Foto: ESTRA

Sel nädalavahetusel pakume teile lugemiseks mõned peatükid veel eesti keeles ilmumata raamatust, mis hetkel alles trükikojas oma järge ootab. Roger Walshi ja Charles S. Grobi poolt koostatud “Kõrgem tarkus” jutustab psühhedeelikumidest ja läänemaailmast. Materjali avaldame raamatu kirjastaja, Eesti Transpersonaalse Assotsatsiooni (ESTRA) loal.

Eessõna

Pool sajandit on psühhedeelikumid läänemaailmas kärarikkalt ringi rännanud, pannud aluse subkultuurile, erutanud meediat, lummanud noori, kohutanud lapsevanemaid, ajanud raevu poliitikuid ja äratanud teadlaste uudishimu. Neid on tarvitanud kümned miljonid inimesed ning miljonid teevad seda siiani: mõnikord hoolikalt ja pühendunult, mõnikord hooletult ja ohtlikult. Neil on olnud oma osa, sageli keskne ja püha, enamikus ühiskondades läbi kogu ajaloo. Õigupoolest oli läänemaailm kuni viimase ajani kummaline hälve, kus psühhedeelikume meditsiinilise ja vaimse ressursina ei tunnistatud.¹ Tagajärjeks oli see, et võimsa psühhedeelikumi LSD (lüsergiinhappe dietüülamiid) ning sellega keemiliselt sarnaste ainete, nagu meskaliin ja psilotsübiin, avastamine vallandas niisuguse intensiivsuse ja mõjuga kogemused, et 1960. aastatel raputasid need lausa meie kultuuri alustalasid.²

Paljusid maailma ühiskondi iseloomustab mitmefaasilisus, mis tähendab, et nad uurivad aktiivselt mitmeid teadvusseisundeid ja tuletavad sealt oma reaalsusekäsituse. Niisuguste seisundite hulka võib arvata unenäod, psühhoaktiivsete ainete mõjul tekkinud olekud, meditatsiooni, jooga ja transi. Need täiendavad tavalist ärkvelolekuseisundit. Vastupidiselt sellele on läänemaailm olnud valdavalt ühefaasiline, väärtustades üksnes meie harilikku ärkvelolekut ja tuletades oma reaalsusekäsituse ainult sellest.

Ometi tekkis psühhedeelikumide plahvatusliku levikuga äkitselt olukord, kus miljoneid inimesi üllatasid ning vapustasid teadvusseisundid ja kogemused, mis ületasid sõna otseses mõttes ka nende kõige metsikumad unenäod. Muutunud seisundite, taevaste ja põrgute, kõrguste ja sügavuste ning triviaalsuse ja transtsendentsuse Pandora laegas langes võimsa joana ühiskonnale, mis oli niisuguse asja suhtes täiesti ette valmistamata.

Selle mõju kestab tänase päevani ning tõenäoliselt ei muutu läänemaailm enam kunagi endiseks. On see siis õnn või õnnetus, aga psühhedeelikumid on vorminud kultuuri ja vastandkultuuri, kunsti ja muusikat, teadust ja psühhiaatriat ning aidanud käivitada ja toetada näiteks niisuguseid liikumisi, mis võitlevad rahu ja kodanikuõiguste eest.³ Nad toidavad vaimset tegevust, innustavad vaimustust ja vastuhakku, viljastavad aju- ja käitumisealast uurimistööd ning viitavad uutele võimalustele teadvuse, loovuse ja kultuste käsitlemisel.

Samal ajal käib vaibumatu uimastivastane sõda, mis muudab peaaegu võimatuks mõistliku vahetegemise: näiteks ohtlikud psühhostimulandid, nagu kokaiin, erinevad suuresti probleemsetest, kuid ravivõimega ainetest, nagu psühhedeelikumid. Meediakära ja silmakirjalikkus on mõistuse ja teadusuuringud suurel määral jalge alla tallanud.

Siiski on psühhedeelikume juba algusest peale uurinud ka tõsised teadlased. Õigupoolest on need kummalised ained lummanud mõndagi psühholoogia ja psühhiaatria, sotsioloogia ja antropoloogia, filosoofia ja religiooni kõige tuntumat esindajat. Mõned kahekümnenda sajandi tähtsaimad mõtlejad võtsid psühhedeelikumid sihikule kohe, kui need välja ilmusid, ning napi kahekümne aastaga tehti tohutu hulk uuringuid. Osa neist ei vasta küll tänapäeva uurimistöö tunduvalt rangematele nõuetele,⁴ kuid nende avastuste teaduslik, psühholoogiline, vaimneja kliiniline mõju on sellele vaatamata tähelepanuväärne.

Psühholoogia vallas juhtisid psühhedeelikumid tähelepanu psüühika sügavustele ja dünaamikale, millele lääne psühholoogidel oli vaid harva õnnestunud pilku heita. Paljastunud kompleksidesse, arhetüüpidesse ja varajastesse traumadesse sissevaatamine tõi päevavalgele asju, mis aitasid mõista niisuguseid süvapsühholoogilisi teooriaid nagu Carl Jungi ja Otto Ranki omad ning toetasid nende arendamist.⁵ Mõnikord hõlbustasid psühhedeelikumid võimsate transtsendentsete kogemuste tekkimist; need olid seni kättesaadavad ainult edasijõudnud mõtisklejatele. Niisugustel juhtudel panid nad aluse uutele arusaamadele religioonist, vaimsusest ja müstitsismist ning ühtlasi nendega seotud tegevustest, nagu meditatsioon, jooga ja mõtisklus.⁶

Nende taipamiste tulemusel tekkisid uued ja tunduvalt avaramad ülevaated inimese meelest ja arenguvarust, kusjuures kõige põhjalikumad ja tuntumad psühhedeelial põhinevad teooriad pärinevad Stanislav Grofilt.⁷ Kliiniliselt paistsid psühhedeelikumid olevat paljutõotava arenguvaruga terve rea raskete probleemide puhul, nagu näiteks krooniline alkoholism, tõsised psühhosomaatilised häired, surma lähenemisega seotud ängistus vähktõbistel ja traumajärgne stressihäire. Nad osutusid kasulikuks isegi kõige kohutavama stressihäire ehk siis kontsentratsioonilaagri sündroomi puhul.⁸

Muidugi võib mõnda neist meditsiini puudutavatest väidetest pidada kahtlaseks, sest nagu järgmises peatükis üksikasjalikumalt kirjeldatakse, olid paljud uuringud suhteliselt lihtsakoelised. Psühhedeelse kogemuse tohutut jõudu arvestades on suured ootused ja platseeboefekt muidugi tõenäolised. Peale selle on meditsiinis arstidele nõu andev ütlus „Kasuta uut ravimit kiiresti, kuni see veel toimib”, mis vihjab sellele, et algne suur vaimustus, mis sageli uudse raviviisiga kaasas käib, võib juba iseenesest aidata. Sellele vaatamata viitavad rohkem kui tuhat teadusartiklit kokkuvõttes asjaolule, et psühhedeelikumidel on märkimisväärne ravivõime ning et need väärivad edasist uurimist.⁹

Teaduslike uuringute käigus ilmnes, et terved katseisikud said mõnikord neist ainetest hingeelule ja vaimule arvestatavat kasu. Mõnedele inimestele, sealhulgas paljudele neile, keda siin raamatus on usutletud, andis kogemus uue elusuuna ja algatas kogu elu kestvad vaimsed otsingud.¹⁰ Näiteks ütleb märkimisväärne protsent Tiibeti budismi õppivatest lääne inimestest, et psühhedeelikumid mängisid selle tegevuse alustamises otsustavat rolli.¹¹

Kõik see toimus tähelepanuväärselt väheste kaotustega. See oli täielik vastand neile kabuhirmu tekitanud valulistele üksiksündmustele või millelegi veel hullemale, mis mõnikord olid oskamatu kasutamise tulemuseks – kui tarvitajad olid näiteks viletsa ettevalmistusega ja hooletud või siis enese teadmata CIA salajaste eksperimentide ohvriks langenud – ning mis pärastpoole täitsid ajalehtede kõmulisi pealkirju.¹² Vastupidiselt sellele ei seostunud psühhedeelikumide kasutamisega kliinilises ja uurimistöös peaaegu üldse tüsistusi ning mitte ühtegi surmajuhtumit. Ühes kõige ulatuslikumas kõrvalmõjusid käsitlevas ülevaates jõuti järeldusele, et hoolikalt valitud, ettevalmistatud, juhendatud ja järeluuringutele allutatud psühhiaatrilistel ravialustel, kes tarvitavad puhast psühhedeelikumi, on tõsiste ebasoodsate reaktsioonide esinemissagedus alla ühe protsendi. Tervete vabatahtlike puhul on see aga veelgi madalam.¹³ See teeb psühhedeelikumidest – vastupidiselt avalikkuse ettekujutusele, mida meedia on moonutanud – ühed kõige turvalisemad ained meditsiinilises farmakopöas, juhul kui neid kasutatakse hoolikalt ja kliinilistel eesmärkidel.

Ometi tehti uurimistööle 1960. aastatel Ameerika Ühendriikide valitsuse keeluga järsk ja karm lõpp. Nõnda sai alguse „Ameerika kõige pikem sõda”, mille puhul enamik ühiskonnateadlasi praegu nõustub, et seda pole võimalik võita ning et see teeb rohkem halba kui head.¹⁴ Ehkki psühhedeelsed ained on jäänud üldiselt kättesaadavaks paljude suurte linnade tänavanurkadel, on need vaid harva saadaval teadlastele, kes sooviksid uurida nende psühholoogilist ja ravimõju. See, mida paljud uurijad peavad üheks meie uurimistöö tähtsaimaks vahendiks, on suuresti meditsiiniajaloo muuseumisse pagendatud.

Mõistusvastasel moel muudab see asjaolu psühhedeelikume esimestena uurinud inimesed erakordselt väärtuslikuks. Kõrge vanuse tõttu kujutavad nad endast hävimisohus teabeallikat. Oma laboratooriumides ja kliinikutes vaatlesid need uurijad kümneid tuhandeid psühhedeelseid seansse, neid üles tähendades ja analüüsides ning nende üle pead murdes. Selle tegevuse käigus olid nad inimkogemuse erakordse mitmekesisuse ja jõu tunnistajaks. Võib öelda, et tõenäoliselt pole mitte ühelgi inimrühmal läbi kogu ajaloo olnud ligipääsu niisugusele kogemuste kogumile: valulikule ja ekstaatilisele, kõrgele ja madalale, ülevale ja saatanlikule, armuküllasele ja vihkamisväärsele, müstilisele ja ilmalikule. Terve inimliku kogemuse ulatus – sealhulgas mõned kõige haruldasemad ja kõige sügavamad kogemused – lahvatas nende katseisikutes tugevusega, mida on võimalik näha vaid väga harva, välja arvatud eksistentsi kõige äärmuslikemates olukordades. Pole üllatav, et paljude uurijate sõnul muutis see töö mitte ainult nende katseisikuid, vaid ka neid ennast.

1990. aastate lõpul jõudsid mitmed inimesed ja organisatsioonid arusaamisele, et psühhedeelikumiuurijad kujutavad endast hindamatut teabeallikat ning asendamatut teadmiste ja tarkuse varamut. Seetõttu organiseerisid ja rahastasid Fetzeri instituut ning noeetiliste teaduste instituut eespool mainitud uurijate kokkutulekut. Teadlaste kõrget iga arvestades oli see tõenäoliselt viimane kord, kui niisugune rühm kunagi kokku võis saada. Kõiki uurijaid usutleti eraldi ning 1998. aastal nad kohtusid, et meenutada oma avastusi ja need jäädvustada ning mõtiskleda selle üle, mida nad olid õppinud. Uurijad vestlesid kolm päeva ja nende kõnelused salvestati. Tulemuseks oli lummavate ajalooseikade, asendamatute teadmiste ja raskelt saadud tarkuse destillaat – pool sajandit kestnud uurimistöö ja kõige huviäratavamal ning keerulisemal teemal mõtisklemise kõrgpunkt. Nendest materjalidest sündiski raamat „ Kõrgem tarkus”.

Viited

1. C. Grob, “Psychiatric research with hallucinogens: What have we learned?” Heffter Review 1 (1998): 8–20. C. Grob (toimetaja), Hallucinogens: A Reader (New York: Tarcher/Putnam, 2002). M. Harner (toimetaja), Hallucinogens and Shamanism (New York: Oxford University Press, 1973). R. Metzner ( toimetaja), Teonanácatl: Sacred Mushroom of Visions (El Verano, CA: Four Tree Press, 2004). R. Walsh, The Spirit of Shamanism, 2. trükk. (Minneapolis: Lewellyn).

2. A. Hofmann, LSD: My Problem Child (New York: McGraw-Hill, 1980).

3. J. Stevens, Storming Heaven: LSD and the American Dream (New York: Harper & Row, 1998).

4. Vaata viide 1 (Grob 1998).

5. S. Grof, LSD Psychotherapy (Sarasota, FL: Multidisciplinary Association for Psychedelic Studies, 2001).

6. A. H. Badiner ja A. Grey (toimetajad), Zig Zag Zen (San Francisco, CA: Chronicle Books, 2002). R. Forte (toimetaja), Entheogens and the Future of Religion (San Francisco, CA: Council on Spiritual Practices, 1997). T. Roberts (toimetaja), Psychoactive Sacramental: Essays on Entheogens and Religion (San Francisco, CA: Council on Spiritual Practices, 2001). T. Roberts ja P. Hruby, “Towards an entheogen research agenda,” Journal of Humanistic Psychology 42 (2002): 71–89. H. Smith, Cleansing the Doors of Perception: The Religious Significance of Entheogenic Plants and Chemicals (New York: Tarcher/Putnam, 2000). R. Walsh ja F. Vaughan ( toimetajad), Paths beyond Ego: The Transpersonal Vision. (New York: Tarcher/Putnam, 1993), eesti k „Egost kõrgemale”, Väike Vanker, 2007.

7. S. Grof, The Adventure of Self-discovery (Albany: State University of New York Press, 1988). S. Grof, The Cosmic Game (Albany: State University of New York Press, 1998), eesti k „Kosmiline mäng”, Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, 2012.

8. Vaata viide 5 (Grof 2001). R. L. Grinspoon ja J. Bakalar, Psychedelic Drugs Reconsidered. 2. trükk. (New York: Lindesmith Center, 1997). Ka-Tzetnik 135633. Shivitti: A Vision (Nevada City, CA: Gateways, 1998).

9. Vaata viide 1 (Grob 1998, 2002), viide 5 (Grof 2001) ja viide 8 (Grinspoon ja Bakalar 1997).

10. Vaata viide 1 (Metzner 2004) ja viide 7 (Grof 1998). R. L. Grinspoon ja J. Bakalar ( toimetajad), Psychedelic Reflections (New York: Human Sciences Press, 1983). F. Vaughan, “Perception and Knowledge: Reflections on Psychological and Spiritual Learning in the Psychedelic Experience,” kogumikus Psychedelic Reflections, toimetajad R. L. Grinspoon ja J. Bakalar, 108–14 (New York: Human Sciences Press, 1983).

11. C. Tart, “Influences of Previous Psychedelic Drug Experience on Students of Tibetan Buddhism,” Journal of Transpersonal Psychology 23 (1991): 139–74.

12. Vaata viide 3 (Stevens 1988). M. Lee ja B. Shlain, Acid Dreams: The CIA, LSD, and the Sixties Rebellion (New York: Grove Weidenfeld, 1985). T. Wolfe, The Electric Kool-aid Acid Test (New York: Bantam, 1968).

13. R. Strassman, “Biomedical Research with Psychedelics: Current Models, Future Prospects,” kogumikus Entheogens and the Future of Religion, toimetaja R. Forte, 152–62 (San Francisco, CA: Council on Spiritual Practices, 1997).

14. E. Currie, Reckoning: Drugs, the Cities, and the American Future (New York: Hill and Wang, 1992). S. Duke ja A. Gross, America’s Longest War: Rethinking Our Tragic Crusade against Drugs (New York: Tarcher/Putnam, 1993). E. Nadelmann, “Common Sense Drug Policy,” Foreign Affairs 77 (1998): 111–26. E. Schlosser, “Reefer Madness,” Atlantic Monthly, august, 1994, 45-63. E. Schlosser, Reefer Madness: Sex, Drugs and Cheap Labor in the American Black Market (New York: Simon & Schuster, 2003).

2 peatükk

Albert Hofmann

Molekulidest müsteeriumini: psühhedeelia, loodusmaailm ja teispoolsus

Sündinud 11. jaanuaril 1906. • Albert Hofmann sündis Šveitsis Badenis.

Pärast doktorikraadi omandamist 1929. aastal Zürichi ülikoolis meditsiinilises keemias jätkus tema pikk ja edukas teenistuskäik Baselis firma Sandoz Pharmaceutical looduslike toodete osakonna uurimistöö juhatajana. Keskendudes aktiivsete toimeainete eraldamisele teadaolevatest ravimtaimedest, sai Hofmannist 1930. aastatel maailma juhtiv eriteadlane Claviceps purpurea (tungaltera) ja selle alkaloidide uurimisel. Luues kavakindlalt teisendeid ühest konkreetsest tungaltera derivaadist – lüsergiinhappest, sünteesis ta 1938. aastal järjekorras kahekümne viienda ühendi, lüsergiinhappe dietüülamiidi, mille ta tähistas nimetusega LSD-25. Pärast seda, kui loomade peal testimine ei olnud andnud mingeid märkimisväärseid tulemusi, jättis Hofmann nimetatud konkreetse ühendi uurimise sinnapaika. Viie aasta pärast koges ta siiski midagi, mida ta hiljem kirjeldas kui iseäralikku eelaimdust, tajudes vaistlikult, et LSD-s on midagi enamat, kui ta esialgu oletas. 1943. aasta aprillis sünteesis ta ühendi uuesti ning neelas töö käigus kogemata tillukese koguse ainet alla, tajudes seejärel teadvuse põhjalikku muutust. Kolm päeva hiljem, 19. aprillil kordas ta kogemust kavatsuslikult, võttes sisse 250 mikrogrammi LSD-d.

Järgmise nelja aastakümne jooksul oli Hofmannil kujuneva psühhedeelse uurimistöö arengus määrava tähtsusega roll. Lisaks väga olulisele panusele esimestesse LSD-uuringutesse tegi ta ühtlasi veel ühe rabava avastuse 1950. aastate lõpul, kui tal õnnestus eraldada psühhedeelsete seente aktiivsed alkaloidid psilotsübiin ja psilotsiin. Nende ühendite kindlaks määramine legendaarsetes maagilistes seentes oli tema kui oma aja meditsiinilise keemia juhtiva eriteadlase erakordne saavutus, mille tulemuseks oli teaduslik läbimurre koos selle kaugeleulatuva mõjuga.

Olles jäänud tarmukaks ja viljakaks ka aastaid pärast üheksakümnendat sünnipäeva, on Hofmannil olnud psühhedeeliale ja filosoofiale hindamatu mõju. Lisaks paljudele laboratoorsetele avastustele on ta kirjutanud arvukalt teaduslikke artikleid ja mitmekesise valiku raamatuid, millest kõige tähelepanuväärsemad on „LSD – mein Sorgenkind”; „The Road to Eleusis” (kaasautoriteks R. Gordon Wasson ja Carl A. P. Ruck), „The Botany and Chemistry of Hallucinogens” (kaasautoriks Richard Evans Schultes) ja „Plants of the Gods: Origins of Hallucinogenic Use” (kaasautoriks Richard Evans Schultes).

*

Pärast seda, kui olin avastanud lüsergiinhappe dietüülamiidi toime, ja isegi veel enne, kui oma uuringuid alustasime, teadsin, et see aine võiks olla psühhiaatriale oluline. Osalesin ühes esimeses teaduslikus katses ja võtsin laboratooriumis sisse väikese annuse LSD-d. Minule oli see kohutav kogemus. Kõik laboriseadmed, ringi jooksvad ning küsimusi esitavad ja teste tegevad inimesed moodustasid kokku täieliku põrgu. Olin Hieronymous Boschi maailmas koos kohutavate masinate ja valgetes kitlites inimestega kõikjal ümberringi. Ma ei suutnud mõista, mida nad seal teevad ja mis laboratooriumis toimub.

Aimasin, et LSD puhul peab kasutama mingit teist lähenemisviisi. Selle teadusliku katse käigus tundsin, et LSD mõju all üritas miski minus olla õnnelik, kuid ei suutnud. See oli tunne – just nagu mingis unenäos –, mis ei suutnud üles tulla segaduse tõttu, mida põhjustas kohutav testimiskeskkond.

Mõistsin, et pean üritama seda tundmust sootuks teistsugustes oludes uuesti saavutada. Koos ühe saksa kirjanikust sõbraga oli mul veel üks LSD-seanss, seekord oma kodus. Mu naine oli meie kodu selleks seansiks valmis seadnud, kasutades kauneid lilli ja puuvilju ning veidi viirukit. Ma ei võtnud suurt annust, ainult viiskümmend mikrogrammi. Mul oli kena kogemus, mis polnud väga sügav, aga oli lihtsalt läbinisti ilus. Enda meelest olin kaugel Põhja-Aafrikas Marokos. Ma polnud seal varem viibinud, kuid mul oli tunne, et see on Maroko. Nägin kaameleid ja kõiki neid beduiine ning tõeliselt vapustavat maastikku. See, mida läbi elasin, oli nagu muinasjutt. Sellest kogemusest õppisin, kui tähtis on ümbruskond. Sain teada, et töötades niisuguste ainetega nagu LSD, peab alati häälestusele ja oludele tähelepanu pöörama.

Kas usud, et on võimalik taastada psühhedeelne uurimistöö kui väärikas teadusvaldkond?

Leidub mitmeid häid märke. Pärast aastaid kestnud vaikust on lõpuks Šveitsis ja Saksamaal ning samuti Ameerika Ühendriikides mõned uued uuringud korraldatud. Teadvusuuringute Euroopa kolleegium (The European College for the Study of Consciousness) pidas Heidelbergis kokkutuleku ja seal oli hulk häid ettekandeid. Heidelbergis oli mul meeldiv kohtumine Rick Dobliniga multidistsiplinaarsest psühhedeelsete uuringute ühingust ja professor David Nicholsiga Heffteri uurimisinstituudist. Mõlemad organisatsioonid teevad head tööd. Nende lähenemisviis paistab olevat sootuks teistsugune kui mõnedel nende eelkäijatel mitu aastakümmet tagasi.

Kas sa viitad Timothy Learyle?

Jah. Kui Timothy Leary palju aastaid tagasi Šveitsis elas, käis ta mul külas. Ta oli taibukas ja üsna võluv mees. Meie vestlused pakkusid mulle väga suurt rõõmu. Kahjuks oli tal ka liiga suur tähelepanuvajadus. Ta nautis oma väljakutsuvust ning see nihutas huvi oluliselt teemalt kõrvale. See on kahetsusväärne, kuid psühhedeelikumid muutusid paljudeks aastateks tabuks. Loodetavasti ei kordu 1960. aastate probleemid edaspidi.

Milline mõju on psühhedeelikumidel olnud psühhiaatriale?

Varsti pärast LSD avastamist tõdeti, et sellel on psühhoanalüüsile ja psühhiaatriale suur väärtus. Selle tarvitamist ei vaadeldud kui põgenemist. Tegemist oli tolle aja väga tähtsa avastusega ning viieteistkümne aasta jooksul sai seda psühhiaatrilises ravis ja teaduslikes inimuuringutes seaduslikult kasutada. Sel perioodil tarvitati preparaati Delysid^® – nimi, mille ma LSD-le andsin – turvaliselt ning see oli erialases kirjanduses tuhandete publikatsioonide teema. Tegelikult olid minu juures hiljuti külalised Albert Hofmanni nimelisest fondist. Nende kätte andsin kogu originaaldokumentatsiooni, mis oli olnud hoiul firmas Sandoz Laboratories.¹ Esialgne tegevus on ulatuslikult dokumenteeritud ning see näitab, kui hästi LSD-uurimistöö edenes, kuni ainest 1960. aastatel uimastivaldkonna osa sai. Niisiis muudeti LSD, mis algselt kuulus terapeutilisse farmakopöasse, paratamatult ebaseaduslikuks tänavakaubaks. Niisuguse maine tõttu muutus aine meditsiinile kättesaamatuks ja uurimistöö, mis enne oli olnud väga avalik, lõpetati. Nüüd näib, et see uurimistöö võib uuesti alata. Paistab, et tervishoiuametnikud on niisuguste uuringute tähtsust tunnistanud, ning nõnda siis loodan, et viimaks saab keelamine läbi ja meditsiinis võidakse naasta selle juurde, mis üle kolmekümne aasta tagasi lõpetama sunniti.

Millised soovitused annaksid sa praegustele uurijatele, kes tahaksid töötada psühhedeelikumidega?

Kui Sandoz preparaati Delysid^® seaduslikult tarnis, siis oli sellega kaasas väike brošüür, mis seletas, et ravimit võib kasutada abiks psühhoanalüüsis ja psühhoteraapias ning samuti sobib see psühhiaatritele endile vahendiks, millega erakordseid meeleseisundeid kogeda. Pakile lisatud juhendis oli eraldi rõhutatud, et psühhiaater, kes on huvitatud perparaadi Delysid^® tarvitamisest oma töös, peaks seda esmalt enda peal testima

Niisiis tundsid sa: on oluline, et psühhiaatril oleks isiklik psühhedeelikumikogemus?

Jaa. Enne kui psühhedeelikumi saab kasutada kliinilises töös, peab psühhiaater päris kindlasti seda ise võtma. Juba kõige esimestes teatistes ja juhendites oli seda selgelt öeldud. See on äärmiselt tähtis ka tänapäeval.

Kas on õppetunde, mida saame minevikult üle võtta, ja mida peaksime tähele panema, et varasemad vead tulevikus ei korduks?

Jah. Kui oleks võimalik psühhedeelikumide ebaõige tarvitamine peatada, siis, ma arvan, saaks neid valmistada ja tarnida meditsiiniliseks kasutamiseks. Aga nii kaua, kui psühhedeelikume üha vääriti mõistetakse ja valesti tarvitatakse – proovitakse kui naudingut pakkuvaid farmakone ega suudeta hinnata väga sügavaid psüühilisi kogemusi, mida sellised ained võivad esile kutsuda –, on nende meditsiiniline kasutamine takistatud. Psühhedeelikumide tarvitamine tänaval on olnud probleemiks üle kolmekümne aasta, kuna neid aineid mõistetakse vääriti ja nii võivad juhtuda õnnetused. Seetõttu on tervishoiuametnikel raske oma poliitikat muuta ja psühhedeelikume meditsiini lubada. Kuigi ametnikke peaks olema võimalik veenda, et vastutustundlikes kätes toimuks psühhedeelikumide proovimine turvaliselt, teeb nende levimine tänaval tervishoiuametnikele nõustumise üha väga raskeks.

Paistab, et teismelised on hakanud taas huvi tundma LSD, MDMA ja teiste psühhoaktiivsete ainete vastu. Parajasti levib reivinähtus: noored inimesed võtavad psühhedeelikume ja tantsivad terve öö. Miks on niisugused kogemused teismelistele külgetõmbavad ja kuidas peaksime reageerima sellele, mida nad teevad?

Meie aja väga tõsine probleem on see, et elul ei ole enam vaimset alust. Kirik pole oma õpetusega enam veenev. Ometi vajavad inimesed elule sügavat vaimset vundamenti. Minevikus rajati see heaks kiidetud usulistele tõekspidamistele. Tänapäeval on niisugustel uskumustel jõudu vähem. Me ei suuda uskuda asjadesse, mille kohta teame, et need ei ole võimalikud, pole tegelikud. Peame minema edasi, toetudes sellele, mida teame ja võime kogeda. Selle abil peab inimene leidma sissepääsu vaimsesse maailma. Kuna paljud noored inimesed üritavad saada tähendusrikkaid kogemusi, siis otsivad nad seda, mis on materiaalse maailma vastand. Mitte kõik noored inimesed ei igatse raha ja võimu. Mõned püüavad saavutada õnne ja rahulolu, mis tuleneb vaimsest maailmast. Nad otsivad, kuid leidub väga vähe usaldusväärseid lubatud teid. Üks tee, mis on noortele inimestele üha saadaval, on muidugi psühhedeelikumide oma.

Niisugused noored inimesed tunnevad vajadust oma silmi avada. Taju uksed tuleb lahti teha. See tähendab, et need noored inimesed peavad õppima omaenda kogemusest, nägemaks maailma, nagu see oli enne, kui inimolendid siinsel planeedil välja arenesid. See, et inimesed elavad linnades, metropolides, kus kõik tundub surnud, on tänapäeval tõsine probleem. Inimeste loodud materiaalses maailmas ei ole mingit tõelist elu. See kustub ja kaob.

Annaksin noortele inimestele nõu minna välja maakohta, minna niidule, aeda, metsa. Niisugused paigad esindavad loodusmaailma, kuhu olemuslikult kuulume. Me oleme elu ringkäigu lahutamatu osa. Noortel inimestel on vaja avada silmad ja näha maa pruune ja rohelisi toone ning valgust, mis on looduse tuum. Noored peavad saama elu ringkäigust teadlikuks ja mõistma, et inimese ja looduse vahelise suhte ilu ning sügavat tähendust on võimalik põhjani kogeda.

Millal sa esimest korda looduse nägemusliku mõistmiseni jõudsid?

Kui olin väike poiss, siis oli mul palju võimalusi maal ringi jalutada. Mul olid loodusega sügavad nägemuslikud kohtumised ja see oli kaua aega enne esimesi katseid LSD-ga. Õigupoolest meenutasid minu esimesed LSD-kogemused neid algseid salapäraseid läbielamisi, mis mul olid lapsena olnud looduses. Niisiis näed sa, et on täiesti võimalik saada selliseid kogemusi ilma psühhoaktiivsete aineteta. Kuid paljud inimesed on takistatud, ilma sünnipärase võimeta ilu tajuda ning selleks et tekiks nägemuslik looduskogemus, võivad nad vajada psühhedeelikume.

Kuidas on võimalik sobitada nägemuslik kogemus religiooni ja teadusliku tõega?

Oluline on saada vahetu kogemus. Aldous Huxley õpetas meid mitte uskuma lihtsalt sõnu, vaid ise kogemust hankima. See on see, miks mitmesugused religioonivormid ei ole enam kohased. Need kujutavad endast lihtsalt sõnu ilma vahetu läbielamiseta selle kohta, mida sõnad väljendavad. Praegu asub inimene arenguastmel, kus tänu teaduslikule uurimistööle materiaalses maailmas on salvestatud tohutul hulgal teadmisi. Need on olulised teadmised, kuid need tuleb tervikuks ühendada. See, mille teadus on päevavalgele toonud, on täiesti tõene. Kuid see on ainult üks meie olemasolu osi, üks külgi, nimelt materiaalse maailma pool.

Meil on keha ja me teame, et mateeria vananeb ning muutub. Niisiis sellepärast, et meil on keha, peame surema. Teisest küljest on vaimne maailm muidugi igavene, kuid ainult niivõrd, kuivõrd see eksisteerib hetkes. On oluline, et mõistaksime tohutut erinevust oma elu kahe külje vahel. Materiaalne maailm on meie keha maailm ning selles on inimene teinud kõik teaduslikud ja tehnoloogilised avastused. Kuid teadus ja tehnoloogia tuginevad loodusseadustele ning materiaalne maailm on ainult vaimse avaldumisviis.

Kui püüame midagi nähtavaks teha, siis peame kasutama materiaalset maailma. Et sina ja mina saaksime teineteisega rääkida, selleks peavad meil olema keel, õhk ja nõnda edasi. Kõik see on pärit materiaalsest keskkonnast. Vaimsete asjade kohta lugedes on meil tegemist ainult sõnadega. Meil peab aga olema ka vahetu vaimne kogemus. See toimub ainult nõnda, et avame oma mõistuse ja kõik oma meeled. Taju uksed on vaja puhastada. Kui kogemus ei tule sundimatult, iseseisvalt, siis võime kasutada seda, mida Aldous Huxley nimetas „välja teenimata” armuks. See võib võtta psühhedeelikumide vormi või ehk tulla selliste õpetuste abil nagu jooga ja meditatsioon. Kuid kõige tähtsam on see, et meil oleks isiklik vaimne kogemus. Pole tarvis sõnu, uskumusi, vaid kogemust.

Kui heita pilk tulevikku, siis kas sa näed ette, et euroameerika kultuuris võiks psühhedeelikumidel olla heaks kiidetud roll?

Täiesti! Olen veendunud, et psühhedeelikumide olulisust hakatakse vääriliselt hindama. Teerada selleni läheb psühhiaatria kaudu, kuid mitte Freudi psühhoanalüütilise ning kaasaegse bioloogilise psühhiaatria kaudu, mis on oma ulatuselt piiratud. Pigem toimub see transpersonaalse psühhiaatria vahendusel. Transpersonaalne vaatenurk võtab arvesse materiaalse ja vaimse maailma. See tunnistab, et oleme samaaegselt mõlema maailma osa. Transpersonaalse psühhiaatria vaadete süsteemiga käib kokku see, et avame oma taju uksed. Transpersonaalne psühhiaatria üritab meile anda vaimsesse maailma sissepääsemise õpetuse. See sobib täpselt kokku psühhedeelikumide abil saadud tulemusega: virgutab tundeid, avab taju isiklikule kogemusele. Sellest, kuidas niisugune nähtus mõjutab meie olemasolu materiaalses maailmas, on võimalik aru saada teadusliku uurimistöö abil ning seda, kuidas saame neid teadmisi oma vaimse minaga ühendada, on võimalik saavutada transpersonaalsel teel.

Sa oled üle elanud kaks maailmasõda ja külma sõja. Kui vaatad ettepoole, inimkonna tulevikku, kas oled siis lootusrikas või mitte?

Vaatan lootusrikkalt kaugema tuleviku poole, kuid lähemale tulevikule mõtlen kohutavalt pessimistlikult. Usun, et see, mis toimub materiaalses maailmas, on inimkonna vaimse seisundi peegeldus. Kardan, et mitmel pool maakeral juhtub palju kohutavaid asju, sest inimkond on vaimses kriisis. Aga ma loodan, et aja jooksul hakkab inimsugu lõpuks õppima seda, mida ta õppima peab. Hiljuti lugesin uuesti Aldous Huxley 1959. aastal San Franciscos peetud loengute kogumikku „The Human Situation”. Sealt saab lugeda kõigest, mis meile tänapäeval huvi pakub ja muret valmistab: ego, teadvuse ja inimkonna ellujäämise kohta. Ma soovitaksin seda hea meelega.

Mida võime õppida niinimetatud primitiivsetelt kultuuridelt, kus psühhedeelseid aineid kasutatakse usulises tegevuses?

Kõige tähtsam asi on see, et neis tarvitatakse psühhedeelikume vaimses taustsüsteemis, aga meie omas mitte. Peame neilt õppima, peame kindlaks määrama õige institutsiooni, leidma uusi kasutamisvõimalusi. Ma kujutlen, et looduslikus ümbruses on ehk võimalik luua psühhedeelikumide kasutamiseks meditatsioonikeskusi, kus õpetajad võiksid saada kogemusi ja väljaõppe, et neist tuleksid asjatundjad. Arvan, et see on saavutatav, kuid esmajoones peavad psühhedeelikumid meditsiinile, eelkõige psühhiaatriale, kättesaadavaks muutuma. Selle järel peaksid nende kasutamisvõimaluse saama näiteks eespool nimetatud vaimsed keskused. Kõike, mida meil on vaja teada, võime õppida sellest, kuidas loodusrahvad tarvitavad psühhedeelikume kui sakramente vaimses taustsüsteemis. On vaja niisuguseid keskusi, aga on vaja ka psühhiaatreid. Need psühhiaatrid peavad saama meie aja šamaanideks. Ma mõtlen, et siis oleme valmis liikuma edasi vastava psühhofarmakopöa poole.

1960. aastatel tekitasid LSD ja teised psühhedeelikumid hirmu paljudes inimestes, nende hulgas ka psühhiaatrites. Miks see niimoodi juhtus?

Nad ei kasutanud psühhedeelikume õigel moel ja neil ei olnud sobivaid tingimusi. Nõnda siis ei olnud nad piisavalt valmistunud. Psühhedeelikumid võimaldavad väärtusliku ja sügava kogemuse sel juhul, kui neid tarvitatakse õigesti. Aga tuleb meeles pidada, et mida võimsam on tööriist, seda suurem on avarii tekkimise oht, kui tööriista tarvitatakse vääralt. 1960. aastatel oli paraku palju juhtumeid, kus psühhedeelikumide vale kasutamine kahju põhjustas. On tõsine tragöödia, et neid väärtuslikke medikamente ei ole mitte alati austatud ega mõistetud. Niisiis hakati psühhedeelikume kartma ning need võeti vastutustundlike uurijate ja psühhiaatrite käest ära. See oli meditsiini, eelkõige psühhiaatria, samuti inimkonna ränk kaotus. Loodetavasti ei ole liiga hilja vigadest õppida ning näidata õiget ja aupaklikku viisi, kuidas psühhedeelikume peaks tarvitama.

Märkus

1. 1950. aastate alguses hakkas Sandoz koguma LSD ja psilotsübiiniga seotud artikleid kui osa Albert Hofmanni tööst nende ainetega. Peaaegu kolmekümne viie aasta jooksul kogus Sandoz kokku rohkem kui tuhat dokumenti: LSD-d ja psilotsübiini puudutavad teadusartiklid alates 1940. aastate lõpust kuni 1980. aastate alguseni, mõned tudengite väitekirjad, ajalehtede väljalõiked ja teised haruldased tekstid. 1990. aastate keskel anti see kollektsioon üle Albert Hofmanni nimelisele fondile ning 1990. aastate lõpul alustati koostööd multidistsiplinaarse psühhedeelsete uuringute ühingu ja Heffteri uurimisinstituudiga, et luua nende dokumentide digitaalne register. Suuresti tänu internetilehekülje Erowid esindajatele sai 2002. aastal valmis kogu kollektsiooni digitaalne loend. Selle võib leida internetileheküljelt Erowid.

Allikas: Roger Walsh ja Charles S. Grob. (2013) Kõrgem tarkus. Auväärsed vanemad mõtlevad psühhedeelikumide kestva mõju üle. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon.

ESTRA on välja andnud ka mitmeid teisi maailmapilti avardavaid raamatuid. Tutvu nendega siin.

Toimetas Mariann Joonas