Kui eelmisel nädalal tutvustasime oma lugejatele Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni (ESTRA) värskelt ilmunud raamatut “Biotsentrism. Kuidas elu ja teadvus on võtmed universumi tõelise olemuse mõistmiseks”, siis sellel nädalavahetusel on järg Ralph Metzneri raamatu “Alkeemiline kaemus. Hingetarkuse kasutamine tervendamiseks ja juhiste saamiseks” käes. Avaldame ESTRA loal raamatu esimese peatüki kahes osas, millest teine on nüüd teie ees.

Ralph Metzner on Harvardist saadud psühholoogiadoktori kraadiga teadlane ning teadvuse ning selle transformatsioonide uurimise tunnustatud pioneer. Ta on psühhoterapeut ning California Integraaluuringute Instituudi emeriitprofessor. Metzner andis koos Timothy Leary ning Richard Alpertiga oma panuse 1960ndate aastate Harvardi psühhedeelikumide uuringus, mille üheks väljundiks oli raamat “The Psychedelic Experience” (Psühhedeelne kogemus). Tema teiste olulisemate raamatute hulka kuuluvad “Maps of Consciousness” (Teadvuse kaardid), “The Well of Remembrance” (Mälestuste kaev), “The Unfolding Self” (Avanev mina), ”Green Psychology” (Roheline psühholoogia) ning hiljuti Ram Dassiga kahasse kirjutatud “Birth of a Psychedelic Culture” (Psühhedeelse kultuuri sünd).

Foto: ESTRA

Jätkub ESIMENE PEATÜKK

Jooga. Nagu šamanism ja alkeemia, nii kätkeb ka joogaendas kindlat maailmavaadet ja süstemaatilisi lähenemisi teadvuse teravdamiseks ning avardamiseks. Mircea Eliade raamatu, selles valdkonnas klassikaks kujunenud teose pealkiri – “Jooga, surematus ja vabadus“ – osutab uskumusele hinge või vaimu surematusest ning et jooga abil on võimalik vabaneda pettekujutelmadest ja klammerduvast kiindumusest. Sõna jooga pärineb vanaindia tüvest yui, mis tähendab “seostama”, “siduma“ või “ühendama” ning kõigi joogameetodite põhieesmärk on saavutada kontakt inimese olemusliku vaimse tuumaga. Tavapärastes teadvusseisundites varjavad meie vaimset olemust väljastpoolt peale surutud kujutlused ja takistused (skr kleśa‘d), peamiselt üks konkreetne teadvustamatuse tüüp (skr avidyā ehk “teadmatus“). Sestap ongi joogat kirjeldatud kui sellistest blokeeringutest vabanemise teed.

Osad joogaharud keskenduvad füüsisele (hatha-jooga), teised rõhutavad rohkem emotsionaalset, pühendumuslikku aspekti (bhakti-jooga), kolmandad aga intellektuaalset aspekti (jñāna-jooga). Joogaharude erinevaid aspekte käsitlevates kirjutistes esineb mõistetes mitmeid variatsioone: raadža-jooga (skr rājā) on psühholoogiliste harjutuse “kuninglik tee“; naada-jooga (skr nāda) ja šabda-jooga (skr śabda) on helide ja kõladega töötamise meetodid; tantra-joogas, nagu ka raadža- ja kundalini-joogas rakendatakse värvide ja kujundite visualiseerimist meie peenenergiaväljas ning selle energiakeskustes ehk tšakrates.

Patandžali poolt 2.–3. sajandil kirja pandud (õpetlaste arvates tõenäoliselt juba palju varem suuliselt edasi antud seadustiku) „Jooga-suutrate“ avalause defineerib joogat “meelekõikumise lõppemisena“. Selle tõlgenduse kohaselt on meie põhiolemuse realiseerimise peamiseks takistajaks meie enda mõtteprotsessid, mida pidevalt kihutavad tagant vastuolulised emotsioonid ja tajud. Seega on transformatiivsete joogameetodite peamiseks tehnikaks keskendumisdistsipliini erineavd vormid ja aspektid. Samas on sellest, millisena Patandžali kirjeldab oma joogasüsteemi “kaheksat astet“, ilmselgelt näha, et need kõik on oma olemuselt igapäevaelulised tegevused. Ashtanga-jooga kaheksast astmest esimene on eetiline ja vägivallatu käitumine kõigi meie suhetes; teine kätkeb tasakaalustatud toitumist ning seksuaalset mõõdukust. Neid peetakse joogas eetilise elu ja käitumise eeltingimusteks.

Kaks järgmist astet (āsana ja prānāyāma) tegelevad füüsilise keha tervise ja heaolu parandamisega, mis on vundamendiks kõigile vaimsetele ja psühholoogilistele praktikatele. Laialt tuntud venituspooside ja harjutuste ehk āsana‘te eesmärk on lihaste ja luustiku paindlikkuse ja tugevuse säilitamine. Prānāyāma tähendab hingamisharjutusi, mis tugevdavad tervist ning tasakaalustavad vegetatiivset (autonoomset) närvisüsteemi, kuna nende harjutuste abil arendame oskust teadlikult mõjutada oma keha hingamis-, vereringe- ja seedesüsteemide tööd. Lääne psühhosomaatilises meditsiinis ja psühholoogias mängib samasugust rolli biotagasiside, mis aitab inimestel oma füsioloogilisi süsteeme teadlikult tasakaalustada ja omavahel kooskõlla viia.

Viiendat tähtsat joogaharu pratyahara‘t, mis tähendab tähelepanu sissepoole pööramist ja meelte mõju alt vabanemist, peegeldab kõige selgemini mediteeriva joogi silmad-kinni asend. Sellele järgneb dhāranī (kontsentreerumine), milles keskendutakse vaid ühele tähelepanuobjektile ning välistatakse kõik teised. Sellest järgmine on dhyāni (meditatsioon või vaatlus), milles käigus jõutakse ühtsuseni kogeva mina ning teadvustatava objekti vahel, ning millele omakorda järgneb samādhi (sulandumine) – täielik ühtsusseisund ehk teadvusseisund, milles ei tajuta eraldi vorme või erisusi, ning mis vastab budistlikule nirvaanale (“pole mõtteid ega vorme”). Seega võib öelda, et sellest käsitlusest lähtuvalt on jooga eesmärk aidata selle harrastajal kogeda osadust või täielikku ühtesulamist jumaliku vaimse olemusega. Joogameetodite ja kaemustehnika sarnasus seisneb tugeva ja selge sideme loomises seesmise intelligentsusega, mis võimaldab jõuda uut laadi arusaamade ja teadvustamiseni, mida seejärel tervenemiseks ja juhiste saamiseks rakendada.

Šamanistlike ja alkeemiliste traditsioonidega võrreldes pole joogas kontakti saavutamine looduse, loomade, taimede, kivimite või metallidega kontakti saavutamine sama tähtsal kohal – suurem rõhk on vaimsemate, kõrgemate, rafineeritumate teadvusseisundite ning peentaju väljaarendamisel. Samas sisaldab iidne India ajurveda ravisüsteem lisaks taimsete ja mineraalpreparaatide kasutamisele ka joogasüsteemidest pärinevaid füüsilisi ning hingamisharjutusi. Mõnedes India joogaõpetustes, eelkõige sāmkhya koolkonnas, pannakse olulist rõhku loodusest, mateeriast ja füüsilisest kehast eraldumisele ning neist kõrgemale tõusmisele. Sellest üldisest suundumusest erinevad oluliselt nii India kui ka Tiibeti tantristlik jooga ning Hiina taoistlik jooga, mis on lähedalt seotud nendele kultuuriruumidele omase alkeemiaga. India ja Hiina alkeemia, nagu ka tantra ja taoism, rõhutavad samaväärselt nii füüsilise keha „ümbertegemist”, uuendamist pikaealisuse tagamiseks ning ka püüdlemist kõrgemate, transtsendentsete teadvusseisundite poole.

Agni-jooga on termin ja joogameetod, mis pärineb India varasematest traditsioonidest. Agni on india mütoloogias tulejumal, üks veedade tähtsamaid jumalaid, keda hüüti appi tulealatari ümber rituaale läbi viies ja palvetades. Tulejoogas tähendab see tööd sisemise valguse ja tulega, energiakeskuste ja energiavoogudega, mis puhastavad vaevumärgatava elektromagnetilise energiavälja meridiaane (nadi‘sid). Viiteid sisemisele valgusele ja tulele leiab ka šamanistlike praktikute tööde kirjeldustest ning kõigi usundite müstilistest traditsioonidest, milles valgust ja tuld (või tänapäeva kõnepruuki kasutades “energiat“) käsitletakse kogu reaalsuse ja olemasolu olemusena. Sisemise tule kasutamine puhastumiseks on üks peamisi alkeemilise traditsiooni toiminguid.

Kaemuse kasutamise meetodeid, mida käesolevas raamatus kirjeldan ning mida õpetatakse Metzner Alchemical Divination‘i koolitusprogrammides, sisaldavad valguse- ja tulejooga meetodeid, mida kasutatakse tajukanalite puhastamiseks ning oma olemuse peentest vaimsetest dimensioonidest teadlikuks saamiseks. Kuigi need meetodid sarnanevad iidse India agni- ja tantristliku joogaga ning Tiibeti budismi vajrayāna‘ga (“teemantvälgu sõiduk“), aga ka taoistlike “ringleva valguse“ praktikatega, pärinevad minu enda praktilised ja teoreetilised teadmised nende meetodite kohta kümneaastasest perioodist, millal õppisin ja töötasin intensiivselt ja pühendunult aktuaalse idealismi koolis Russel Paul Schofieldi (1906–1984) juures. Schofield oli Ameerika selgeltnägija ning ravitseja ja õpetaja, kes lõi need meetodid (mida ta algselt nimetas agni-joogaks) sisemistele allikatele toetudes, ning õpetas järgijaid kasutama neid enda ravimiseks ja transformatiivse isikliku arengu kiirendamiseks. Õppeprogramm oli väga detailne ning piinliku täpsusega organiseeritud üksikasjalisteks järjestikusteks põhikursusteks ja edasijõudnute programmideks, tervikkursus kestis tavaliselt kolm-neli aastat. Edasijõudnute väljaõpe sisaldas ka meetodite edasiandmist algajatele õpilastele.

Paralleelideni hinduismi, budismi ja taoismiga olen jõudnud läbi omaenda uurimistöö ning teiste õpetajatega koostööd tehes, nii et neid meetodeid, mida ma ise praegu õpetan, iseloomustab erinevate traditsioonide vaadete lõimumine, ehkki kesksed arusaamad ja tehnikad tulenevad aktualismi meetoditest. Kui ma kirjutasin raamatu “Teadvusekaardid“ (Maps of Consciousness) jaoks alkeemiaalast peatükki, ütles Russell Schofield mulle kord, et alkeemia huviorbiidis olid needsamad meetodid ning protsessid, mis aktualismiski, ehkki kasutatav terminoloogia on nii ajaloolist kui kultuurilist konteksti arvestades erinev.

***

Alkeemia. Alkeemiakoolkondadel, mis tekkisid iseseisvalt nii Euroopas, Lähis-Idas, Indias kui ka Hiinas, olid samad eesmärgid nagu šamanismiski: teadvuse transformatsioon, tervenemine, teadmiste otsimine; ning sügav austus looduse vastu. Alkeemiat võib õigupoolest pidada teatud tüüpi šamanismi edasiarenduseks, mida praktiseerisid näiteks kaevurid, sepad ja metallidega töötajad, tööriistameistrid ning nende järeltulijad. Alkeemikute psühhospirituaalne eesmärk ja tehnikad vajusid ajapikku peaaegu täielikult unustusehõlma, kuna need jäid eksperimentaalsete loodusteaduste rakenduste varju.

Tänapäevased psühhoteraapia koolkonnad, eriti need, mis põhinevad psühhodünaamilisel süvapsühholoogial, ning ka uuemad niinimetatud “kogemuslikud teraapiad“, kasutavad paljusid teadvuse muutmise tehnikaid ja meetodeid, mida šamanismis, alkeemias ja joogaõpetustes on ammust aega tuntud. Mõnedel juhtudel (näiteks alkeemiliste ideede laenamine Jungi ja Freudi puhul) on tuletused üsna teadlikud ning kaalutletud. Teistel juhtudel (näiteks siserännakute ning kujutluspiltide kasutamine) taas-avastavad ning -leiutavad psühholoogid meetodeid, mida nendes varasemates traditsioonides on juba sajandeid teatud ja kasutatud.

Mircea Eliade väidab oma raamatus “Ääs ja tiigel“ (The Forge and the Crucible), et pronksiajal alguse saanud alkeemia kasvas algselt välja n-ö šamanistlike kaevurite, seppade ja metallurgide tööst. Nood olid tule valitsejad, kes teadsid, kuidas metalle kivimitest eraldada, kuidas neist teha erinevaid sulameid, nagu näiteks pronks, ning valmistada tööriistu, relvi ja ehteid. Arhailisel ja klassikalisel ajajärgul hoiti metallitöötlemise tarkusi saladuses, kuna need olid otseselt seotud võimu ja rikkusega, neid anti käsitöömeistrite gildides edasi meistritelt õpipoistele. Tavainimesed pidasid nende tehnilisi teadmisi maagiliseks, kuna need näisid endas kätkevat seletamatut oskust valitseda loodusjõudusid.

Levinud on väärarusaam, et alkeemia huviorbiidis oli ainuüksi – ning tulemusetult – metallisegude kullaks muundamise plaan. Alkeemiaalastest kirjutistest selgub, et tegelikult olid alkeemiapraktikute tähelepanu keskmes hoopis transformatiivne sisekaemus ning tervendamine: inimese füüsilise ja psüühilise seisundi muutmine, alustades iseenesest. Alkeemikutel ja šamaanidel oli eriteadmisi taimede ja mineraalide (sh kristallide) kohta, ning nad oli pühendatud vaimsete dimensioone saladustesse. Nad suhtlesid oma klientide või kogukonna nimel tavapäraselt kättesaamatute loodusvaimude ja esivanemate hingedega, et lahendada probleeme, tervendada, ning saada nõuandeid ja juhiseid.

Nagu šamaanid, töötasid ka alkeemikud vaimudega, kelle hulka kuulusid esmajärjekorras põhielementide (õhk, tuli, maa ja vesi) vaimud, ning loomade ja taimede vaimud. Germaani ja põhjamaade mütoloogias kutsuti kivi, metalli ja tule vaime “mustadeks haldjateks“ (Schwarzalben) või päkapikkudeks. Need päkapikud polnud inimeste suhtes ei hea- ega pahatahtlikud. Usuti, et neil olid omad asjad ajada, mis olid inimkonna heaolu või ellujäämise suhtes neutraalsed. Kuid nendega oli võimalik kontakti saada, suhelda ning neilt õppida, kui teati, kuidas neid välja kutsuda (kaasaegset terminit kasutades – kui teati nende „sissepääsukoodi“). Võime sellest iidsest müütilisest uskumusest teha järelduse, et loodusjõudude tundmine on moraalses mõttes neutraalne: neid saab kasutada heal otstarbel jumala ja elu teenistuses; kuid kui neid kasutatakse enese ülendamiseks, teiste üle valitsemiseks ning nende arvelt rikastumiseks, siis muutub see oskus nõiakunstiks, “tumedate jõudude“ pärusmaaks.

Seega võib alkeemiat ja joogat pidada paleoliitikumi šamanismi vastavalt lääne- ja idapoolseteks edasiarendusteks: kõik need kolm on füüsilis-psüühilis-vaimse transformatsiooni saavutamise süstemaatilised tehnoloogiad. On näha, et India ja Hiina traditsioonides olid füüsiline, psüühiline ja vaimne transformatsioon omavahel rohkem seotud, vaatamata sellele, et kõigi kõigi kolme valdkonna ümber tekkisid eraldiseisvad alamkoolkonnad ja liikumised, mis keskendusid rohkem ühele või teisele aspektile. Läänes toimus inimeste psüühilise ja vaimse transformatsiooni õitseng hermeetilistes traditsioonides, mis kerkisid esile klassikalise ajastu Egiptuses, hellenistilikes kultuurides ja Araabia maades ning kõrgaeg ulatus isegi kristliku Euroopa keskaega välja. Siis suruti see teaduslik-eksperimentaalse meetodi koidikul koos astroloogia, maagia ning nõiakunstiga (enamjaolt naiste pärusmaaks olnud ravimtaimede kasutamise traditsioonid) maha, ning alkeemiast jäi alles vaid keemia – selle iidse tervikliku teaduse ja kunsti kõigist psüühilistest ning vaimsetest aspektidest ilma jäänud tänapäevane pärija.

Keskaegses Euroopas olid alkeemia ja šamanism (mida nimetati ka nõiakunstiks – “tarkade kunstiks“) katoliku kiriku võimu ja tagakiusamise tõttu saladuseloori mähitud. Raamatuid küll kirjutati ning illustreeriti, kuid sõnumeid kodeeriti sümbolitesse, mille šifrid enamjaolt kaduma läksid ning mida seetõttu järjest raskem mõista oli. Carl Gustav Jungi ja tema 20. sajandi jüngrite ülesandeks jäi kadunud “alkeemiakeele“ taasavastamine ning taasinterpreteerimine, kuidas sümboleid ja kujutlusprotsesse kasutada psühhospirituaalsele transformatsioonile viitamiseks.

Jung tõlgendab alkeemilist oopust individuatsiooniprotsessina – terviklikkuse poole liikumisena. Alkeemiline anum on tema arvates nii individuaalne kui interpersonaalne psüühe, milles need transformatiivsed protsessid aset leiavad. Minu enese alkeemilise jooga õpingutest lähtuvalt lisaksin veel vaid, et alkeemilise anuma all peaksime pidama silmas mitte pelgalt mentaalset ja emotsionaalset psüühikat, vaid ka füüsilist keha ning selle peenenergiavälja. Teisisõnu on alkeemiliste transformatiivsete protsesside anumaks inimene kui tervik – inimene kui omavahel seotud energeetiliste süsteemide kogum. Inimese energeetilised süsteemid, mida võib nimetada ka “isiksuse süsteemideks“ moodustavad mitmekihilise anuma, konteineri, keha või vormi surematule Hingele või Olemusele.

* * *

Seosed kaasaegse psühhoteraapiaga

Üks erinevus tänapäevase psühhoteraapia ning traditsiooniliste transformatiivsete süsteemide vahel seisneb selles, et šamanism, alkeemia ja jooga ei keskendu ainult psühholoogiliste probleemide lahendamisele nagu enamik psühhoteraapia vorme. Traditsioonilised süsteemid lähtuvad pigem terviklikust maailmavaatest, milles käsitletakse füüsilist tervendamist, psühholoogiliste probleemide lahendamist ning olemise vaimsete ja pühade sfääride teadlikku uurimist ühe ja sama lähenemise, töö või praktika eri aspektidena. Näiteks Põhja-Ameerika indiaanlaste šamanistlik higitelgi-rituaal on ühtaegu nii ravimine, psühhoteraapia kui ka palvet sisaldav jumalateenistus. Alkeemikute huvi ravimise vastu näitab ilmekalt see, millise kirega nad otsisid raviomadustega taimi ja mineraalseid aineid ning neist preparaate valmistasid. Nende sügav vaimne huvi väljendub selgelt ka tarkade kivi otsingutes, mille vasteks tantristlikus joogas on valgusteemant vajra (veedade jumala Indra välgusarnane relv, milega ta võis purustada kõike – toim.). Jooga puhul on vaimne eesmärk – kõrgemate teadvusseisundite otsimine – ülimuslik ning füüsiliste ja psühholoogiliste probleemide lahendamine on selle kõrval peaaegu sekundaarne.

Psühhoteraapia eesmärk pole aga harilikult füüsiline tervendamine; tavaliselt ei keskendu see samuti ka vaimsetele väärtustele ega religioossetele teemadele. Eesmärk sõnastatakse tavaliselt psühho-sotsiaalse kohandumise, psüühesiseste konfliktide või inimestevaheliste suhtlemisprobleemide lahendamiseks. Läänelikus maailmavaates juurdunud lõhe keha, vaimu ja hinge vahel peegeldub vastu arsti, psühhoterapeudi ning kirikuõpetaja rollide jäigas eristumises. Siiski on julgustavaid märke, et niisugune olukord võib olla muutumas: üha enam tunnistatakse nii haiguste põhjuste tuvastamisel kui ka ravis psühholoogiliste tegurite osa. Nii C. G. Jungi töö arhetüüpidega, Abraham Maslow’ käsitlused eneseteostusest ning Roberto Assagioli töö psühhosünteesi arendamisel on rajanud teed, et vaimseid tegureid järjest rohkem tunnustama hakataks. Transpersonaalne psühholoogia, eriti psühhedeelse ja holotroopse teraapia pioneeri Stanislav Grofi särav töö lisab inimpsüühe terviklikku käsitlemisse otseselt ka vaimsed dimensioonid.

Teine tähtis väärtushinnangute ning eesmärkide erinevus seisneb selles, et psühhoteraapia keskendub teise inimese – patsiendi, kliendi või kannataja – muutmisele või aitamisele, samas kui alkeemias, šamanismis ja joogas on rõhuasetus iseenda muutmisel, iseenese tervendamisel ning iseendast aru saamisel, mida käsitletakse teistega töötamiseks vältimatu eeltingimusena. Ehkki psühhoteraapia keerukamate vormide rakendamisel ollakse vägagi teadlikud terapeudi enda tajude ning tunnete rollist teraapiaprotsessis, tembeldatakse need pigem „vastuülekandega” seotud reaktsioonideks ning neid peetakse teraapiat läbiviimist takistavateks teguriteks, mida peaks püüdma võimalusel elimineerida.

Kuigi ka šamaani töös on peamine huvi ja rakendusalad seotud teiste aitamise või ravimisega, tugineb šamaani töö alati tema enda ettevalmistusele ning sisemistele protsessidele. Harilikult peab ravitsev šamaan olema ühenduses oma väelooma või liitlasega, et aidata patsiendil või kannatajal kontakti saada tema enda seesmise toetava ja tervendava allikaga. Laialt levinud „haavatud tervendaja“ kontseptsioon viitab sellele, et enne patsiendi haiguse või haavadega tegelemist tuleb ravitsejal kõigepealt tegeleda enda omadega.

Šamaan võib füüsilise või psüühilise patoloogiana avalduvate „vaimude“ või „jõududega“ võitemiseks või nende hävitamiseks rännata nii ebatavalistesse reaalsustesse kui ka sisemaailma. Ka alkoholismist või narkosõltuvusest vabanemise programmides toimivad samad põhimõtted – sealgi suudavad endised, oma psüühiliste haavadega hakkama saanud sõltlased kõige paremini aidata teistel sedasama teha.

Šamanismi, alkeemia ja jooga võrdlemisel tänapäevase psühhoteraapiaga, milles kasutatakse probleemide lahendamiseks sarnaseid meetodeid ja metafoore, peab silmas pidama, et traditsioonilised süsteemid käsitlevad inimest kui keha, meele ja vaimu terviklikku ühendust. Neid iidseid õpetusi tänapäevasesse maailma üle tuues püüame taastada tarkusi, mis lisaks ravimisele ning psüühiliste probleemide lahendamisele seab meid silmitsi ka inimsaatuse, vaimsuse ning elu mõtte kõrgeimate küsimustega.

Allikas: Ralph Metzner. (2012) Alkeemiline kaemus. Hingetarkuse kasutamine tervendamiseks ja juhiste saamiseks. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon.

Fotod: ESTRA, link2alchemy.com

Toimetas Meeli Seermaa