Foto: ESTRA

Meil on hea meel kahe nädalavahetuse vältel avaldada esimene peatükk Murray Steini raamatust ”Jungi hingeatlas. Sissejuhatus”, mis näeb eestikeelsena trükivalgust detsembris. Teose annab välja Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon (ESTRA), kelle avaldatud raamatuid oleme nädalavahetuse järjejutuna tutvustanud teile varemgi.

Fred Jüssi ja Tanel Mällo kirjutavad Steini raamatu kohta nii: ”Oma hingeatlase lehitsemine ja täiendamine seal, kuhu oma sisemaailma mandritel, ookeanidel ja mäeahelikel rännates parasjagu uuesti või esmakordselt jõuame, annab võimaluse näha, missuguseid suuremaid mustreid ja väärtusi meie igapäevategevus loob ja kannab. Jungi pärandatud abstraktsete ent oivaliste kontuurkaartide komplektis on jäetud küllalt vaba ruumi igaühe mandrite, mäeahelike, merekoletiste, näkineidude ja muu asjassepuutuva kujutamiseks.”

1. PEATÜKK

Pealispind (Ego-teadvustatus)

Alustan Jungi inimhinge kaardi lahti rullimist sellest, et võtan vaatluse alla tema kirjelduse inimteadvusest ning selle keskseimast nähtusest ja mõistest – egost. ”Ego” on mõiste, mille juured ulatuvad ladina keelde, mille keeleline tähendus on ”mina”. Teadvus või teadvustatus on ärkveloleku seisund, mille keskmeks on ”mina”. See on ilmne alguspunkt ning ühtlasi sissepääs tohutusse sisemisse ruumi, mida käeolevas teoses nimetame psüüheks. Samal ajal tähistab psüühe keerukat omadust, mis peidab eneses paljusid mõistatusi ning vastamata küsimusi.

Teame, et Jungi huvitas rohkem psüühe sisemus, see, mis peitub teadvustatuse all. Ta võttis ülesandeks kirjeldada ja seletada inimteadvuse fenomeni ennast. Jung soovis luua psüühe terviklikku kaarti, niisiis oli vältimatu uurida ego-teadvustatust, mis on hingekaardi territooriumi peamine fenomen. Jungi ei saa nimetada ego-psühholoogiks, ometi andis ta egole teatava sotsiaalse väärtuse ja tähenduse. Ta pakkus ego funktsioonide kohta välja ühe võimaliku variandi ja tunnistas suurema teadvustatuse vajalikkust inimelu ning kultuuri tuleviku nimel. Veelgi enam – ta oli teravalt teadlik, et ego-teadvustatus on vältimatuks eeltingimuseks igasugusele psühholoogilisele uurimistööle. Inimestena on meie mistahes teadmised piiritletud meie teadvusele omaste võimete ja piirangutega. Teadvustatuse uurimine tähendab seega tähelepanu suunamist instrumendile, mida kasutame psühholoogiliseks uurimiseks ja vaatluseks.

Miks on ego-teadvustatuse olemuse mõistmine – eriti psühholoogias – sedavõrd oluline? Loomulikult selleks, et moonutusi korvata. Jung kirjutas, et iga psühholoogiline käsitlus on uurija isiklik ülestunnistus.1 Kõiki loovaid psühholooge piiravad nende isiklikud eelarvamused ja vaatluse alt välja jäänud eeldused. Mitte kõik, mis näib tõene ka kõige tõsimeelsema ning siirama uurija teadvusele, ei pruugi olla ilmtingimata täpne teadmine. Suur hulk sellest, mis käibib inimeste seas teadmisena, on lähemal ja kriitilisemal vaatlusel pelgalt eelarvamus või uskumus, mis toetub moonutustele, erapooliklusele, kuulujuttudele, spekulatsioonidele või lihtsalt väljamõeldistele. Uskumusi käsitletakse teadmistena ja nende külge klammerdutakse kui usaldusväärsust ja kindlustunnet pakkuvatele enesestmõistetavustele. Püha Augustinuse kuulus lause: ”Ma usun sellist korda, mida ma suudan mõista,” võib tunduda tänapäeval meie moodsatele kõrvadele üsna veider, aga sellegipoolest peab see tõdemus sageli paika, kui inimesed hakkavad rääkima psühholoogilisest reaalsusest. Jung soovis tõsiselt uurida oma mõtlemise eelduseid ja aluseid, lähenedes seetõttu väga kriitiliselt oma uurimisinstrumendile, mida ta avastuste tegemisel kasutas. Ta oli seisukohal, et teadvustatuse kriitiline mõistmine on teaduslikkuse aspektist keskse tähtsusega, täpselt sama moodi, nagu see peab paika filosoofias. Psüühe või muu asjassepuutuva täpne mõistmine sõltub inimese teadvuse seisundist. Jung soovis pakkuda teadvuse kriitilist mõistmist. See oli peamine eesmärk tema võtmetöös ”Psühholoogilised tüübid” (ingl k ”Psychological Types”, saksa k „Psychologische Typen”), mis kirjeldab kaheksat kognitiivset stiili, mis iseloomustavad inimteadvust ning seda töötlevat erinevat informatsiooni ja elukogemust.

Ego ja teadvustatuse suhe 

Jung kirjutab oma ilmunud töödes palju ego-teadvustatusest. Oma käesolevaid eesmärke silmas pidades käsitlen peamiselt tema hilise töö ”Aion” esimest peatükki pealkirjaga ”Ego” – ja teisi sellega seostuvaid tekste või lõike, mis võtavad Jungi seisukoha enam-vähem adekvaatselt kokku ja esindavad tema küpseid mõtteid. Peatüki lõppu paigutan mõned viited Jungi teosele ”Psühholoogilised tüübid”.

”Aionit” on võimalik lugeda mitmel erineval tasandil. See on Jungi hilisematel aastatel kirjutatud töö ja peegeldab tema sügavat huvi lääne intellektuaalse ja religioosse mineviku ja tuleviku vastu, nagu ka Jungi detailselt sõnastatud mõtteid Kõrgema Mina *(ingl k self) arhetüübist. Esimesed neli peatükki lisas Jung oma raamatule hiljem, et pakkuda uutele lugejatele oma üldise psühholoogia teooria sissejuhatust ning avada uks analüütilise psühholoogia sõnavarasse. ”Aioni” sissejuhatavad leheküljed ei ole detailsed ega märkimisväärselt tehnilised, ometi sisaldavad nad Jungi kõige kokkuvõtlikumalt sõnastatud arutelusid psüühe struktuuride – ego, varju, anima, animus‘e ja Kõrgema Mina osas.

Jungi ”ego” definitsioon on järgmine: ”Sellisena, nagu ta on, moodustab ego teadvuse keskme ja sedavõrd, kuivõrd ta moodustab empiirilise isiksuse, on ego kõikide teadvuse personaalsete toimingute subjekt.” Teadvus on uuritav ala ja see, mida Jung siinkohal nimetab ”empiiriliseks isiksuseks”, on meie isiksus – sellisena, nagu me sellest teadlikud oleme ja seda otseselt kogeme. Ego kui ”teadvustatuse kõikide personaalsete toimingute subjekt” hõlmab selle ala keskkoha. Ego mõiste viitab inimese kogemusele endast kui oma tahtmiste, ihade, mõtiskluste ja tegutsemise keskmest. Ego defineerimine teadvustatuse keskmena läbib kõiki Jungi kirjutisi.

Jung jätkab kommentaariga ego psüühe-sisestest funktsioonidest: ”Psüühilise sisu suhe egosse määrab ka viimase teadvuse kriteeriumi, sest ükski sisu ei saa olla teadvustatud, olemata esitatud mingile subjektile.” Ego kujutab ”subjekti”, kellele ”esitatakse” psüühe sisu. Ta on nagu peegel. Enamgi veel, ühendus egoga on eeltingimus ükskõik mille teadvustamiseks, olgu selleks tunne, mõte, taju või fantaasia. Ego on teatavat laadi peegel, milles psüühe end näeb ning saab seeläbi enesest teadlikuks. Millisel määral ego psüühe sisu märkab ja peegeldab, iseloomustab seda, kui palju seda sisu võib lugeda teadvustatuse sfääridesse kuuluvaks. Kui psüühes sisalduvat teadvustatakse hägusalt või marginaalselt, ei ole seda veel tabatud ega asetatud ego peegeldavale pinnale.

Toodud ego definitsioonile järgnevates lõikudes eristab Jung psüühe teadvustatud ning teadvustamata omadusi: teadvustatus on see, mida me teame, ja teadvustamatus on kõik see, mida me ei tea. Teises, umbes samal perioodil kirjutatud tekstis väljendab Jung sama mõtet veelgi täpsemalt: ”Teadvustamatus ei ole mitte lihtsalt teadmatu; pigem on see tundmatu psüühe ning seda defineerime… kõigena meis, mis teadvusesse sattumise korral ei erine eeldatavasti mingilgi määral teada olevast psüühilisest sisust.” Eristus teadvustatuse ja teadvustamatuse vahel, mis on Jungi üldises psüühe teoorias sama fundamentaalne kui süvapsühholoogias, sätestab, et osa psüühe sisust peegeldub egos ja seda hoitakse teadvustatuses, kus seda on võimalik edasi uurida ja käsitleda, samal ajal kui ülejäänud psüühe sisu asub – kas ajutiselt või alaliselt – väljaspool teadvustatust. Teadvustamatus hõlmab kogu psüühe sisu, mis asub väljaspool teadvustatust – mis iganes põhjusel või kui kaua, ning tõtt-öelda moodustab see suurema osa kogu määratust hingemaailmast. Teadvustamatus oli süvapsühholoogia põhiline uurimisvaldkond ning ka Jung tundis kõige kirglikumat huvi just selle territooriumi vastu. Sellest täpsemalt edaspidi.

Jung viitab oma kirjutistes sageli egole kui ”kompleksile”. Seda mõistet käsitleme põhjalikult järgmises peatükis. Selles ”Aioni” lõigus nimetab Jung seda lihtsalt teadvuse spetsiifiliseks sisuks, sätestades seeläbi, et teadvus on laiem kategooria kui ego ning sisaldab enamat kui ego.

Mis on teadvustatus? Ala, kus asub ego ja mille keset ta hõlmab ja defineerib? Kõige lihtsamalt öeldes on teadvustatus teadlikkus. See on ärkvelolekus, ümbritsevas ja seesmises maailmas toimuva vaatlemise ja registreerimise seisund. Inimesed ei ole muidugi ainukesed teadvusel olendid planeedil. Ilmselt on ka loomad teadvusel, nad suudavad ilmselgelt oma keskkondi vaadelda ja sellele kaalutletud moel reageerida. Teadvustatuse vormina saab käsitleda taimede tundlikkust oma kasvukeskkonna suhtes. Iseenesest ei erista teadvustatus inimesi teistest eluvormidest. Samamoodi ei erista teadvustatus täiskasvanud inimesi imikutest ja lastest. Rangelt võttes ei sõltu inimteadvuse olemus absoluutselt ei vanusest ega psühholoogilisest arengust. Sõber, kes viibis oma tütre sünni juures, rääkis mulle, kuivõrd liigutatud ta oli, kui laps platsenta eemaldamise ja silmade puhastamise järel silmad avas ja ruumis ringi vaatas ning seda enesesse ahmis. Ilma kahtluseta oli see märk teadvusest. Silm on teadvusel olemise indikaator. Selle elu ja liikumine on signaaliks, et teadvusel olend vaatleb maailma. Teadvus ei sõltu muidugi mitte ainult nägemisest vaid ka teistest meeltest. Emaüsas, enne kui silmad nägemisega tegelema hakkavad, registreerib loode helisid, reageerib häältele ja muusikale, tema juures võib täheldada märkimisväärset reageerimise taset. Me ei tea veel, millal täpselt saavutab embrüo säärase teadlikkuse ja tundlikkuse taseme, mida saab kahtluseta teadvuseks nimetada, aga see toimub varakult ja leiab kahtlemata aset juba prenataalsel perioodil.

Teadvuse vastandiks on sügav unenägudeta uni, reageeringu ja tunnetava teadlikkuse puudumine. Teadvuse püsiv kehast puudumine on põhimõtteliselt surma definitsioon, v.a pikaajalise kooma puhul. Teadvus, isegi ainult tuleviku teadvuse potentsiaalina, on ”elu faktor” ja kuulub elus kehade juurde.

Areng lisab teadvustatusele spetsiifilist sisu. Teoreetiliselt on võimalik eristada inimteadvust selle sisust – teadvuses leiduvatest mõtetest, mälestustest, identiteedist, fantaasiatest, emotsioonidest, kujunditest ja sõnadest. Praktikas on see peaaegu võimatu. Tõtt-öelda näib, et neid suudavad veenvalt lahus hoida vaid edasijõudnud vaimsed meistrid. Vaid tõeline tark, kelle teadvustatust ei defineeri valikulised mõtted ja kujundid, suudab teadvustatust selle sisust eristada ja lahus hoida. Enamuse jaoks tundub ilma maandava stabiilse objektita teadvus olevat äärmiselt üürike ja mööduv nähtus. Teadvuse sisukuse ja selle püsimise tunde tagavad tavaliselt stabiilsed objektid ja sisu – kujundid, mälestused ning mõtted. Just sellest koosneb teadvuse aine ja järjepidevus. Samas, nagu tõendavad insuldi läbi elanute kirjeldused, on teadvuse sisu ja teadvuse ego funktsioonid – mõtlemine, mäletamine, nimetamine ja rääkimine, tuttavate kujundite ning isikute ja nägude äratundmine – tegelikult palju ebapüsivamad ja hapramad kui teadvus iseenesest. Näiteks on täielikust mälukaotusest hoolimata võimalik ikkagi teadvusel olla. Teadvus on nagu ruum, mis ümbritseb teda ajutiselt täitvat psüühilist sisu. Ja teadvus eelneb egole, mis muutub alles hiljem selle keskmeks.

Ego, nagu teadvuski, ulatub samuti kaugemale ja kestab kauem kui mistahes hetkel teadvustatuse ruumi täitev spetsiifiline sisu. Ego on teadvustatuse sees asuv keskpunkt, selle kõige põhilisem ja võib-olla ka püsivaim osa. Vastupidiselt idas levinud seisukohale argumenteerib Jung, et ilma ego mehhanismita muutub küsitavaks ka teadvustatus ise. Samas on tõsi, et teatavad ego funktsioonid saab peatada või näiliselt kaotada ilma teadvust täielikult hävitamata. Just seeläbi on inimestel võimalik saavutada vähemalt lühikesteks perioodideks teatud tüüpi ego-vaba teadvus – niisugune, mis evib üsna vähe tõendeid tahet omava keskme ehk Mina olemasolust.

Jätkub.

* (Jungi algupärase saksakeelse mõiste Selbst ingliskeelne vaste on self; eesti keeles on sellekohase vastena kasutatud mõistet ”Ise”, mis käesolevas tekstis on asendatud spetsiifilisema tähendusväljaga mõistega ”Kõrgem Mina”. ”Kõrgema Mina” ingliskeelse vaste self  tavapärane kasutamine teeb keerukaks selle hindamise, mida Jung oma teooriaga silmas peab. Igapäevases kõnepruugis on ingliskeelne self võrdväärne egoga. Tõlk)

Allikas: Murray Stein ”Jungi hingeatlas. Sissejuhatus”, Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2013 (ilmub detsembris)

ESTRA on välja andnud ka mitmeid teisi maailmapilti avardavaid raamatuid. Tutvu nendega siin.

Toimetas Sander Soomaa