Väga vähesed inimesed julgevad avalikult rääkida privileegidest, mida toob kaasa ilu. Just nimelt selline ilu, mis läheb kokku peavoolus tunnustatud ilu kontseptsiooniga – pikk, sale, heledanahaline. Iseäranis ei taha sellest rääkida need, kes on ise selle privileegi omajad. Kuid modell Cameron Russell on erand. Ta tunnistab avalikult, et on võitnud geneetilise loterii ning tema karjäärialane edu ei ole tegelikult raske töö vili, vaid kombinatsioon headest geenidest ja sobivusest kultuuripärandiga.

Cameron Russell on olnud kümme aastat edukas modell, kes on püüdnud pilke Victoria’s Secreti moeetendustes ja Vogue’i lehekülgedel, esindades Ralph Laureni ja Benettoni brände.

Intervjuus CNN-ile kommenteerib Russell enda esinemist, tuues näite, et kui heledanahaline mees on senaator, siis ei ole kahtlust, et ta on sellele ametikohale jõudmiseks palju tööd teinud ja tema puhul on keeruline eristada, kui palju on tema edus mänginud rolli sobiv imidž. Kuid modelli puhul on see lihtne – ta on edukas siis, kui ta on ilus. 98% edust modellinduses moodustab sinu välimus ja vaid 2% töökus.

Russell pidas kõne “Imidž on võimas jõud“ (Image is powerful) konverentsil TedX MidAtlantic 2012, mille teemaks oli “Olles kartmatu“ (Being Fearless).

Cameron Russell: Julgus olla aus

Imidž on võimas jõud, kuid pealiskaudne. Kuigi me saame väga vähe teha selleks, et enda välimust oluliselt muuta, on sellel tohutu mõju meie elule. Tänapäeval tähendab kartmatus minu jaoks julgust olla aus. Ning ma olen aus, öeldes, et olen sellel laval selle tõttu, et ma olen modell – ilus valge naine. Moetööstuses kutsutakse seda “seksikaks“. Ning ma tahan vastata viiele küsimustele, mida minult alati küsitakse, kuid sedapuhku täiesti ausalt.

1. Kuidas sa said modelliks?

Mind avastati – kuid see vastus ei tähenda midagi. Tegelikult sain ma modelliks, kuna võitsin geneetilise loterii ning ma olen pärandi vastuvõtja. Mis see pärand on? Viimased paar sajandit oleme defineerinud ilu mitte ainult kui tervist, noorust ja sümmeetriat, mida me oleme bioloogiliselt programmeeritud imetlema, vaid ka kui pikka saledat keha, naiselikkust ja heledat nahatooni. See on see pärand, mis minu jaoks loodi ja mille mina olen lihtsalt vastu võtnud.

Aga on ju olnud ka mustanahalisi supermodelle? 2007. aastal võttis üks New Yorgi ülikooli tudeng ette suure töö ja luges kokku kõik moelavadele palgatud modellid ning 677 modellist olid kõigest 27, seega vähem kui 4%, mitte heleda nahaga.

2. Kas ma võin saada modelliks, kui ma suureks saan?

Tahaksin neilt väikestelt tüdrukutelt vastu küsida – miks? Sa võid saada kelleks iganes. Sinust võib saada USA president või järgmine interneti leiutaja. Ole parem moeajakirja peatoimetaja. Öelda, et ma tahan suureks saades modelliks hakata, on sama kui öelda, et ma tahan võita loteriil peavõidu. See on väga äge, täiesti sinu kontrolli alt väljas ja see ei ole karjäärivalik.

3. Kas kõiki fotosid töödeldakse?

Jah, töödeldakse küll. Kuid see on kõigest väike osa sellest, mis toimub. Need professionaalsed fotod, mis minust on tehtud, ei ole tegelikult pildid minust, vaid konstruktsioonid, mis pannakse kokku stilistide, juuksurite, meigikunstnike, hulga assistentide, eel- ja järeltöötluse abil. See ei ole mina.

4. Kas sa saad tasuta asju?

Jah, saan küll. Kuid need tasuta asjad saan ma igapäevaelus ja sellest ei taheta palju rääkida. Kasvasin üles Cambridge’is ja ükskord poodi minnes unustasin raha koju ning sain kleidi lihtsalt tasuta. Teismelisena olin sõbra autos, kui ta sõitis punase tule alt läbi ning politsei peatas meid. Piisas vaid vabandamisest ning me võisime oma teed jätkata. Ma sain neid tasuta asju selle eest, milline ma välja näen, mitte selle eest, kes ma olen. Ja samal ajal maksavad inimesed kõrget hinda selle eest, kuidas nad välja näevad.

2011. aasta statistika kohaselt olid 86% neist 140 000 teismelisest, keda politsei peatas ja läbi otsis, mustanahalised või latiinod. Enamus noored mehed. Nende jaoks ei ole küsimus selles, kas neid peatatakse, vaid selles, mitu korda ja millal neid peatatakse. 53 protsenti 13-aastastest USA tüdrukutest ei ole rahul sellega, kuidas nende keha välja näeb ning 17 aasta vanuseks on see protsent tõusnud juba 78% peale.

5. Kuidas on modell olla?

Tõenäoliselt ootavad küsijad vastust, et olles sale ja läikivate juustega, oled sa õnnelik ja kõik on suurepärane. Ning lava taga anname me sageli vastuseid, mis jätavad sellise mulje. Me ütleme, et on suurepärane reisida ning töötada koos loovate, inspireerivate kirglike inimestega ning see on kahtlemata tõde. Kuid see on ainult üks pool kogu loost – asi, mida modellid kunagi kaamera ees ei tunnista, on see, et me oleme väga ebakindlad. Olen ebakindel, sest pean iga päev mõtlema sellele, milline ma välja näen. Võta grupp modelle, kellel on kõige sihvakamad jalad ja säravamad juuksed ning sa leiad grupi maailma kõige ebakindlamaid naisi.

On raske avalikult tunnistada, et ma olen saanud nii palju tasuta hüvesid ning samas ei tee need mind õnnelikuks. Kuid kõige raskem on avada soolise ja rassilise rõhumise pärandit, kui mina olen üks suuremaid kasusaajaid. Ma loodan, et me kõik suudame paremini tunnistada imidži võimu meie arvatavates õnnestumistes ja läbikukkumistes.

Vaata videod Cameron Russelli esinemisest:

Allikad: TED, Youtube

Foto: ekraanikuva

Toimetas Katrin Suik