Foto: immimagery / Adobe Stock

Sageli arvatakse, et tõsised vaimuhaigused on midagi, millega “normaalsed“ inimesed kuidagi suhestuda ei suuda. Vaimset haigust nähakse “tervest mõistusest“ täiesti eraldiseisvana. Enda peas häälte kuulmine võib tunduda võõras ja arusaamatu, kuid skisofreeniaga edukalt võidelnud Eleanor Longden suutis selle tuua meile palju lähemale ja teha arusaadavamaks oma 2013. aastal peetud TED konverentsi kõnes.

Mõnes mõttes kuuleme me kõik oma peas hääli. Meil on sisemine jutuvestja, kes loob mõtteid. Me ei pea neisse uskuma ja laskma neil mõtetel enda elu juhtida, kui nad meid hästi ei teeni – ometi sageli me seda teeme. Kuigi need on lihtsalt mõtted, on inimestel kalduvus neid pimesi uskuda ning omaks võtta, nii et need juhivad meie iga sõna, tegu ja reaktsiooni.

Kujutle, et sinu mõtted saavad sulle kuuldavaks ning peegeldavad sulle su hirmusid, muresid ja ebakindlust, seades kogu su elu ja maailma suurendusklaasi alla. Kas see on nii väga erinev “haigusest“? Vaimuhaigus võib olla isikliku arengu tööriist, näidates meie sügavaid uskumusi ja hirme ning andes võimaluse ennast muuta. Eleanor Longden kirjeldab enda võitlust skisofreeniaga viisil, mis annab meile arusaamise, et kui tema suutis saada kontrolli enda elu üle, siis suudab igaüks meist seda teha.

Eleanori lugu

“Päev, mil lahkusin kodunt ja astusin ülikooli, oli suurepärane päev täis lootust ja optimismi. Ootused olid kõrged ning ma alustasin õnnelikult üliõpilase elu, täis loenguid ja pidusid. Kuid välispind võib olla petlik ning minu energiline ja vapper loomus kõigest väga hästi kujundatud pealispind. Selle all olin ma sügavalt õnnetu, ebakindel ning tõsiselt hirmul inimeste, tuleviku, läbikukkumise ja enda sees oleva tühjuse ees. Kuid olin väga osav selle peitmises ning mittehaavatavuse fantaasia oli nii täiuslik, et petsin isegi iseennast. Esimese semestri lõpus poleks keegi osanud aimata, mis võib juhtuda.

Lahkusin seminarilt, kui see esimest korda juhtus. Kuulsin äkitselt häält: “Ta lahkub ruumist.“ Vaatasin ringi – kedagi polnud, kuid kommentaari selgus ja otsustavus oli ilmselge. Olin ärevuses, kiirustasin koju ning see juhtus jälle: “Ta avab ust.“ See oli algus – hääled olid saabunud, ning nad jäid püsima päevadeks ja nädalateks, kommenteerides kolmandas isikus kõike, mida ma tegin. See oli neutraalne, tundetu ja mõne aja möödudes veidral kombel isegi seltsiks ja julgustuseks. Kuigi vahel peegeldas see minu enda väljendamata emotsioone. Näiteks, kui olin vihane, aga peitsin seda väga osavalt, siis kostis ka hääl frustreerituna. Üldiselt ei olnud see pahatahtlik ega häiriv, kuid olin mõistnud, et see püüdis anda midagi edasi minu tunnete kohta – eriti nende kohta, mis olid peidetud ja kättesaamatud.”

“Normaalsed inimesed ei kuule hääli“

“Siis tegin saatusliku vea ja rääkisin sõbrale häältest ning loomulikult tekitas see temas õudu. Viide sellele, et normaalsed inimesed ei kuule enda peas hääli, tähendas, et minuga pidi midagi väga valesti olema. Hirm ja usaldamatus olid nakkavad, äkitselt ei tundunud hääl minu peas pooltki nii heasoovlik. Kui mu sõber nõudis, et ma otsiks abi, siis ma seda ka tegin, mis oli minu teine viga.

Kirjeldasin kolledži arstile seda, mis oli minu arvates tõeline probleem – ärevus, madal enesehinnang, hirm tuleviku ees, ning ta oli üsna ükskõikne, kuni ma mainisin pea sees olevat häält, mille peale hakkas ta mind huviga küsitlema. Soovisin väga, et keegi huvi tunneks ja aitaks ning kirjeldasin oma pea sees kostvat juttu – oleks hääl vaid siis mulle öelnud, et “ta kaevab ise endale hauda“. Mind suunati edasi psühhiaatri jutule, kes samuti maalis sünge pildi, tõlgendades kõike, mida ütlesin, varjatud hullumeelsuse nähuna. Sellele järgnes haiglasse minek, skisofreenia diagnoos ning lootusetuse, häbi ja meeleheite tunne.