Satish Kumar on Indiast pärit aktivist, kes räägib maailmale rahust ja haridusest. Ta on munk, tuumarelvastuse vastu protesteerija ja patsifist, kes annab Inglismaal välja ajakirja Resurgence & Ecologist, milles kirjutatakse keskkonnast, filosoofiast, kunstist ja eetiliselt elamisest. 1990. aastal avas ta Inglismaal oma kooli nimega Schumacher College, mis on inspireeritud majandusteadlase ja keskkonnaaktivisti E. F. Schumacheri elust ja tööst. See on rahvusvaheline keskus, milles keskendutakse jätkusuutliku ja holistliku maailmavaate edasiandmisele. Kumar leiab, et iga poliitilise ja sotsiaalse debati aluseks peaks olema austus looduse vastu. Avaldame Satish Kumari kõne TEDx konverentsil Whitechapelis 2013. aasta jaanuaris.

Rubriigis “Ajatu” avaldame vanu artikleid, mis ülelugemist tasuvad. Allolev lugu ilmus Telegramis esimest korda aprillis 2013.

Hiljuti oli mul suur au olla kutsutud esinema Londoni majanduskooli (London School of Economics – LSE). Uurisin minu esinemist sissejuhatavalt professorilt, kus on nende ökoloogiaosakond ja sain temalt üllatunud vastuse, et neil ei olegi sellist osakonda.

Kodu, teadmised ja haldus

Kuidas saab õpetada inimestele majandust, ilma et sa õpetaksid neile ökoloogiat? Need kaks sõna economy (majandus) ja ecology (ökoloogia)tulenevad samast tüvest – kolmest kreekakeelsest sõnast – oikos, logos ja nomos.

Oikos tähendab kodu, majapidamist ning Kreeka filosoofide tarkuse kohaselt ei ole kodu ainult sinu maja ja aed – terve planeet on sinu kodu ning kõik sellel elavad liigid on sinu lapsed, lähedased ja sugulased.

Logos tähendab teadmisi, nii et ökoloogia on seda kodu kirjeldav teadus. Me peame teadma, kuidas kõik liigid sellel koduplaneedil üksteisega seotud on.

Nomos tähendab haldamist ning economy (majandus)on teadus, kuidas hallata kõiki neid ilusaid suhteid kõigi liikide vahel koduplaneedil.

Kuidas on võimalik hallata midagi, mida ei tunta? LSE on rahvusvaheline ülikool, mis saadab tuhandeid koolilõpetajaid üle maailma laiali. Pole ime, et maailma majandus on nii halvas seisus: nad ei tunne seda, mida nad haldavad. Samasugune olukord valitseb terves meie haridussüsteemis üle maailma.

Kogurahvuslik õnnelikkus

Ükskord kutsuti mind Bhutani, see on väike maa, kus on juurdumas uut tüüpi haridussüsteem. Nende moto ei ole GDP – gross domestic product (sisemajanduse kogutoodang), vaid GNH – gross national happiness (kogurahvuslik õnnelikkus). See väike rahvus Himaalaja mägedes asub justkui maailma serval, kuid minu jaoks on seal maailma kese. Seal ei õpetata õpilastele ainult majandust ja tootmist, vaid ka seda, kuidas oma koduplaneedil hästi elada ja õnnelik olla. Vaat see peaks olema haridus, mida LSE, Oxford, Cambridge ja kõik teised maailma ülikoolid peaksid edasi andma.

Rääkisin Londonis olles ka LSE õpilastega, kes küsisid minult: mida soovitaksite meil pärast lõpetamist teha? Vastasin neile – ära otsi tööd, mine ja loo endale töö! Kui sinust saab lihtsalt palgatööline, siis sa peatad oma loovuse, kujutlusvõime ja leidlikkuse ning järgid lihtsalt oma ülemuse ja tööandja reegleid. Luues endale ise töö, tuleb see otse südamest. Sina oled looja ja oma saatuse peremees.

Me ei ole tarbijad, vaid loojad

Viimased 200 aastat on kõikides ülikoolides õpetatud seda, et oma kätega tehtud töö ei ole väärikas. Kui sa töötad oma kätega ja harid maad, siis makstakse sulle mitu korda vähem palka kui inimesele, kes istub pangas arvuti ees ja liigutab näppe. Miks see nii on? Kas toidu tootmine on vähem oluline kui näppude liigutamine? Mina tahaks näha, et see olukord oleks vastupidine. Me ei ole tarbijad – oleme loojad! Ning meie koolid ja ülikoolid peavad õpetama noortele, kuidas midagi teha oma kahe käega, mis on meile emakese looduse ja universumi poolt antud.

Need on alkeemia instrumendid, mis suudavad muuta alusmaterjali millekski ebatavaliseks – nagu näiteks tükk savi, mille osav keraamik muudab imeilusaks glasuuritud ja maalitud potiks. Aedniku käe all, kes paneb seemne mulda ja hoolitseb selle eest, saab väikesest õunaseemnest imeline puu okste, lehtede, õite ja aromaatsete kosutavate viljadega.

Aga mida me õpetame õpilastele enda haridussüsteemis? Alates algkoolist peab igal õpilasel olema mobiiltelefon ja arvuti.

Me peame õpetama oma õpilastele, kuidas kasutada oma käsi. Seejärel peame õpetama, kuidas kuulata oma südant – tunda, kuidas me kõik oleme seotud üksteise ja loodusega. Ma tahaksin näha, et igal koolil oleks oma aed ja köök. Miks ei võiks lapsed osaleda toiduvalmistamises ja aednikutöös?

Enne Darwinit õpi leiba küpsetama

See on minu ideaal ja põhjus, miks ma avasin oma väikese kooli. Ütlesin õpilastele: sinu klass on sinu köök. Enne kui õpetame sulle Darwinit, Shakespeare’i, Newtonit, Galileod või ükskõik mida muud – õpi, kuidas küpsetada leiba. Galileo, Newton, Darwin ja Shakespeare sind ei toida! Õpi, kuidas küpsetada leiba ja kuidas pisikesest tomatiseemnest maa sees saab taim, millele kasvavad värvilised ja maitsvad viljad. Esimene, mida peaks koolis õpetama, on elu ime! Ning alles siis võib sellele lisada kõik teised ained, teadlased ja suured õpetajad.

Loodus on kõige suurem õpetaja. Minu ema ütles, et loodus on veel suurem õpetaja kui Buddha. Vastasin emale, et see ei saa olla tõsi, sest Buddha oli India suurim õpetaja. Mu ema aga küsis: kus Buddha õppis ja sai valgustuse? Puu all istudes! Tänapäeval ei saa inimesed valgustatud, kuna me ei istu enam puu all.

Buddha istus puu all ning vaatas ja jälgis looduse omavahelisi seoseid – seda, kuidas vihm, päike, maa ja puu on kõik omavahel seotud ning imekaunis universumi harmoonias. Kogu haridussüsteemi aluseks peaks olema kõigepealt see, kuidas kasutada oma käsi ning kuulata oma südant ja tundeid ning alles siis intellekti ja peaga õppimine.

Kuula/vaata ka Satish Kumari kõnet TED konverentsil.

Lisalugemist Satish Kumari kohta: Wikipedia

Toimetas Katrin Suik

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.