Eessõna teisele väljaandele

“Kõiksuse lühilugu” on minu raamatutest üks populaarsemaid, mis tuleneb kindlasti sellest, et ma pakun siin terviklikku nägemust, mille saavutamine on alati mu eesmärgiks olnud. “Terviklik” tähendab lihtsalt seda, et käesolev töö püüab hõlmata võimalikult palju tähtsaid tõdesid võimalikult paljudest distsipliinidest – nii idast kui läänest, modernismieelsest ajast modernismi ja postmodernismini, karmidest füüsikateadustest õrnade vaimuteadusteni. Ühe kriitiku sõnul “Kõiksuse lühilugu” “hõlmab ja tõstab ausse rohkem tõdesid kui ükski eelnev käsitlus ajaloos”. Muidugi meeldiks mulle uskuda, et see on tõsi, kuid eks te otsustate selle üle ise raamatut lugedes.

Ja kui see ongi tõsi, mis siis? Mida üldse tähendab “terviklik lähenemine”? Kuidas see on seotud minu ja tänapäeva maailmaga? Eks vaatame siis lühidalt, mida võiks see termin tähendada äri, teaduse ja vaimsuse valdkonnas.

Kultuuriuurijad on järjest enam sisse võetud nii uusaja-eelsete kui -järgsete kultuuride mitmekesisusest: kui ilus ja värviküllane on inim- konna vikerkaar, kui suured erinevused valitsevad usulistes ja eetilistes tõekspidamistes, väärtustes ja uskumustes. Teisi uurijaid köidab jällegi kultuuride sarnasus: keelte struktuurides, tunnetusprotsessides ja füsioloogias ilmnevad sarnased jooned hoolimata sellest, millise maailmanurgaga on tegemist. Üle maailma suudavad inimesed moodustada kujundeid, sümboleid, mõisteid – ja ehkki mõistete sisu on tihti erinev, peab võime neid moodustada olema universaalne. Niisugused universaalsed, eri kultuurides korduvad mustrid räägivad meile inimese olemuse kohta nii mõndagi, kuna see, mis on kõigil ühine, peab eeldatavalt omama sügavat tähendust.

Aga kui võtta need korduvad mustrid ja kokku panna? Millise pildi me siis saame?

Tulemus oleks umbes samasugune nagu inimgenoomi projekt (inimeste DNA terviklik kaardistamine), ainult et antud juhul oleks tegu inimteadvuse ja -kultuuri projektiga, mis püüaks kaardistada universaalseid kultuurilisi võimeid. Me saaksime omalaadse inimpotentsiaalide kaardi, inimvõimaluste kaardi. Siis oleks meil kõigil lihtsam ära tunda potentsiaale, mida me veel realiseerinud ei ole. Too kaart osutaks meie kõrgemate arengustaadiumide poole, meie suurte võimaluste poole.

See võib kõlada üllatavalt, kuid suur osa tollest ülemaailmsest teadvus- ja kultuuriprojektist on juba teostatud. Projekti käigus on tuhandete uurijate töö tulemusena üle maailma juba avastatud terve hulk teadvuse kõrgemaid tasandeid, arenguetappe, vaimsuse arengumustreid, teadusvorme, mille kõrval paistavad kääbustena nii tänast kultuuri valitsev teaduslik materialism kui ka postmodernismile iseloomulik pinnapealsete asjade ülistamine.

Just need võimalused ja potentsiaalid moodustavad olulisima osa selles ülevaates, mida pakuvad järgnevad leheküljed – selles suures pildis, mille võiks ristida “kõiksuse teooriaks”. Sest mida muud oodata ühelt “kõiksuse teoorialt”, kui eeldame, et kõik maailma kultuurid pakuvad tähtsaid, kuid siiski osalisi tõdesid, siis kuidas kududa neist tõdedest kirju vaip, kuidas luua ühtsus paljususes, vikerkaar, mis oleks mitmevärviline ja samas üks?

Aga isegi kui vikerkaar juba särab, siis kuidas see minusse puu- tub? Väga lihtsalt – inimpotentsiaale täpsemalt ja ülevaatlikumalt kajastav kaart on otseselt ülekantav ärisse, poliitikasse, meditsiini, haridusse, vaimsesse arengusse. Ja teistpidi – kui me lähtume poolikust, väärast, killustatud inimolemise kaardistusest, on ka meie lähenemine ärile, meditsiinile, vaimsusele jne poolik, väär ja killustatud. Sitast saia ei saa.

Nii et pole tähtis, mis alal sa konkreetselt tegutsed, “kõigeteooria” muudab su tegevuse viljakamaks. Seetõttu pole ime, et selle inimvõimaluste kõikehõlmava kaardistuse vastu on tärganud huvi kõigil elualadel, sealhulgas poliitikas, äris, hariduses, tervishoius, juuras, ökoloogias, teaduses ja religioonis. Keda huvitavad teooria viimased rakendused, võtku kätte “Kõiksuse teooria. Integraalne nägemus äri-, poliitika-, teaduse- ja vaimuinimeste jaoks”.

Kuid põhilised asjad on käesolevas raamatus olemas, siit leiad kõik vajaliku, et veenduda, kas see kõikehõlmav kaart saab ka sind aidata. “Kõikehõlmav” võib kõlada keeruliselt, aga kui sa oled asjale pihta saanud, on seda kaarti ääretult lihtne kasutada; viimasteks lehekülgedeks on sinu käsutuses kõik vajalikud tööriistad, mille abil võid oma elu muutma asuda, kui soovid.

Ja viimane märkus – kõikehõlmava kaardi mõte on sinu prae- gust maailmamõistmist rikastada, mitte ümber lükata. Leidub kindlasti inimesi, keda hirmutab termin “täielikum nägemus”, mis nagu tähendaks, et nende senised jõupingutused on olnud valed. See on sama rumal kui arvata, et mehhiko kokk peaks kartma oma prantsuse kolleegi. Me võtame lihtsalt omaks uued stiilid, unustamata olemasolevaid. Ma jumaldan prantsuse kööki, kuid mulle sümpatiseerib ka mehhiko oma. Kumbki neist ei kaota oma väärtust, kui me mõlemaid täiel määral hindame. Täielikumale nägemusele osutavadki tavaliselt vastupanu “prantsuse kokad”, kes põlgavad mehhiko kööki – aga taoline suhtumine ei vii kuigi kaugele.

Järgnevatelt lehekülgedelt leiad niisiis rahvusvahelise “köögi” – inimvõimaluste universaalse arsenali, mis on korrastatud helkivaks vikerkaareks, sinu enda sügavamate ja kõrgemate potentsiaalide külgetõmbavaks spektriks. See kaart kutsub sind avastama su enda teadvuse avaraid territooriume, su olemise ja võimaluste peaaegu piiramatuid potentsiaale, su ürgse teadlikkuse peaaegu lõpmatuid välju; ta kutsub sind tagasi päriskoju, kust sa pole tegelikult kunagi lahkunud: et sa tunneksid ära oma sisima olemuse ja algsed palgejooned.

Märkus lugejale

Douglas Adams’i raamatus “Pöidlaküüdi teejuht galaktikas” luuakse ülivõimas arvuti, mis peab andma lõpliku vastuse, absoluutse vastuse, mis on elu mõte, mis on “jumala, elu, universumi ja kõige” saladus. Kuid kompuuter mõtleb seitse ja pool miljonit aastat ning kui ta ükskord vastuse valmis saab, on kõik juba küsimuse unustanud. Keegi ei mäleta enam küsimust, kuid arvuti vastus, kõikelahendav vastus kõlab järgmiselt: 42.

Lihtsalt võrratu! Lõpuks ometi on kõik lahendatud! Vastus tundub nii imeline, et korraldatakse võistlus küsimuse väljaselgitamiseks. Pakutakse välja hulk sügavamõttelisi küsimusi, ja lõpuks võidab selline: “Kui palju teid peab inimene läbi kõndima?”

“Jumal, elu, universum ja kõik” on ka käesoleva raamatu peateema, ehkki siin pakutav vastus pole nii napp kui “42”. Siin kõneldakse mateeriast, elust, mõistusest, vaimust ja evolutsioonihoovustest, mis ühendavad need kõik sarnasteks mustriteks.

Ma kirjutasin raamatu dialoogi – küsimuste ja vastuste – vormis. Paljud dialoogid on tegelikult ka aset leidnud, aga enamik neist on kirjutatud vaid raamatu tarbeks. Küsimused on see-eest täiesti reaalsed – neid on korduvalt esitatud minu eelnevate ja eriti kõige viimase raamatu kohta (“Seks, ökoloogia, vaimsus”). Kuid keegi ei nõua, et te oleksite neid raamatuid lugenud, kuna käsitletavad teemad on ka iseenesest huvitavad ning dialoogide mõistmiseks pole vaja eelnevaid teadmisi nende valdkondade kohta. (Keda huvitavad viited, bibliograafia ja märkused, vaadaku minu tööd “Seks, ökoloogia, vaimsus”.)

Esimesed peatükid kõnelevad materiaalsest kosmosest ning elu tekkimisest. Mis jõud lõi kaosest korra? Kuidas sai mateeriast tekkida elu? Millised hoovused juhivad evolutsiooni kordumatut mängu? Kas on olemas ökoloogia “vaimsus”? Mis tähtsust see omab?

Keskmised peatükid jälgivad mõistuse ehk teadvuse tärkamist; me vaatleme teadvuse evolutsiooni läbi inimarengu viie-kuue suurema etapi (kütid-korilased, aiaharijad, põlluharijad, tööstusühiskond ja informatsiooniühiskond). Milline oli meeste ja naiste staatus neil etappidel? Miks mõnel ajajärgul on au sees mehed, teisel jälle naised? Kas see seletab kuidagi tänapäeva sugupooltevahelisi arveteklaarimisi? Kas inimarengus mängivad kaasa samad hoovused nagu kosmilises arengus? Milline seos on minevikus toimunul tänapäeva probleemidega? Kui me minevikku ei mäleta, kas oleme sunnitud seda kordama?

Seejärel tuleb vaatluse alla jumalik sfäär ja kuidas see on seotud loovate hoovustega mateeria, elu ja mõistuse sfääris. Kuidas ja miks loovutas religioon ajaloos koha psühholoogiale? Varem pöörduti elulistele küsimustele vastuseid otsides preestri poole. Nüüd otsitakse abi psühhiaatrilt – kes aga preestriga harva ühel meelel on. Miks? Mis on juhtunud? Järsku on neil mõlemal meile midagi huvitavat öelda? Vahest nad ei sõdigi omavahel, vaid on lausa vennad?

Kelle poole me pöördume, kui otsime vastuseid oma elu küsimustele? Kas Adamsi superarvuti poole? Või religiooni, poliitika, teaduse, psühholoogia, gurude, tuttava selgeltnägija poole? Kust me otsime abi, kui meil on vaja otsustada tõeliselt tähtsaid küsimusi?