Foto: Charles Eisenstein facebook

Charles Eisenstein on kirjanik ja avalik esineja, kes kirjeldab ennast “tagasiarengu” (degrowth) aktivistina. Ta on lõpetanud Yale’i ülikooli kraadiga matemaatikas ja filosoofias. 2011. aastal avaldas ta raamatu “Sacred Economics”(Püha majandus), mis käsitleb seda, kuidas raha leiutamine ning bartermajandusest ja kingituspõhisest majandusest loobumine on viinud inimeste võõrandumisele, omavahel võistlemisele ning majandusele, mis põhineb lõputu kasvu ideel. Eisenstein pidas alljärgneva kõne TEDx konverentsil Whitechapelis 2013. aasta jaanuaris.

Artikkel ilmus Telegramis esmalt novembris 2017.

Inimeste uus lugu

Hiljuti oli mul meeldiv vestlus Adbustersi ajakirja asutaja Kalle Lasnaga. Keegi ei saa öelda, et ta ei ole aktivist. Tema ajakiri oli osaliselt inspiratsiooniks Occupy-liikumise tekkele ning ta on pühendanud kogu oma elu aktiivsele poliitilisele aktivismile. Lasn ütles mulle, et viimase aasta jooksul ei ole ta olnud ajakirja juures eriti tegev, sest on hoolitsenud oma 95-aastase ämma eest. Ning see tundub talle palju olulisem ja tähendusrikkam kui kõik muu oma elus tehtu.

Mõtlesin endamisi, kas suudaksin elada maailmas, kus selline valik ja tegu on vähem oluline kui tema tegevus ühiskondliku aktivistina? Kas ma kannataksin elada maailmas, kus ma ei saa usaldada oma südant, mis käsib mul teha neid väikesi asju, mis mõistuse arvates ei muudaks mitte midagi? Mis on neist väikestest isiklikest tegudest kasu võimaliku tuumakatastroofi ärahoidmisel või maailma kliima suhtes? Sedalaadi meeleheide või küünilisus vaevab tõenäoliselt vahel iga aktivisti, keda ma kohanud olen.

Mingil hetkel on vast igaüks tundnud, et mida ta saaks üldse teha, mis oleks piisav. Olen lihtsalt üks inimene ja isegi kui mina teen õigeid valikuid, siis on sadu miljoneid inimesi, kes lihtsalt tarbivad mõtlematult ning minu valikud ei mõjuta neid. Võib-olla, kui kirjutaksin raamatu ja räägiksin selle kaudu miljonitele, siis oleks mul mingi mõju. Kuid ka siis ei ole mul võimu meediat kontrollivate jõudude vastu… See on omaette mõttelaad, et minu väikesed teod ei saa midagi muuta.

Ja ometi meie süda teab, et ilusam maailm on võimalik. Meie mõistus ei näe, kuidas saaksime siit sinna, sest arusaam kausaalsusest ei võimalda rada sinna maailma. Selleks, et see ilusam maailm saaks manifesteeruda, peaks juhtuma imed.

Ning selle tõttu olen ma huvitatud imedest. Imed on midagi, mis on vana reaalsuse mõistmise vaatepunktist võimatud ning uue reaalsuse järgi võimalikud. Oleme täna üleminekul oma põhiarusaamades selle kohta, mis on tõeline – meie maailma loova baasmütoloogia kohta. Meie arusaamadesse maailma kohta on jätnud väga tugeva jälje teadus, mis justkui annaks meile täpse info selle kohta, mis on tõeline. Ma ei ole päris kindel, kas teadus on jõudnud tegeliku arusaamani selle kohta, kuidas me mõistame maailma ja iseennast.

Praeguse kultuuri definitsioonid

Igal kultuuril on erinevad vastused nendele baasküsimustele: kes sa oled, mis tähendab olla inimene, mis on oluline ja väärtuslik, kust me tuleme ja kuhu läheme, kuidas maailm toimib? Ka teadusel on neile küsimustele pakkuda mõned vastused, kuid kõik need põhinevad eraldatuse müüdil. Selle kohaselt oled sa eraldiseisev isik teiste individuaalide keskel universumis, mis on ka sinust eraldiseisev, mehaaniline ja sinu huvide suhtes ükskõikne.

Iga teaduse valdkond on sellise iseloomustusega justkui nõustunud. Füüsika – oled mass, mida mõjutavad deterministlikud jõud. Bioloogia – oled lihane robot, mis on geenide poolt programmeeritud täitma enda paljunemisega seotud huve. Majandus – oled ratsionaalne tarbija, kelle eesmärk on maksimeerida enda finantsilist heaolu. Psühholoogia – oled kehasse aheldatud mõistus. Religioon – oled kehasse aheldatud hing. Ning see muinasjutt on muutumas.

Praeguses ühiskonnas üles kasvades on üsna loomulik omada sellist arusaama maailma kohta. Ka meie kogemus elust rahal põhinevas majanduses, kus peame kogu aeg üksteisega võistlema, peegeldab seda tagasi. Igaüks seisab iseenda eest ja kui sina saad rohkem, siis mina saan vähem. Kinkimisel põhinevas majandussüsteemis ei ole sellist kogemust – kehtib hoopis teadmine, et rohkem sulle tähendab rohkem mulle, sest kui sul on rohkem, kui sa vajad, siis annad seda edasi. Kõik vaimsed õpetused, mis meid täna väga köidavad, on selles kontekstis palju loomulikumad.

Meid defineerivas mütoloogias on teaduslik, majanduslik ja religioosne komponent ning kõik need osad on omavahel põimunud ja toetavad üksteist. Selle tõttu ei ole raske näha, et teaduslikul ortodoksil on majanduslikud huvid taga. Aga kõik need komponendid lagunevad erineval moel. Tavaliselt räägin sellest, kuidas finantssüsteem laguneb ja peegeldab sellega meie sügavama loo lagunemist. Näiteks, kui oleme universumist eraldiseisvad, siis loomulikult tahame neid ükskõikseid või vaenulikke väliseid jõudusid kontrollida. Inimkonna saatuseks on saada looduse valitsejaks ning looduse piiridest väljuda. See lugu ei toimi enam väga hästi. Majanduses tähendaks see inimühiskonna lõputut kasvu, kuid sellel on piirid.

Universum ei ole meist väljaspool asuv: kõik, mida me sellele maailmale teeme, teeme mingil tasandil iseendale – see on haav, mida ise tunneme ja mille all kannatame. See valu on nii püsiv, et me isegi ei märka seda enam, välja arvatud siis, kui meil on igav. “Primitiivsetes” tsivilisatsioonides ei teadnud inimesed, mis on igavus – see on üsna uus nähtus.

Foto: TEDx ekraanikuva

Uus lugu maailmast ja inimestest

Oleme liikumas uude muinasjuttu enda, maailma ja inimeste kohta. Mida see meie jaoks praktilisest seisukohalt tähendab? Üks, mida see tähendab, on see, et väikestel tegudel võib olla suurem tähendus, kui me aru saame. Lähtuvalt meie vanast maailmavaatest kausaalselt toimiva universumi kohta saame avaldada teisele kehale mõju ainult sellele jõudu rakendades. Uus teadus seab aga selle kahtluse alla. Asjad ei muutu ainult mingi jõu mõjul – kvanttasemel juhtuvad asjad lihtsalt juhuslikult. Varem tähendas juhuslikkus seda, et meil ei ole piisavalt infot ja me ei tea, kuidas, kuid sellel on kindlasti põhjendus. Aga see ei pruugi enam nii olla. Kvantmehaanika näib rikkuvat ka vaatleja ja vaadeldava eraldatuse reeglit.

Füüsikud leiavad, et maailm toimib lõpuks siiski deterministlikult, jättes välja kõik tõendusmaterjalid, mis selle paradigmaga ei haaku, nagu morfilised väljad ja vee mälu – teemad, mille peale teadlased ärrituvad ja hakkavad neid halvustama. See näitab, et meie praegusel muinasjutul on immuunsüsteem, mis hoiab seda koos nii kaua kui võimalik. Kuid see on aina raskem, sest sellele mütoloogiale ehitatud maailm on koost lagunemas – meie ökosüsteem, poliitiline süsteem, haridussüsteem ja tervishoiusüsteem lagunevad laiali. Asjad ei toimi enam hästi ning vanu lugusid on aina raskem uskuda.

Need lagunevad koost nii praktiliselt kui ka teaduslikult ning loovad võimalused uute arusaamade sünniks selle kohta, mis on reaalne, mis on võimalik ja kes me oleme. Selles uues loos ei lähe südame loogika, mille kohaselt iga väike tegu on oluline, enam vastuollu mõistusega. Mõistuse loogika oli eraldatuse loogika ning see mõttelaad, et mis mõju võiks üks väike inimene omada võimul olevate jõudude vastu. See oli vana muinasjutt. Nüüd me saame uskuda seda, mida me tunneme.

Meie ümber on palju mõjutajaid, mis püüavad säilitada vana eraldatuse ideed. Me kahtleme, ja see küüniline hääl tuleb reedetud lootuste haavast. Kui olime noored, siis uskusime, et maailm on palju ilusam ja õnnelikum, kui see, mida meile normaalse pähe pakutakse. Kuid seda ootust reedeti uuesti ja uuesti ning selle kaitseks arendasime välja küünilisuse. Selleks, et taas äratada oma teadmisi ja uskumusi, vajame abi, et vastu panna jõududele, mis meid maha suruda püüavad. Sellepärast me koguneme kokku, ümbritseme ennast teiste inimestega, kes mõistavad sedasama ning hoiame üksteist selle uue loo sees.

Mida me saame praktiliselt teiste inimeste heaks teha

Olete kindlasti märganud, kui raske on kellegi uskumusi muuta. Üks meie eraldatuse tundest tulenev harjumus on püüd muuta teiste uskumusi jõuga – kas olles loogika abil neist üle või häbistades nende viisi maailmas elada. Arvame, et on olemas kurjad inimesed, kes mõistavadki ainult jõudu. “Ma tean sind, sa oled korporatiivne tippjuht ja koletis. Sa ei ole nagu mina, oled minust eraldiseisev. Kui mina oleksin sina, siis ma küll nii ei käituks.”

Mõistes kõige seotust, näeme, et too inimene on põhiolemuselt sama mis mina, lihtsalt teistsuguses olukorras. Üheksolemise ja seotuse tundest saab alguse teadmine, et jõu avaldamine ei ole ainus viis teise inimese muutmiseks. Avaldades jõudu, me ainult tugevdame jõu morfilist välja. Mis saab siis, kui me tegutseme armastusest ja mõistmisest lähtuvalt? Iga kord, kui pakume kellelegi põhjendust või kogemust, mis ei haaku vana looga, me nõrgestame ja katkestame seda vana lugu. Selleks võib olla heldus või andestus – mis iganes tegu, mis rikub reeglit, et me oleme eraldiseisvad ning igaüks seisab iseenda eest.

Mul oli sõber, kes osales streigis. Politsei sekkus streiki ning hakkas paljusid peksma ja käeraudadesse panema. Too sõber vaatas politseinikule otsa ning hetkeks ta nägi, et tegelikult too inimene tõesti ei tahtnud seda teha. Ta küsis politseiniku nime ning seda, kas too armastab Mehhiko toitu. Ta rääkis armastusega ja ilma hirmuta ning see ei sobinud selle inimese maailma – see katkestas tema reaalsuse. Politseinik vastas sellega, et võttis kõigilt protesteerijatelt käerauad ning hiljem läksid kõik koos õhtust sööma.

Mina ei räägiks täna seda lugu, kui ei oleks saanud inimestelt kingitusi, mis häirisid minu eraldatuse lugu. Iga tegu, mis tuleneb omavahelise seotuse mõistmisest, on nii vaimne kui ka poliitiline tegu. Sest maailm, mida me enda ümber näeme, on ehitatud ühe muinasjutu peale. Käitudes teise loo põhjal, häirime selle mütoloogia psüühilist baasi ning pakume alternatiivi.

Koos suudame teha valjemat häält – mida valjemini laulame, seda rohkem inimesi meid kuuleb. Võib-olla kui nende maailm ja lugu veel toimib, ei ole nad muust huvitatud. Kuid see lugu toimib järk-järgult aina vähem ning kui see laguneb, siis lagunevad muinasjutud ka isiklikul tasandil ning inimesed on enam avatud millelegi uuele.

Foto: facebook

Ülemineku ja taasühinemise ajastu

Oleme ülemineku ja taasühinemise ajastus. Taasühinemine toimub südame ja mõistuse ning aine ja vaimu vahel. Me õpime, et maailma pühadus ei eksisteeri tänu millelegi meist väljaspool asuvale, mida me kutsume hingeks, vaid et ainel on kõik need omadused, mida me kunagi omistasime hingele. Osa sellest taasühinemisest on ka kätega töötamise taasväärtustamine, materiaalsusele uue väärikuse andmine. Materiaalsuse väärikuse kadu on olnud osa meie püüdlustest ületada looduse piire, eraldada ennast loodusest ning saada looduse kuningateks ja valitsejateks. Sellest on teaduslik variant, mille kohaselt peaks meist saama robotid, androidid, kes lahkuvad kosmosesse, sünteesivad toitu ning saavad loodusest sõltumatuks.

On olemas ka selle vaimne variant, mis seisneb vaimsuse suurendamises ja materiaalsest maailmast kaugenemises, mille puhul pühal inimesel ei ole lihaliku elu ega maailmaga mitte midagi pistmist. Nähes maailma kui mitte hingestatut, oleme seda sel moel mitte pühana ka kohtlema hakanud. Ning hetkel me paraneme sellest. Oleme otsinud pühadust igalt poolt mujalt kui sealt, kus see on.

See ei saa jätkuda. Oleme siin selleks, et üksteisele kinnitada: uus inimeste lugu on olemas. Peame üksteisele meelde tuletama seda, mida me tegelikult juba teame ning andma üksteisele jõudu teha tegusid, milles meie eraldatusega harjunud mõistus ikka veel kahtleb. See on ainus viis, kuidas me suudame saavutada võimatut. Maailmas ringi vaadates on praegused probleemid vana põhjuse-tagajärje maailmavaate kohaselt jõu abil võimatud lahendada. Oleme kõike võimalikku proovinud ning see ei toiminud – nüüd on aeg katsetada võimatut.

Kuidas saavutada võimatut?

Pakuksin valemiks, kuidas saavutada võimatut, julguse olla suurepärane ja teenida midagi, mis on sinust suurem. Sa ei tea, kuidas saada punktist A punkti B, kuid see, mis on sinust suurem, teab ning korraldab selle, et oled õigel ajal õiges kohas ja voolu keskel. Kõik on seda kogenud: tavaliselt juhtub see siis, kui sinu maailm on kokku kukkumas ning oled täielikus ebakindluses. Äkki hakkavad kõik asjad voolama ja toimima.

Me saame astuda sellesse staadiumisse, kui laseme minna kontrolli paradigmal ning anname ennast selle teenistusse, mis on meist suurem. Ja mis see on? Mis ühendab kõiki asju, millele pühendume – nimetame seda uueks ilusaks maailmaks. Meie süda teab, et see on võimalik. Kui naased oma igapäevaellu, siis tunneta seda osa endast, mis teab, et oled tulnud siia teenima. Küsi endalt, kas oled valmis veel sügavamalt süvenema sellesse missiooni? Arvan, et kui sa seda teed, siis koged ootamatut võimalust selle kavatsuse nimel tegutseda ning see saab olema sinu julguse piiri peal. Aitäh kõigile teile, et olete koos minuga uue ilusama maailma teenistuses!

Charles Eisensteini kõne TEDx konverentsil:

Vaata ka, kuidas Charles Eisenstein selgitab oma vaateid uuele majandusele: Guardian

Toimetas Katrin Suik