Foto: ESTRA

Augusti lõpus ilmub kordustrükk Ken Wilberi raamatust “Kõikuse lühilugu”, mille annab välja Eesti Transpersonaalne Assotsatsioon (ESTRA). Eile avaldasime kirjastaja loal raamatu eessõna ning täna on sissejuhatuse kord.

Sissejuhatus

K: Kas raamatus “Seks, ökoloogia, vaimsus” on mingit seksi ka?

KW: Diagrammidega.

K: Nalja teed või?

KW: Teen jah. Kuigi tegelikult on seksuaalsus seal üks põhiteemasid, eriti vastandus seksuaalsus (sex) ja soolisus (gender).

K: Seksuaalsus ja soolisus on erinevad asjad?

KW: Tavaliselt kasutatakse termineid “sugu” ja seksuaalsus, kui tahetakse viidata paljunemise bioloogilistele aspektidele, mõiste “soolisus” aga viitab meeste ja naiste kultuurilistele erinevustele, mis saavad alguse nende seksuaalsetest ehk bioloogilistest erinevustest. Seksuaalseid erinevusi tähistavad sõnad isane ja emane, kultuurilisi erinevusi aga mehelik ja naiselik. Isasus ja emasus on bioloogilised antused, samal ajal kui mehelikkus ja naiselikkus on suures osas kultuuri poolt loodud.

K: Nii et põhiline on oskus eristada, milline omadus kuulub seksuaalsuse ja milline soolisuse juurde?

KW: Teatud mõttes jah. Isase ja emase vahelised seksuaalsed erinevused on oma puhtbioloogilise iseloomu tõttu universaalsed ega sõltu konkreetsest kultuurist – isane toodab kõikjal spermat, emane munarakke, emane sünnitab ja imetab jne. Kuid meheliku ja naiseliku vahelised erinevused sõltuvad pea täielikult kultuurist, kus isane ja emane üles kasvavad.
Kuigi jah, vähemalt osa tänapäeva suurest segadusest kahe sugupoole ümber tuleneb sellest, et samal ajal kui isase/emase erinevused on bioloogilised ja universaalsed ning neid ei saa muuta, on mehelikkus/naiselikkus väga paljuski konkreetse kultuuri produktid ning neid rolle saab küllaltki oluliselt muuta. Kultuuriliselt viibime me praegu keerulises ajajärgus, mil üritatakse neid soolisi rolle teisendada.

K: Nagu näiteks?

KW: Üldiselt võttes on ju tõsi see, et mehekeha on lihaselisem ja füüsiliselt tugevam kui naisekeha, kuid siit ei järeldu veel automaatselt, et mehelik tähendab tugevat ja pealetükkivat ning naiselik nõrka ja tagasihoidlikku. Me viibime praegu üleminekuperioodis, kus mehelikke ja naiselikke rolle üritatakse ümber defineerida, see on paisanud mehed ja naised omamoodi sugudevahelisse sõtta. Probleemi üks külg on selles, et kui mehelikke ja naiselikke rolle saab tõepoolest ümber defineerida ja kaasajastada (mida oleks pidanud juba ammu tegema), siis isase ja emase erinevusi ei saa muuta; püüdes nivelleerida meheliku ja naiseliku erinevusi, oleme me ohtlikult lähedal katsele kaotada üldse isase ja emase erinevused. Esimene on küllaltki hea mõte, teine aga suisa võimatu. Kogu trikk on selles, kuidas teha vahet, mis kuulub esimese, mis teise alla.

K: Nii et meeste ja naiste vahelistest erinevustest teatud osa jääb, osa aga peab muutuma?

KW: Paistab jah nii. Kui süüvida meeste ja naiste erinevustesse, nii seksuaalsetesse kui soolistesse, siis torkavad tõepoolest silma erinevused (ka kultuurilised), mis korduvad eri kultuurides ikka ja jälle. Teisisõnu, mitte ainult seksuaalsed erinevused, vaid ka teatud soolised erinevused avalduvad universaalselt, sõltumata kultuurist. Tundub, et meeste ja naiste bioloogilised erinevused on sedavõrd võimsad, et need on tunginud ka kultuurivaldkonda, ilmutades end ka sooliste erinevustena. Nii et kuigi soolisus on kultuuriliselt tingitud, mitte bioloogiline antus, kalduvad ka meheliku/naiseliku soolisuse teatud konstandid avalduma universaalselt, paljudes kultuurides.

K: Veel kümme aastat tagasi oleks sellele väitele kõvasti vastu vaieldud. Nüüd hakatakse sellega juba nõustuma.

KW: Jah, isegi radikaalsed feministid tunnistavad juba, et emase ja isase väärtussfäärid on väga erinevad – seega ulatuvad erinevused seksuaalsusest ka soolisusse. Mehed kalduvad ülima individuaalsuse poole, nad väärtustavad autonoomiat, õigusi, õiglust, sõltumatust, naised aga hindavad rohkem suhtlemist, nende jaoks on olulised ühisolemine, hoolitsus, vastutus ja suhted. Meestele on oluline sõltumatus, nad kardavad suhteid, naised väärtustavad just suhteid ja kardavad sõltumatust. Carol Gilligani ja Deborah Tanneni panus antud uurimisteemasse on olnud väga suur, kuid huvitaval kombel on viimase kümne aastaga suurem osa ortodoksseid uurijaid ja feminismiasjatundjaid jõudnud üksmeelele selles, et isase ja emase väärtussfäärid on teatud aspektides fundamentaalselt erinevad. Viimane moodustab keskse uurimissuuna ka uudses teadusharus – “evolutsioonipsühholoogias”, mis uurib bioloogilise evolutsiooni mõju psühholoogilistele omadustele. Keeruline külg seisneb siin selles, kuidas neid erinevusi tunnustada, ilma et seda taas kord naiste vastu ära ei kasutataks. Sest niipea kui kuulutatakse välja ükspuha millised erinevused, kasutab privilegeeritud pool neid oma juhtpositsiooni kindlustamiseks. Taipad, milles on probleem?

K: Jah, kuigi mulle tundub praegune olukord vastupidine. Erinevustele toetudes pigem näidatakse, et mehed on tundetud mühakad ja testosteroonihunnikud, kellele “ei jõua miski pärale”. Mehi kutsutakse üles olema tundlikumad, hoolivamad, armastusväärsemad, rohkem suhtlema. Nn isase väärtussfäär on totaalse löögi all. Lühidalt, mehi kutsutakse üles olema naiselikumad.

KW: Jah, teatud mõttes on olukord ümber pööratud. Varem sõimati naisi “ebatäiuslikeks meesteks,” mille klassikaliseks näiteks on “peenisekadedus”. Nüüd sõimatakse mehi “ebatäiuslikeks naisteks” – neid hinnatakse naiselike omaduste mõõdupuu alusel, mis neis puuduvad, jättes kõrvale positiivsed mehelikud omadused, mis neil ju olemas on. Nii üks kui teine lähenemisviis on minu meelest ebaõnnestunud ja alandav mõlemale sugupoolele. Olukorra lahendamiseks tuleks minu arvates ette võtta kaks keerulist sammu: esiteks, määratleda, millised on suurimad erinevused isase ja emase väärtussfääri vahel (à la Gilligan), ja teiseks, õppida neid enam-vähem ühtemoodi väärtustama. Mitte samastama, vaid võrdselt väärtustama. Loodus ei jaganud inimsugu meheks ja naiseks ilma põhjuseta: sellepärast on ka igasugused sugude võrdsustamiskatsed rumalad. Kuid isegi kõige konservatiivsemad teoreetikud on üksmeelel selles, et meie kultuuri raskuskese on juba päris pikka aega pendeldanud isase väärtussfääris. Sellepärast ongi tasakaalu jaluleseadmine sedavõrd delikaatne, raske ja valulik protsess. Kuid see on ikkagi tasakaalu jaluleseadmine, mitte erinevuste kaotamine.

K: Need erinevused johtuvad ikkagi otseselt emase ja isase vahelistest bioloogilistest erinevustest?

KW: Osaliselt küll. Eeskätt hormonaalsetest erinevustest. Testosterooni uuringud üle maailma (nii laboratoorsed, embrüosisesed kui isegi naistele meditsiinilistel põhjustel tehtud süstid) viivad väga ühesele järeldusele. Ma ei taha labast muljet jätta, kuid testosteroon annab kaks põhitungi: kepi või tapa. Mehed siplevad praktiliselt sünnihetkest peale selle bioloogilise košmaari küüsis, mida naised ei oska isegi ette kujutada (välja arvatud juhul, kui nad saavad meditsiinilisel otstarbel testosteroonisüste, mis keeravad nad täiesti segi. Ehk nagu üks naine ütles: “Ma mõtlen kogu aeg seksile! Palun võtke mult need mõtted ära!”). Meeste puhul on veel ohtlikum see, et nad ajavad sugutungi ja tapahimu segamini, mis annab harva häid tagajärgi, nagu naised parastavalt osutavad.

K: Mis oleks testosterooni naiselik vaste?

KW: Oksütotsiin, mis tulvab naise organismis juba siis, kui teda õrnalt silitatakse. Oksütotsiini on nimetatud “suhtenarkootikumiks”, kuna sellega on seotud niisugused tugevad tunded nagu kiindumus, seotus, toitmine, hoidmine, puudutamine. Nende kahe hormooni eripära tuleb ilmsesti otsida bioloogilisest evolutsiooniprotsessist, kus testosteroon reguleeris paljunemis- ja ellujäämisinstinkti ning oksütotsiin emadust. Loomariigis vältavad suguühted vaid pelki sekundeid. Paaritujatel on eriti suur oht langeda kellegi kõhutäieks – kõnekäänd “õhtusöök ja seks” saab päris omapärase varjundi, kui sina võid olla see õhtusöök. Sellepärast teevad loomad “kähkukaid”. Ei mingeid õrnu tundeid, emotsioone ja hellitusi – sellega on mehelikud käitumisjooned paika pandud. Tundlik Mees on alles viimase aja leiutis ning meestel kulub aega, et sellega harjuda. Seevastu emaduse seksuaalsed eeldused on hoopis teistsugused. Ema peab olema lapsega ühel lainepikkusel kakskümmend neli tundi päevas, eriti tähelepanelik nälja- ja valusignaalide suhtes. Sellele aitabki kaasa oksütotsiin, mis muudab ta suhtele keskendunuks ja kiindunuks. Emase emotsioonid ei keerle seksi- ja tapahimu ümber, vaid ta on pidevalt kellegagi seotud – õrnalt, hoolitsevalt, taktitundeliselt, tingimusteta.

K: Nii et Tundliku Mehe sooroll on vastuolus mehe soorolliga?

KW: Teatud mõttes jah. Mis ei tähenda aga, et mehed ei peaks ega võiks olla tundlikumad. Tänapäeval on see lausa imperatiiv. Kuid mehi tuleb selleks õpetada. Nad peavad seda rolli õppima. On palju põhjusi, miks nad peavad selle rolli omandama, kuid me peame tegema meestele mõningaid mööndusi, kui nad asuvad vallutama seda nende jaoks tundmatut territooriumi. Sama kehtib ka naiste kohta. Tänapäeva ühiskonnas peab naine võitlema oma sõltumatuse eest, ta ei saa ennast defineerida ainult suhete kaudu. See on feminismi suur panus, et naised määratlevad ennast lähtuvalt oma siseväärtusest ja sõltumatusest, mitte lihtsalt seotuse põhjal kellegi Teisega. Mitte et suhted oleksid midagi teisejärgulist, vaid naised on hakanud austama oma küpset mina ega suru end enam alla Teise kasuks.

K: Tänapäeval võitlevad nii mehed kui ka naised oma bioloogiliste antuste vastu?

KW: Teatud mõttes küll. Ent evolutsiooni iseloomustabki eneseületamine. Evolutsioon tungleb alati uute piiride poole, et siis samasuguse hooga need ületada ja purustada, leidmaks uusi, laiemaid, täiuslikumaid ja holistlikumaid voolusänge. Kui emase ja isase traditsioonilised rollid sobitusid suurepäraselt mineviku maailma, siis nüüd adutakse neid kitsa, arhailise ja piiravana. Nii püüdlevadki mehed ja naised vanade rollide transtsendeerimise poole, aga hoiduvad samas (mis on kõige raskem) eelnevat lihtsalt üle parda heitmast. Sest evolutsioon transtsendeerib ja hõlmab, haarab mineviku endasse ja voolab edasi. Isaseid juhib igal ajal alati testosteroon – kepi või tapa –, kuid neid tunge annab kohandada sobilikumateks käitumismallideks. Teatud mõttes jäävad mehed alati piiride purustajateks, metsikuteks, meeletuteks edasipürgijateks, riskijateks, kuid see protsess viib neid uute avastuste, leiutiste, uute olemisviisideni. Seevastu naiste jaoks (nagu osutavad radikaalsed feministid) jäävad alati kõige tähtsamaks suhted, nad on nn oksütotsiinipuntrad, kuid ka ürgsele seotud-olemisele saab ehitada kõrgema enesehinnanguga ning sõltumatuma isiksuse, kes väärtustaks omaenda küpset mina sama palju kui suhteid. Seega peavad nii mehed kui ka naised aina transtsendeerima ja hõlmama. Hetkel oleme jõudnud punkti, kus primaarsed soorollid – meeste hüperautonoomia ja naiste hüperseotus – on juba teatud määral transtsendeeritud, kuna mehed on õppinud väärtustama suhteid ja naised sõltumatust. Selle raske protsessi käigus on naised hakanud pidama mehi parajateks koletisteks ja vastupidi, mistõttu ma paluksin veidi heatahtlikkust nii ühelt kui teiselt poolelt.

K: Sa ütlesid, et meie ühiskond on olnud kaua aega isasele orienteeritud ja oleks aeg tasakaal jalule seada.

KW: Mina defineeriksin seda kui “patriarhaati” – terminiga, millesse enamik põlgusega suhtub. Kõige naiivsem oleks muidugi väita, et mehed kehtestasid naiste suhtes patriarhaadi – jõhkra ja inetu ühiskonna, mis oleks kergesti võinud olemata olla – ja nüüd peaksid mehed lihtsalt vabandust paluma: “Sorry, see oli meist väga inetu, et me teid viis tuhat aastat rõhusime. Kuidas me ometi võisime? Kas me ei saaks otsast alata?” Kahjuks pole asi niisama lihtne. Teatud vältimatud asjaolud tingisid selle, et “patriarhaat” oli möödapääsmatu etapp inimarengus ja hetkel oleme me jõudnud punkti, kus see pole enam hädavajalik, nii et me võime hakata patriarhaati fundamentaalses mõttes “dekonstrueerima” ehk liikuma isase ja emase väärtussfääride tasakaalustamise poole. Kuid seda ei tohi tõlgendada kui varasema brutaalse olukorra “mis oleks võinud ka teisiti olla” kaotamist, vaid pigem kui kasutuks muutunud etapist välja kasvamist.

K: Need kaks suhtumist on väga erinevad.

KW: Kui võtame standardse nägemuse – et kamp sadistlikke ja võimuahneid mehi lihtsalt kehtestas naiste üle patriarhaadi – siis me langeme väga ühese definitsiooni lõksu (et mehed on sead ja naised on lambad). Kogu maailma meestest jätab see väga koleda mulje, kui nad tahavad teadlikult rõhuda teist poolt inimkonnast. Testosteroonist hoolimata pole mehed sellised elajad. Sellise patriarhaaditõlgenduse muudab veelgi võimatumaks asjaolu, et see looks meestest liiga meelitava pildi. Mehed nii-öelda pidasid suure koosoleku ja otsustasid, et nad represseerivad poolt inimkonda, ja mis veel üllatavam – see neil ka õnnestus praktiliselt igas teadaolevas kultuuris. Tegelikult pole ükski türanlik valitsusvorm kestnud üle paarisaja aasta, aga feministid väidavad, et mehed suutsid naisi rõhuda ligi viis tuhat aastat – mõned kinnitavad, et isegi sada tuhat. Lausa tahaks neid tublisid poisse näha! Tolle “rõhumisteooria” (et mehed rõhusid naisi maailma loomisest peale) suurim kitsaskoht on see, et ta maalib naistest väga nigela pildi. Tugevus, intelligentsus ja rõhutud-olemine ei käi kokku. See teooria kujutab naisi lammastena, meestest nõrgemate ja rumalamate olenditena. Vaadates mööda sellest, et inimevolutsiooni igal etapil lõid mehed ja naised oma interaktsiooni sotsiaalsed vormid üheskoos, kujutab see teooria naisi Teise poolt vormitavatena. Mis tähendab, et feministid loovad ja süvendavad seda pilti naistest, mida nad oma sõnul tahavad ära keelata. Aga mehed lihtsalt pole nii suured sigatsejad ega naised nii lambukesed. Sellepärast olengi ma üritanud viimastest feministlikest uuringutest lähtudes maalida pildi sellest varjatud võimust, mis naistel on läbi aegade olnud ja mis tegi neist kõikide kultuuristruktuuride, kaasa arvatud nn patriarhaadi kaasloojad. Kõige muu hea kõrval ei näita see teooria mehi jõhkarditena ja naisi alandatud, ajupesu saanud lambakarjana.

K: Mitmes oma kirjutises kõneled sa inimarengu viiest-kuuest suuremast epohhist ning vaatled meeste ja naiste staatust neis ühiskondades.

KW: Jah, inimteadvuse evolutsiooni etappe jälgides võtame me alati vaatluse alla ka meeste ja naiste staatuse igal etapil. See aitab jõuda päris oluliste järeldusteni.

K: Mida selline vaatlus endast üldjoontes kujutab?

KW: Kõigepealt isoleerime bioloogilised konstandid, mis kõigis kultuurides samaks jäävad. Need bioloogilised konstandid on iseenesest triviaalsed, nagu näiteks: mehed on füüsiliselt tugevamad ja liikuvamad, naised sünnitavad ja imetavad. Kuid need lihtlabased bioloogilised eripärad mõjutavad tohutult kultuurilisi ja soolisi erinevusi, mis saavad alguse just neist esimestest.

K: Nagu näiteks?

KW: Näiteks oletame, et ühiskond elatub hobuse- ja karjakasvatusest. Nagu viitab Janet Chafetz, esineb karjakasvatajate naistel väga sageli nurisünnistusi. Seega on nende darvinistlikuks eeliseks mitte osaleda tootmissfääris, mille hõivavad järelikult mehed üksi. Ja tõsi mis tõsi, üle 90% karjakasvatajate ühiskondadest on “patriarhaalsed”. Kuid seda patriarhaalset orientatsiooni ei saa seletada mingisuguse “rõhumisega”. Tõendid näitavad, et naised osalesid sellises korralduses vabatahtlikult. Kui me aga – vastupidi – jääme truuks naiivsele lähenemismallile ja kuulutame, et kui naised neis minevikuühiskondades ei käitunud nii, nagu nad tänapäeva feministide arvates oleksid pidanud käituma, siis olidki nad rõhumise ära teeninud, jõuame meile juba tuttava järelduseni “mehed on sead ja naised on lambad”, mis alandab mõlemat sugupoolt, kas pole? Keegi ei eita, et leidus ka väga raskeid, isegi alandavaid ühiskondlikke korraldusi. Üks on selge: kui sugupooled on polariseeritud ehk jäigalt lahutatud, kannatavad nad mõlemad selle all. Tõendid kinnitavad, et patriarhaalses ühiskonnas oli keskmisel mehel hulga raskem elu kui keskmisel naisel – põhjustel, mille üle ma olen nõus arutlema. Kuid antud teema puhul ei aita ideoloogia ehk ohvripoliitika kuigivõrd. Naiste orjuse asendamine naiste ülevõimuga on juba ette luhtumisele määratud üritus ja aitab just kaasa sellele, millest lahti saada tahetakse.

K: Sa selgitasid, et meil on kaks ülesannet, esimene neist oli leida sugupooltevahelised universaalsed, bioloogilised erinevused.

KW: Täpselt, teiseks aga huvitab meid, kuidas need püsivad bioloogilised erinevused on avaldunud inimkultuuri viiel-kuuel suuremal arenguetapil. Selline lähenemine aitab sõeluda välja faktorid, mis aitasid ajaloo jooksul tekkida “võrdsusele meelestatud” ühiskondadel – s.t ühiskondadel, kus isase ja emase väärtussfäärile omistati enam-vähem ühesugune staatus. Isase-emase vahele ei tõmmatud kunagi võrdusmärki, lihtsalt need sfäärid olid omavahel tasakaalus. Siis on meil kaasaja harmooniataotlustes lihtsam orienteeruda, mida tuleks muuta ja mis muutmist ei vaja. Vahest me isegi jõuame nii kaugele, et suudame väärtustada isase ja emase väärtussfääride erinevusi. Need erinevused on jäävad (seda tunnistavad isegi radikaalsed feministid), kuid me võiksime õppida neid võrdsemalt väärtustama. Kuidas nii kaugele jõuda, selle me võtame kindlasti vaatluse alla.

Allikas: Ken Boulder “Kõiksuse lühilugu”

ESTRA on välja andnud ka mitmeid teisi maailmapilti avardavaid raamatuid. Tutvu nendega siin.

Toimetas Meeli Seermaa