Foto: ekraanikuva

Stanfordi ülikooli psühholoog Kelly McGonigal on oma raamatute, artiklite, kursuse ja töötubade kaudu aidanud paljudel inimestel mõista ja rakendada värskeimaid avastusi psühholoogias, neuroteaduses ja meditsiinis. Tema viimane raamat  “The Willpower Instinct” (Tahtejõu instinkt) käsitleb värskeid uuringuid motivatsiooni, kiusatuste ja laisklemise osas ning seda, kuidas muuta oma harjumusi, võtta vastu väljakutseid ning viia läbi oma elus edukaid muutusi.

Artikkel ilmus Telegramis esmalt detsembris 2013.

Kelly on viimasel ajal keskendunud selle uurimisele, mis on stressi positiivsem pool ning kuidas seda enda huvides ära kasutada. Stress ei pruugi tingimata olla meie vaenlane, hoopis kahjulikum on usk, et stress meie tervist rikub. Ta leiab, et stress teeb meid sotsiaalses plaanis nutikaks ning võimaldab meil olla inimlikud. Samuti uurib Kelly oksütotsiini rolli stressireaktsioonides. “Stressi kahjulikud mõjud tervisele ei ole vältimatud. See, kuidas sa mõtled ja tegutsed stressiolukorras, võib muuta seda, kuidas sa stressi koged. Kui sa eelistad näha stressi abivahendina, lood julguse bioloogia. Ning kui sa valid stressiolukorras teiste inimestega kontakti loomise, siis lood paindlikkust,” ütleb Kelly McGonigal.

Järgneb Kelly McGonigali kõne, mille ta pidas 2013. aasta juunis konverentsil TED Global, mis toimus Edingburghis, Šotimaal.

Kuidas stressi uues valguses näha

Olen psühholoog ja minu missiooniks on aidata inimesi tunda ennast tervema ja õnnelikumana. Kuid kardan, et miski, mida olen viimased kümme aastat õpetanud, teeb rohkem kahju kui kasu. See on stressiga seotud. Olen aastaid rääkinud inimestele, et stress teeb meid haigeks. See suurendab kõikide haiguste riski alates tavalisest külmetusest kuni südame-veresoonkonna haigusteni. Sisuliselt olen stressist vaenlase teinud. Kuid muutsin stressi kohta meelt ja täna tahan ka teie meelt muuta.

Alustan uuringuga, mis pani mind stressi uues valguses nägema. Selles vaadeldi 30 000 täiskasvanut kaheksa aasta vältel. Uuringu algul küsiti osalejatelt, kui palju nad on viimase aasta jooksul kogenud stressi ning seda, kas nad usuvad, et stress on tervisele kahjulik. Uuringu lõpus kontrolliti avaliku surmaregistri abil, kes vastanutest ära on surnud. Halvad uudised kõigepealt – inimestel, kes kogesid palju stressi, oli 43% suurenenud risk surra südamehaigustesse. Kuid see kehtis ainult nende kohta, kes uskusid, et stress on neile kahjulik. Neil, kes kogesid palju stressi, kuid ei näinud seda tervisele kahjuliku tegurina, oli kõigist uuringus osalenud inimestest kõige väiksem surmarisk. Teadlaste hinnangul suri selle 8-aastase uuringuperioodi vältel 182 000 inimest selle tõttu, et nad uskusid, et stress on neile kahjulik. Kui see hinnang on täpne, siis on usk stressi kahjulikkusesse surmapõhjuste nimekirjas 15. kohal, tappes rohkem inimesi, kui nahavähk, HIV ja mõrvad.

Võite aru saada, miks see uuring mind endast välja viis. Olen kulutanud nii palju energiat rääkides sellest, et stress on tervisele kahjulik. See uuring pani mind mõtlema, kas on võimalik olla tervem lihtsalt muutes oma mõtlemist stressi kohta? Ning teadus kinnitab, et nii see on – muutes oma mõttelaadi stressi osas, on võimalik muuta oma keha reaktsiooni sellele.

Keha reaktsioon stressile aitab meil olukorraga toime tulla

Kujutle, et osaled uuringus, mille eesmärk on sinus stressi tekitada. Selleks loodud olukordade ajal viiakse sind stressiseisundisse – su süda taob, võib-olla hingad kiiremini ja isegi higistad. Tavapäraselt seostatakse neid märke ärevusega ja sellega, et me ei tule olukorraga piisavalt hästi toime. Kuid mis oleks, kui sa tõlgendaks neid märke selliselt, sinu keha mobiliseeris energiat ja valmistas sind ette selle väljakutsega toime tulemiseks? Kiirenenud südametöö valmistab keha ette tegutsemiseks, kiirenenud hingamine varustab lisahapnikuga.

Justnimelt seda öeldi osalejatele Harvardi ülikooli uuringus stressireaktsioonide kohta – neile õpetati, et keha füüsilised reaktsioonid stressile on olukorras abiks. Osalejad, kes õppisid stressi märke nägema toetava reaktsioonina, olid vähem ärevuses ja enesekindlamad ning ka nende füüsiline stressireaktsioon muutus. Tüüpilise stressireaktsiooni puhul kiireneb südametöö ning veresooned ahenevad, see on põhjus, miks stressi seostatakse südame-veresoonkonna haigustega. Kuid uuringus, milles osalejad nägid oma stressireaktsiooni positiivsena, jäid nende veresooned lõõgastunud olekusse. See on väga sarnane sellele, mis juhtub kehas rõõmu ja julguse puhul. See füsioloogiline muutus võib olla erinevus, miks mõned saavad stressi põhjustatud südameataki viiekümnendates eluaastates ning teised elavad 90-aastaseks.

Uus stressiteadus näitab meile, et see, kuidas me stressi suhtume, on oluline. Ning minu roll psühholoogina on muutunud – ma ei püüa sinu stressist lahti saada, vaid tahan, et sa sellega paremini toime tuleks. Järgmisel korral, kui mõtled sellele, kui palju oled viimase aasta jooksul stressi kogenud, mõtle, et sinu keha reaktsioonid aitavad sul väljakutse vastu võtta. Kui sa nii usud, siis muutub ka keha reaktsioon stressile tervislikumaks.

Oksütotsiini roll stressireaktsioonides

Ma tahan käsitleda ka ühte kõige rohkem alahinnatud stressireaktsiooni aspekti – stress muudab sind sotsiaalsemaks. Selleks peame rääkima hormoonist nimega oksütotsiin. See on üks kõige enam kajastust leidnud hormoone ning enamasti seostatakse seda kallistamise ja lähedusega, kuid tegelikult on sellel palju laiem funktsioon. Tegemist on närvisüsteemi mõjutava hormooniga, mis häälestab sinu ajus sotsiaalseid instinkte. See suunab sind lähedussuhteid tugevdama. Selle toimel soovid sa füüsilist kontakti pere ja lähedastega, paraneb empaatiavõime ning sa oled enam valmis aitama ja toetama inimesi, kellest hoolid. On isegi välja pakutud, et me peaksime oksütotsiini ninna tõmbama, et olla hoolivamad ja kaastundlikumad. Kuid enamus ei mõista, et tegemist on stressihormooniga. Su ajuripats saadab seda välja vastusena stressile ning see on sama oluline stressihormoon kui adrenaliin, mis kiirendab südametööd.

Kui oksütotsiin vabaneb vastusena stressile, motiveerib see sind tuge otsima. Sinu bioloogiline stressireaktsioon nügib sind tagant, et räägiksid kellelegi, kuidas ennast tunned, selle asemel, et seda endasse sulgeda. See kindlustab selle, et sa märkad, kui keegi teine sinu lähedane on hädas, nii et saate üksteist toetada. Kui elu on keeruline, siis sinu stressireaktsioon soovib, et sa oleksid ümbritsetud hoolivate inimeste poolt. Kuidas see teadmine saab sinu tervist parandada?

Oksütotsiin ei toimi mitte ainult ajus, vaid ka kehas. Ning üks peamisi rolle on südame-veresoonkonna kaitsmine stressi mõju eest. See on loomulik põletikku alandav aine, mis aitab veresoontel jääda lõõgastunud olekusse. Südamel on oksütotsiiniretseptorid ning see hormoon aitab südamerakke taasluua ja paraneda stressist põhjustatud kahju. See stressihormoon tugevdab su südant. Ning kõiki neid oksütotsiini kasulikke mõjusid kehale suurendab sotsiaalne suhtlus ja tugi. Kui sa ulatad stressiolukorras teisele käe kas abi otsides või seda pakkudes, vabaneb rohkem oksütotsiini ning su stressireaktsioon muutub tervislikumaks. Stressireaktsioonil on sisseehitatud mehhanism stressile vastu seista – see on inimlik kontakt.

Tahan lõpetuseks rääkida veel ühest uuringust, mis võib päästa elusid. Selles jälgiti umbes 1000 täiskasvanut USA-s vanuses 34–93. selles uuriti, kui palju on osalejad viimase aasta jooksul stressi kogenud ning kui palju on nad veetnud aega sõpru, naabreid ja kogukonna liikmeid aidates. Ning siis vaadeldi avaliku statistika põhjal järgmise viie aasta jooksul, kes surid. Iga suurem stressirohke sündmus elus, nagu rahaline või perekondlik kriis, suurendas suremusriski 30% võrra. Kuid see ei kehtinud kõigi kohta. Inimestel, kes hoolitsesid teiste eest, ei täheldatud mitte mingit suremusriski suurenemist stressi tõttu. Hoolimine lõi vastupidavust. Stressi kahjulik mõju kehale ei ole vältimatu. See, kuidas sa mõtled ja tegutsed, võib muuta seda, kuidas sa stressi koged. Kui otsustad näha oma stressireaktsiooni abivahendina, lood julguse bioloogia. Ning kui otsustad stressiolukorras teistega kontakti otsida, võid luua paindlikkust.

Sellised uuringud on andnud mulle hoopis uue vaatenurga stressile. Stress võimaldab meile ligipääsu oma südamele. Kaasatundlikule südamele, mis leiab rõõmu ja tähendust teistega kontakti loomises. Südamele, mis hakkab stressiolukorras kloppima, andmaks sulle energiat. Otsustades stressi sel moel näha, ei saa sa mitte ainult stressireaktsiooni osas paremaks, vaid sa ütled, et võid ennast usaldada, et tuled elu väljakutsetega toime. Ning sa tead, et sa ei ole üksi. Elus tähenduse otsimine on tervisele kasulikum, kui ebamugavuste vältimine – tee seda, mis sinu elule tähenduse annab ning usalda, et sa tuled sellega kaasneva stressiga toime.

Allikad: TED, TED 2

Foto: ekraanikuva

Toimetas Katrin Suik