Foto: ESTRA

Meil on hea meel kahe nädalavahetuse vältel avaldada esimene peatükk Murray Steini raamatust ”Jungi hingeatlas. Sissejuhatus”, mis näeb eestikeelsena trükivalgust detsembris. Teose annab välja Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon (ESTRA), kelle avaldatud raamatuid oleme nädalavahetuse järjejutuna tutvustanud teile varemgi.

Fred Jüssi ja Tanel Mällo kirjutavad Steini raamatu kohta nii: “Oma hingeatlase lehitsemine ja täiendamine seal, kuhu oma sisemaailma mandritel, ookeanidel ja mäeahelikel rännates parasjagu uuesti või esmakordselt jõuame, annab võimaluse näha, missuguseid suuremaid mustreid ja väärtusi meie igapäevategevus loob ja kannab. Jungi pärandatud abstraktsete ent oivaliste kontuurkaartide komplektis on jäetud küllalt vaba ruumi igaühe mandrite, mäeahelike, merekoletiste, näkineidude ja muu asjassepuutuva kujutamiseks.”

**

Jungi jaoks moodustab ego teadvustatuse kriitilise keskme ja tegelikult määrab suures ulatuses ära, milline sisu jääb teadvustatuse piiridesse ja milline jääb teadvustamata. Ego vastutab teadvustatuse sisu säilitamise eest, samuti on ta peegeldamist lõpetades võimeline teadvuse sisu kustutama. Kasutades Jungi pruugitud Freudi mõistet, suudab ego sellist sisu, mis talle kas ei meeldi või mille ta leiab olevat väljakannatamatult valuliku või ülejäänud sisuga ühildamatu, “alla suruda” (ingl k repress). Samuti suudab ego teadvustamatuse hoiulaekast (näiteks mälestustest) sisu taas kasutusele võtta, seda tingimusel, et a) sisu ei ole blokeeritud allasurumise kaitsemehhanismi poolt, mis hoiab talumatud konfliktid haardeulatusest väljas, b) sisul on piisavalt tugev assotsiatiivne ühendus egoga – see on piisavalt “ära õpitud”.

Oma põhilises osas ei moodusta ega defineeri ego ainult teadvuse omandatud sisu – nagu ajutised või püsivad seosed. Ego toimib kui peegel või magnet, hoides sisu teadlikkuse keskpunktis. Ent ego ka tahab ja tegutseb. Teadvuse elutähtsa keskmena eelneb ego keelest, oma identiteedist ja isegi nimest teadlikuks saamisele. Ego poolt hiljem omandatu, nagu oma näo ja nime äratundmine, on teadvuse keskme lähiümbrusesse koonduv sisu, mis määrab ego kui defineeriva, täidesaatva ja eneseteadvust reguleeriva olemuse ulatuse. Oma olemuselt on ego teadvuse tegelik kese, mis eksisteerib kindlasti juba sünnihetkest – ta on silm, mis näeb ja on näinud maailma alati samast positsioonist, kehast ja individuaalsest vaatenurgast. Eraldi võttes on ego eimiski, ta ei ole asi. Sellepärast on ta äärmiselt hoomamatu, tema asukohta on võimatu määrata. Võiksime ego olemasolu isegi eitada. Ometi on ta pidevalt kohal. Ego ei ole kasvatuse, kasvamise ega arengu tulemus, see on sünnipärane. Ja ehkki ego saab sünnihetkest edasiulatuvalt kirjeldada arenemas ja jõudu kogumas läbi “kokkupõrgete” reaalsusega (vt allpool), on selle tuum inimesele „antud”. See tuleb siia ilma koos inimese sündimisega.

Sellisena, nagu Jung psüühet kirjeldab, on selle sisuks teadvustatuse erinevate sisaldiste vaheline assotsiatsioonide võrgustik. Kõik on otseselt või kaudselt seotud keskse tegija – egoga. Ego on teadvustatuse kese mitte ainult geograafiliselt, vaid ka dünaamiliselt. Ta on energiakeskus, mis liigutab teadvuse sisu ja organiseerib seda tähtsuse alusel. Ego on otsustamise ja vaba tahte asukoht. Kui ütlen: „Ma lähen postkontorisse”, on minu ego teinud otsuse ja mobiliseerib selle teostamiseks vajaliku füüsilise ja emotsionaalse energia. Ego suunab mind postkontori poole ja viib mu kohale. Ego on juhataja, kes paneb paika prioriteedid: “Mine postkontorisse, ära lase end kõrvale juhtida soovist parki jalutama minna.” Ja kuigi ego saab käsitleda isekuse (ego-ismi) keskmena, on ta ka altruismi kese. Iseenesest ja enda tõttu on ego – sellisena, nagu Jung ego mõistis ja kirjeldas – moraalselt neutraalne, mitte „halb asi”, nagu seda kõnekeeles võib märgata (“Tal on kohutavalt suur ego!”). Ego on inimese psühholoogilise elu vajalik osa. Ego on see, mis inimest teistest teadvust evivatest elusolenditest eristab; nõndasamuti eristab ego üht inimindiviidi teistest. Ego on inimteadvuse individualiseerija.

Ego fookustab inimteadvust ja annab teadlikule käitumisele sihipärasuse ja suuna. Ego tõttu on meil vabadus teha otsuseid, mis võivad esitada väljakutse enese alalhoiu, paljunemise ja loovuse instinktidele. Egos sisaldub võime hallata teadvuses suuri ainehulki ja neid käsitleda. Ta on võimas assotsiatiivne magnet ja organiseeriv tegur. Ja kuna inimesed evivad teadvuse keskmes sellist väge, suudavad nad integreerida ja suunata tohutuid andmemassiive. Tugev ego suudab omandada ja tahtlikult liigutada väga suurt teadvuse sisu. Nõrk ego ei suuda seda eriti ning allub lihtsamalt impulssidele ja emotsionaalsetele reaktsioonidele. Nõrk ego laseb end kergesti kõrvale kallutada, mille tagajärjel puudub teadvusel fookus ja järjepidev motivatsioon.

Inimesel on võime säilitada teadvus ka siis, kui enamik normaalsetest ego funktsioonidest on peatatud. Suudame end tahtejõu abil muuta passiivsemaks, vähendada oma aktiivsust ja vaadelda sisemist ja välist maailma nagu kaamera. Tavaliselt ei ole tahtlikult piiratud vaatlevat teadvust siiski võimalik väga pikalt säilitada, sest ego ja psüühe laiemas tähenduses hakkavad üsna kiiresti vaadeldavaga tegelema. Näiteks filmi vaadates jälgime ja tajume alguses lihtsalt inimesi ja keskkonda. Ent peagi hakkame identifitseeruma mõne tegelasega ja meie emotsioonid aktiveeruvad. Ego valmistub tegutsema ja kui inimesel tekib raskusi filmi eristamisega reaalsusest (veel üks ego funktsioon), võib tekkida soov tegutseda ka füüsiliselt. Keha mobiliseerub ja ego valib ja planeerib teatud tegutsemisliini. Filmid on selliselt üles ehitatud, et vaataja valiks emotsioonidele tuginedes endale sobiva poole ning tunneks poolehoidu selle suhtes, mida tema tegelane teeb või tunneb. Selliselt kaasatuna muutub ego soovide, lootuse, ehk isegi kavatsuste aktiivseks keskuseks. On täitsa mõeldav, et inimene on filmi vaadates võimeline langetama elumuutva otsuse nende tunnete ja mõtete ajel, mida filmis kasutatud kujundid tema teadvuses loovad. On teada juhtumeid, kus inimesed muutuvad kinost lahkudes vägivaldseks või iharaks just nimelt filmi otsese mõju tagajärjel. Ego on emotsioonide, samastumise ja iha teenistuses ning kasutab tegutsemiseks oma juhtivat funktsiooni ja energiat.

Nagu näeme, on ego vabadus piiratud. Seda mõjutavad oluliselt nii sisemised psüühilised kui ka välised keskkondlikud mõjurid. Ego võib hirmutava mõjuri ilmnedes tõsta käed ja ennast kaitsta; ego võib aktiveerida ja mõjutada ka sisemine tung luua, armastada või kätte maksta. Ta võib reageerida ego impulsile, st käituda nartsissistlikult. Selliselt reageerides võib ego sattuda näiteks kättemaksuiha küüsi.

Ärkveloleku-teadvustatus on seega keskendunud sisemiste ja väliste keskkonnamõjurite registreerimisele ja keha liikuma panemisele ego poolt. Kordan veel, et ego alged ulatuvad perioodi enne varajast lapsepõlve ja väikelapseiga. Isegi väikelaps märkab oma keskkonnas kujundeid, millest mõned talle meeldivad, ning sirutub nende poole. Sellised varajased märgid organismi kavatsuslikkusest on tõendiks ego baasjuurtest ehk inimese “minasusest”.

“Mina”olemuse ja sisu üle mõtisklemine viib meid sügavamate psühholoogiliste küsimusteni. Milline mehhanism on ego? Kes olen mina? Jung vastaks siin õige lihtsalt, et ego on teadvustatuse kese.

“Mina” tajub – võib-olla naiivselt – et ta on igavesti olemas olnud. Isegi eelmisi elusid käsitlevad tähelepanekud omandavad mõnikord tõe ja reaalsuse tunde. Jääb siiski küsimuseks, kas „mina” muutub elu jooksul olemuslikult. Kas pole see “mina”, kes kahe-aastaselt ema järele nuttis, seesama, kes nutab 45-aastaselt kaotatud armastuse üle ja leinab 80-aastaselt surnud abikaasat? Ehkki mitmed ego tahud arenevad ja muutuvad elu jooksul ilmselgelt, eriti tunnetuse, eneseteadvuse, psühhosotsiaalse identiteedi, kompetentsi jms osas, tajume samas ego keskmes ka olulist jätkuvust. Paljud on olnud liigutatud oma “sisemise lapse” leidmisest. See pole midagi vähemat kui avastada, et isik, kes ma olin lapsena, on seesama, kes ma olen täiskasvanuna. Võib oletada, et ego olemuslik tuum elu jooksul ei muutu. See võib olla ka põhjuseks, miks paljud inimesed on veendunud, et ego tuum ei hävine füüsilise surmaga, vaid liigub edasi igavesse puhkepaika (taevas, nirvaana) või sünnib füüsilises plaanis uuesti (reinkarnatsioon).

Laps ütleb esmakordselt “mina” umbes kaheaastaselt. Kuni selle hetkeni räägib ta endast kolmandas isikus või kasutab nime: “Timmie tahab” ja “Sarah läheb”. Kui laps on võimeline “mina” ütlema ja mõtleb endale viitavalt, paigutades end teadlikult oma isikliku maailma keskmesse ning kasutades selle suhtes esimest korda isikulist asesõna, on ta teinud tohutu hüppe teadvustamise suunas. Ent see ei ole mingil juhul ego sünnihetk. Juba kaua aega enne seda on tema teadvus ja käitumine organiseerunud tegeliku keskme ümber. Ego on ilmselgelt olemas juba enne, kui laps suudab sellele teadlikult ja peegeldavalt viidata, ning sellest teada saamise protsess on järk-järguline ja kestab kogu elu. Eneseteadvuseni kasvamine on protsess, mis läbib mitmeid staadiume imikueast täiskasvanuni. Ühte neist kirjeldab Jung raamatus “Mälestused, unenäod, mõtted” (Eesti Raamat 2004, saksa k “Einneiungen, Träume, Gedanken”), kus ta mainib udu hajumist umbes 13-aastaselt, kui ta esmakordselt mõistis: “Nüüd ma olen mina ise.”

Tänu võimele saavutada kõrgema taseme eneseteadlikkus ja iseteadvus, st iseend käsitleda suutev ego, erineb inimese teadvus loomade omast, vähemalt hetkel teadaolevas mõttes. See erinevus on seotud mitte ainult inimese verbaalse võimekusega, mis laseb kõneleda oma teadaolevast “minast” ja rikastab seeläbi selle mitmetahulisust, vaid ka inimteadvuses eksisteeriva enesepeegeldamise funktsiooniga. See on nii pre- kui ka postlingvistiline funktsioon. See on teadmine olemasolust (ja hiljem ka surelikkusest). Tänu teadvuses asuvale ego peeglile teame, kes me oleme ja mida endast kujutame. Ilmselgelt soovivad ka teised loomaliigid elada ja oma keskkonda kontrollida, nende juures võib täheldada märke emotsioonidest ja teadvusest, nagu ka märke tahtlikkusest, reaalsuse proovimisest, enesekontrollist ja paljudest teistest omadustest, mida ego funktsioonidega seostatakse.

Ent loomade teadvuses puudub reeglina enesepeegelduse funktsioon või esineb see palju väiksemal määral. Nende ego on väiksem. Kas loomad teavad, et nad on olemas, et nad surevad, et on omaette indiviidid? See on kaheldav. Saksa poeet Rilke oli seisukohal, et loomad ei taju surma nii nagu inimesed ning see annab neile eelise elada täielikumalt käesolevas hetkes. Loomade eneseteadvus ei ole selline nagu inimestel ning keele puudumise tõttu ei suuda nad vähimalgi määral oma eneseteadvuse vormi väljendada ega end inimesele kättesaadavate lingvistiliste vahenditega teistest eristada.

Pärast teatud arengulist punkti hakkab inimego ja -teadvust suuresti defineerima ja vormima kultuuriline maailm, milles inimene üles kasvab ning hariduse omandab. See on vastav ego struktuuri kiht või pakend, mis ümbritseb keskset ego. Sedamööda, kuidas laps oma kultuurikeskkonnas üles kasvab ja selle vorme ja tavasid läbi perekondlike interaktsioonide ja kooliga seotud hariduslike kogemuste tundma õpib, muutub ego pakend järjest paksemaks. Jung nimetab neid kahte ego omadust “Isiksus nr 1” ja “Isiksus nr 2”.Isiksus nr 2 on kaasasündinud ego tuum ja Isiksus nr 1 on kultuuriliselt omandatud ego kiht, mis tekib inimesel ajapikku.

Osa inimese ego-teadvustatuse spetsiifilisest sisust võib olla ajas väga stabiilne. Inimese nimi on tavaliselt teadvuse stabiilne omadus. Teatud hetkest alates võib see paista olevat egoga jäädavalt liidetud. Kuigi nimi on ebaisikuline liides ja kuulub persona osana avalikku ruumi (vt 5. peatükk), puudutab see lapsevanema, lapse või armsama poolt öelduna inimese enesetunnetuse kõige intiimsemaid osasid. Samas tuleb tunnistada, et nimi on kultuuriline objekt ja sellisena egoga nõrgemalt seotud kui näiteks keha. Inimene jääb pärast nime muutmist ikka samaks inimeseks. Seniajani ei ole keegi oma täit keha muutnud, et näha, kas see muudab midagi ka egos; kui see peaks võimalikuks osutuma (või siis, kui see toimub), saame näha, kas ego ületab keha piiri või ei. Arvan, et ületab, olgugi, et ego näib olevat kehaga täiesti kokku sulanud.

Ego defineerimine keha teadvelolekuna iseendast kui tahet omavast, individuaalsest, kindlalt piiritletud ja ainulaadsest üksusest näib muidugi ahvatlev. Isegi kui inimesele oleks antud teistsugune nimi, võime eeldada, et selle inimese olemuslik „mina” ei erineks tema olemasolevast „minast”. Ent kui tal oleks teistsugune keha, muudaks see ego sisuliselt teistsuguseks? Enamgi veel kui kultuuri, on ego juurdunud inimkehasse, aga kui sügav see seos on, see on vaieldav. Sellest hoolimata tunneb ego keha surma ees sügavat hirmu. See on hirm, et keha kadumisega kustub ka ego. Jungi järgi ei ole ego somaatilise baasiga väga rangelt piiratud. „Aionis” väidab ta, et ego „ei ole lihtne ega elementaarne, vaid keerukas tegur, mida on võimatu ammendavalt kirjeldada. Kogemus näitab, et ta põhineb kahel näiliselt erineval alusel – somaatilisel ja vaimsel.

Jungi järgi ei saa psüühet taandada pelgalt keha väljendumisvormiks, ajukeemia või muude sarnaste füüsiliste protsesside tulemuseks. Psüühe moodustab ka osa inimmõistusest(ingl k mind) või vaimust (ingl k spirit) (kreekakeelne sõna nous võtab Jungi käsitluse kõige paremini kokku) ja sellisena suudab ületada ja mõnikord ka ületab füüsilise asukoha. Järgnevates peatükkides näeme täpsemalt, kuidas Jung tuletab psüühet füüsilise olemuse ja transtsendentaalse vaimu ehk mõistuse kombinatsioonist, mida nous mõistena tähistab. Praegu piisab, kui märkida, et psüühe ja keha ei ole samaulatuslikud, nagu kumbki ei ole ka teisest tuletatud. Ka ego, mida Jung käsitleb täielikult psüühilise objektina, püsib vaid osaliselt somaatilisel alusel. Ego asub kehas ainult selles mõttes, et kogeb kehaga ühtsust. Aga see keha, mida ego kogeb, on psüühiline. See on keha kuvand, mitte keha ise. Keha kogetakse „täieliku endosomaatilise taju alusel”, st selle kaudu, mida ollakse iseenda keha osas võimeline teadlikult tajuma. Vastavad kehalised tajud “luuakse endosomaatiliste stiimulite kaudu, millest vaid mõned ületavad teadvuse läve. Märkimisväärne osa stiimulitest avaldub teadvustamatult, st subliminaalselt… Asjaolu, et stiimulid on teadvustamata, ei tähenda veel, et nende olek on ainult füsioloogiline, vähemalt mitte rohkem, kui see oleks tõsi psüühilise sisu osas. Mõnikord võivad nad läve ületada, st tajudeks muutuda. Ent pole kahtlust, et suurt osa endosomaatilistest stiimulitest ei olegi võimalik teadvustada ja nad on nõnda elementaarsed, et pole mingit põhjust siduda neid psüühiliste omadustega.”

Järgnevas lõigus näeme, kuidas Jung tõmbab psüühe piirile joone, mis hõlmab ego-teadvustatust ja teadvustamatust, ent mitte somaatilist baasi kui sellist. Paljud füsioloogilised protsessid ei jõua kunagi psüühe tasandile, isegi mitte psüühe teadvustamata ossa. Põhimõtteliselt ei ole nende teadvustamine kunagi võimalik. On ilmne, et sümpaatiline närvisüsteem ei ole suures osas teadvusele kättesaadav. Kui süda lööb, veri ringleb ja neuronid oma impulsse edastavad, on võimalik olla teadvel vaid teatud somaatilistest protsessidest. Pole teada, kui kaugele suudab ego somaatilise baasi sügavustesse tungida. Treenitud joogid suudavad väidetavalt kontrollida oma somaatilist baasi väga suures ulatuses. Teadaolevalt suudavad nad oma surmale keskendudes südame töö tahtega peatada. Ühe konkreetse joogi võime muuta oma peopesa temperatuuri on katseliselt kindlaks tehtud: ta suutis seda muuta kümne kuni kahekümne kraadi ulatuses. See näitab küll märkimisväärset psüühilist võimekust jõuda keha osadesse ja neid juhtida, kuid ei anna suuremas plaanis lõplikke vastuseid. Kui sügavale rakustruktuuri tasandile suudab ego keha läbistada? Kas treenitud ego suudab kahandada näiteks vähkkasvajat või tõhusalt vererõhku langetada? Vastamata küsimusi on palju.

Tuleb meeles pidada, et eksiteerib kaks läve: esimene eraldab teadvustatust teadvustamatusest, teine psüühet (nii teadvustatut kui teadvustamatut) somaatilisest kehast. Käsitlen neid lävesid täpsemalt järgnevates peatükkides, aga praegu võib märkida, et tegemist on laiade lävedega, mida võiks vaadelda liikuvate piiridena ja mitte fikseeritud ja jäikade barjääridena. Jungi järgi hõlmab psüühe nii teadvustatust kui ka teadvustamatust, mitte aga tervet keha selle puhtalt füsioloogilises mõõtmes. Ego, väidab Jung, tugineb psüühilisel soomal, st kehakuvandil, mitte kehal per se. Seetõttu on ego põhiolemuselt psüühiline tegur.

Jätkub.

Allikas: Murray Stein ”Jungi hingeatlas. Sissejuhatus”, Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2013 (ilmub detsembris)

ESTRA on välja andnud ka mitmeid teisi maailmapilti avardavaid raamatuid. Tutvu nendega siin.

Toimetasid Sander Soomaa, Ksenia Kask