Tunnusfoto: Candy Changi koduleht

Candy Chang on kunstnik ja disainer, kelle kireks on avaliku ruumi ärakasutamine kõigi ühise heaolu parandamiseks. Ta on läbi viinud mitmeid huvitavaid tänavakunsti projekte üle terve maailma. Ta on loonud avalikku linnaruumi kohti, kuhu inimesed saavad jätta infot piirkonna elamisvõimaluste kohta.

Changi projekt „I wish this was“ (Soovin, et siin oleks) andis piirkonna elanikele võimaluse avaldada arvamust tühja poepinna võimaliku uue eesmärgi osas. Kuid võib-olla kõige enam on Chang tuntud oma projekti “Before I die“ (Enne, kui suren) poolest. Ning 2012. aastal TED Global konverentsil rääkis ta oma projektist lähemalt.

Kuidas parandada ühist eluruumi?

On palju viise, kuidas inimesed saavad aidata teiste elu paremaks muuta. Kuid palju sellest tarkusest, mida naabrid omavahel jagada võiksid, jääb jagamata, kuna me ei satu nendega õigel ajal kokku. Aga me kõik jagame ühist avalikku ruumi ning selle ruumi kaudu saame otsida lahendusi paljudele küsimustele. Kui palju meie naabrid siin piirkonnas üüri maksavad? Kuidas me saame laenata üksteisele vajalikke asju, ilma teisi ebamugaval ajal tülitamata? Kuidas saame paremini jagada kogukonnas unistusi, mälestusi ja lootusi?

Candy Chang elab New Orleansis, mis on üks ilusama arhitektuuriga linnu USA-s. Kuid samas on ka mahajäetud hoonete hulk seal üks kõrgemaid. Chang pühendab palju aega sellele, kuidas oleks võimalik teha oma elupiirkonda paremaks, kuid üks mõjusamaid suunajaid sellel teel oli tema isiklik tragöödia. 2009. aastal kaotas naine väga armastatud inimese, kes oli talle ema eest. See kaotus oli äkiline ja ootamatu. Surmale mõtlemine tõi kaasa suure tänutunde senise elu eest ning samuti aitas luua selgust paljudes asjades. Kuid igapäevaelus on leina sees olles raske seda perspektiivi säilitada. On lihtne kaotada siht silmist ning takerduda igapäevaelu pisiasjadesse.

Meid on õpetatud surmale mitte väga palju mõtlema. Seda peetakse kurvaks ja püütakse vältida. Kuid sellises olukorras, kus surma tragöödia tabab ootamatult ning lein näib ülejõu käivat, on võimalik leida selgust ja vastuseid, mida sellest ei oleks osanud loota. Inimestel meie ümber on kõigil omad mured ja lootused ning enamasti oleme kõik nendega üksi. Püüdes elust aru saada, on palju tuge teadmisest, et sa ei ole selles üksi. Kuid võõrastega rääkima minemine ei ole niisama lihtne kellelegi.

“Enne, kui ma suren, tahan…“

Sellest tõdemusest sai algus projekt, mille käigus kaeti mahajäetud hoone sein tahvliga ning kirjutati sinna sadu kordi lauset “Enne, kui ma suren, tahan….“, jättes lause lõppu lünga, mida möödakäijad saaksid ise täita. Muu hulgas võis sealt lugeda näiteks järgmist.

Enne, kui ma suren, tahan sattuda kohtu alla piraatluse eest.

…tahan astuda rahvusvahelise kuupäevajoone peale.

…tahan laulda miljonitele.

…tahan istutada puu.

…tahan elada infrastruktuurist sõltumatult.

…tahan hoida teda oma embuses veel ühe korra.

…tahan olla täielikult mina ise.

Foto: Huffington Post

Sel moel sai mahajäetud paigast hoopis loov paik. Ning inimeste unistused ja soovid andsid ka selle projekti loonud kunstnikule keerulistel aegadel tuge. See ettevõtmine andis inimestele tuge teadmisega, et nad ei ole üksi, aitas näha oma naabreid uues valguses ning luua ruumi, kus mõelda järele ja arutleda selle üle, mis elus tegelikult oluline on.

Projekti laienemine üle terve maailma

Sellele projektile tuli vastukajana sadu kirju inimestelt, kes soovisid samasugust seina teha ka enda kogukonnas ning õige pea loodi samasugused kohad Kasahstanis, Lõuna-Aafrikas, Austraalias, Argentinas ja mujal. Tänaseks on loodud üle 250 sarnase seina rohkem kui 45 riigis ja enam kui 15 keeles. Selle abil näidati, kui suur mõju avalikul ruumil meie elule olla võib, kui me anname sellele võimaluse olla häälekandjaks ja selle abil mõtteid jagada. “Enne, kui ma suren“ seinad on aus segadus igatsusest, valust, rõõmust, ebakindlusest, tänutundest, hirmust ja imestusest, mida võib leida igast kogukonnast. Ning teiste tunnete vaatlemine paneb inimesi nende iseenda tunnete üle järele mõtlema.

Meie kõige väärtuslikum vara elus on aeg ja suhted teiste inimestega. Ajastul, mil meie tähelepanu on aina enam hõivatud, on senisest enam oluline meeles pidada, et meie aeg on piiratud ja väärtuslik. Me ei mõtle tihti surmale ega räägi sellest. Kuid tegelikult on surmaks ette valmistumine üks enim väestav tegevus, mida sa teha saad. Surmast mõtlemine annab elule selgust.

Meie jagatud ühine ruum saab peegeldada paremini meie ühiseid väärtusi ja mõtteid. Jagades omavahel mõtteid, lugusid ja lootusi, saame aidata luua paremat keskkonda ja elada paremat elu.

Vaata videot:

Allikad: Candy Changi koduleht, Huffington Post

Tunnusfoto: Candy Changi koduleht

Toimetas Katrin Suik

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6

Telegrami artiklite mujal avaldamise tingimused.