

Lähtudes oma surmalähedasest kogemusest nimetab Moorjani viis kõige olulisemat õppetundi eluks.

1. Kõige olulisem asi, millele selles elus keskenduda, on armastus. Kuuleme väga palju selle kohta, kuidas peaksime armastama teisi inimesi. Kuid selleks, et suuta armastada teisi, peame õppima armastama kõigepealt iseend. Armastades ja väärtustades iseend, õpetame inimestele, kuidas meid kohelda – kaob vajadus kontrollida või kiusata teisi inimesi, samuti ei lase sa neil seda endaga teha. Mida enam sa armastad iseennast, seda enam on sul armastust, mida jagada teiste inimestega.

2. Ela oma elu ilma hirmuta. Suureks kasvades õpetatakse meid kõike kartma – valesti käitumist, toitumist ja olemist. Kuid hirm ei anna meile turvatunnet, armastus annab turvatunde.

3. Huumor, naermine ja elurõõm on elulise tähtsusega. Me sünnime selle teadmisega – vaata näiteks, kuidas lapsed naeravad. Kuid meid treenitakse sellest harjumusest välja. Naermine ja elurõõm on kõige olulisemad vaimsed tegevused elus. Kui meie elus oleks rohkem naeru ja rõõmu, oleks ka vähem vaja haiglaid ning vanglaid.

4. Elu on kingitus. Enamik meist elab elu, nagu oleks tegemist kohustusega, kuid see ei ole nii. Alles siis, kui me midagi kaotame, mõistame selle tegelikku väärtust. Enamusele meist ei anta samasugust võimalust nagu Moorjanile, kes sai surres valida ellu naasmise. Sinu elu on aare ning isegi rasked hetked on väärtuslikud – tagasi vaadates mõistad alati, millise olulise õppetunni need endaga kaasa tõid.

5. Jää alati iseendaks. Lase oma sisemisel tulel särada ja tunnista oma unikaalsust. Õpi ennast tundma, armasta ennast tingimusteta ning ela elu kartmatult just nimelt sellena, kes sa oled.

Vaata Anita Moorjani kõnet TEDx konverentsil 2013. aastal:

Anita Moorjani sulest on  ilmunud ka eesti keeles kirjastuselt Pilgrim raamat “Minu imelise tervenemise lugu“.

Allikas: BodyMindSoulSpirit

Artikkel ilmus Telegramis algselt mais 2016.

Toimetas Katrin Suik