Kuna eelmisel nädalavahetusel avaldatud peatükid Roger Walshi ja Charles S. Grobi koostatud raamatust “Kõrgem tarkus” osutusid väga populaarseks, palusime kirjastajalt, Eesti Transpersonaalselt Assotsiatsioonilt (ESTRA) luba veel paari peatüki avaldamiseks. Raamat ise ootab alles trükikojas valmimist ja seetõttu on meil eriti hea meel olla esimesed Eestis, kes teile seda põnevat teost psühhedeelikumidest (sh LSD, MDMA ning ayahuasca) ja läänemaailmast lugeda pakuvad. 

10. peatükk

Laura Archera Huxley

Rohkem retsepte elamiseks ja armastamiseks

Sündinud 2. novembril 1911. • Laura Archera Huxley sündis Itaalias Turinis. Lapsena ilmutas ta viiulit mängides märkimisväärset andekust ning õppis mitme meistri juures Berliinis, Pariisis ja Roomas, kus ta omandas muusikaprofessori kutse. Teismelisena asus ta elama Ameerika Ühendriikidesse, tehes oma esimese avaliku ülesastumise Carnegie Hallis. Pärast täiendavaid õpinguid Curtise muusikainstituudis Philadelphias jättis ta muusikukutse sinnapaika, et leida teisi loome- ja arenguvõimalusi. Järgnevatel aastakümnetel tegi ta tõsielufilme, oli filmitoimetaja RKO-s, mängis suures sümfooniaorkestris ning tegutses inimvõimete arendamise liikumises psühholoogilise nõustajana, lektorina ja seminaride korraldajana.

1956. aastal abiellus ta inglise kirjaniku ja filosoofi Aldous Huxleyga ning uuris koos temaga psühhedeelikumide võimalusi. 1963. aastal andis Laura Aldousile mõni tund enne tema surma LSD-d. Ta tegi seda mehe soovil. Olles tugevasti mõjutatud teadvuse laiendamise tegevusest ja psühhedeelsetest nägemustest, jätkas Laura sellega, et rajas organisatsioone ja korraldas konverentse, mis keskendusid laste olukorra parandamisele. 1977. aastal asutas ta mittetulundusühingu ”Lapsed – meie suurim investeering”, mis on pühendunud inimvõimete edendamisele. ”Inimese hädad,” ütleb Laura Huxley, ”ei tulene mitte ainult sündimisele eelnenud ajast ja väikelapseeast, vaid ka sellest, milline on vanemate kehaline, hingeeluline ja vaimne ettevalmistus enne eostamist.” Ta on avaldanud mitu raamatut, mille hulgas on näiteks ”This Timeless Moment”, ”You Are Not the Target” ja ”Between Heaven and Earth”.

Humanistlike saavutuste eest on Huxleyle jagatud laialdast tunnustust ja palju auhindu: ta on nimetatud Sierra ülikooli inimkonna hüvangu audoktoriks (Honorary doctorate of Human Services from Sierra University) ja rahvusvahelise meditsiinilise ennetustöö akadeemia (International Academy of Medical Preventics) liikmeks, ta on saanud ÜRO aukirja ning maailma tervisefondi (World Health Foundation) arengu ja rahu aukirja, kusjuures viimati mainitud organisatsioonilt pälvis ta 1990. aastal ka rahupreemia.

*

Sain psühhedeelikumidest esimest korda teadlikuks lennukis, kui olin tagasiteel Itaaliasse. Lennu ajal lugesin Aldousi raamatut ”The Doors of Perception”. Olin Aldousiga kohtunud ja kuulnud teda psühhedeelikumidest rääkimas, kuid tegelikult ei saanud ma aru, mida need endast kujutavad. Ometi tundsin, et on mingi seos raamatus ”The Doors of Perception” kirjeldatud meeleseisundi ja selle töö vahel, mida tegin nõustajana, sest olin märganud, et mõned inimesed võivad ravi ajal samasugusesse meeleseisundisse sattuda.

1957. aastal küsisin Aldousilt, kas tohiksin saada psühhedeelse seansi. Ta vastas: ”Jah, sa võid võtta meskaliini, aga selleks, et sa teaksid, milline see on, pead sa tulema ja andma seda kõigepealt mulle.” Mõtlesin, et see oleks vahva, kuna ma ei teadnud sest mitte midagi. Teatasin: ”Jah, ma annan sulle seda. Mida me teeme?” Ta lausus: ”Sul peab terve päev vaba olema.” Niisiis läksin sinna terveks päevaks ja tal oli ilus psühhedeelne rännak.

Mõni päev hiljem olin koos Aldousiga tema majas ja sel korral andis ta mulle meskaliini. Alguses tekkis mul väike iiveldus, mis meskaliini puhul on ka eeldatav, aga kestab ainult veidi aega. Siis naeratas ta ja ütles: ”Sa oled teel.”

Eelmisel nädalal olin külastanud Tijuana orbudekodu, kus oli kaheksakümmend kuus väikelast, kelle eest hoolitsesid kuus nunna. Lapsed olid väikestes sõimedes ja sangarlikud nunnad jooksid ühe lapse juurest teise juurde, vahetades neil mähkmeid ja andes neile lutipudelist süüa. Minu meskaliinikogemus muutus tunduvalt tugevamaks, kui tunnetasin nunnade ja laste täbarat olukorda, ning see sündmus ja mina sulasime peaaegu ühte. Nõnda siis oli see minu esimene kogemus, mis hiljem päeva jooksul oma iseloomult pisut teisenes, ajades mind ka veidi naerma. Kirjeldasin seda üksikasjalikumalt oma raamatus ” This Timeless Moment”.

Praegusel ajal töötad sa noorte inimestega, harides neid selles, kuidas selgusele jõuda, kas muretseda last või mitte. Kas sa tunned, et varajane psühhedeelne kogemus kujundas sinu tööd maailmas?

See kogemus oli suuresti esimene aje. Kui sul on niisugune võimas tõuge, siis lõpuks leiad asjad, mis seda põhjustavad. Niisiis oli see algne kogemus minule tõepoolest väga tähtis.

Millise eesmärgiga sa esialgu orbudekodu külastasid?

Elasin koos sõbra Ginnyga, kes oli huvitatud lastest. Meil paluti tulla ja vaadata, kas saaksime midagi nende laste heaks teha, ning nõnda siis läksime. Hiljem lapsendas Ginny kaks last; ka minu adopteeritud lapselaps on sellest orbudekodust pärit lapse tütar

Millisel moel sa tunned, et sinu psühhedeelikumikogemus on mõjutanud seda, kuidas sa ümbritsevat maailma tajud?

Psühhedeelikumid võimaldavad olla tunduvalt rohkem haavatav ja avatud. Sa saad enam teadlikuks oma igapäevasest ebaloomulikkusest ja oled tunduvalt ettevaatlikum, et teistele inimestele mitte haiget teha. Psühhedeelikumid muudavad su teadlikuks sellest, et kõik on elav.

Sa mainisid, et psühhedeelne kogemus teeb inimese tundlikumaks teiste tunnete vastu. Kuidas on see seotud sinu huviga teenida inimesi?

Mõelgem teenimisest kui ringkäigust, kus andmine ja saamine on tasakaalustatud. Täiuslik teenimine on ringikujuline. Teenimise puhul võib inimene mõelda, et ta annab. Noh, ta annab, seda küll. Aga ta saab samuti.

Mulle ei meeldi, kuidas kasutatakse sõna ”ohverdama”. Öeldakse: ”Oh, kuidas ma ohverdan oma lapse heaks.” Aga sa ei ohverda oma lapse heaks, sa teed lihtsalt seda, mida sa tegema pead. Ladina keeles tähendab see sõna pühaks tegemist. Niisiis on sõna ”ohverdama” tähendus sootuks erinev sellest, kuidas seda tavaliselt kasutatakse. Näiteks katoliiklikust vaatepunktist on ohverdamine alati olemas. Jeesus Kristus ohverdati ja sina ohverdad ning mina samuti. Kui mõelda sõna tegelikule tähendusele – pühaks tegema –, siis on see tunduvalt parem.

Millisel moel on psühhedeelsed kogemused mõjutanud sinu arvamust usu ja müstitsismi kohta?

Tunnen end selles punktis väga õnnelikuna. Mind kasvatati katoliiklaseks ja me käisime kirikus, kuid see ei olnud midagi erilist. Kui olin neljateistkümneaastane, siis valisin oma elu suuna. Muuhulgas mõtlesin: ”Mis see siis on? Meile öeldakse, et kui patustame sada aastat, siis läheme igaveseks põrgusse. See on mõttetu. Ma ei ole hea matemaatik, kuid suudan näha vahet igaviku ja saja aasta vahel.” Niisiis jätsin katoliikluse lihtsalt sinnapaika ja ei kannatanud mitte kunagi, nagu see juhtub paljude katoliiklastega, kui nad kirikust lahkuvad. Oma psühhedeelsete kogemuste tõttu nägin hiljem, et usk ei ole ilmtingimata vaimsus.

Mis puutub vaimsusse, siis on eesmärgiks mitte mingit kahju põhjustada. Niisiis tegid psühhedeelikumid mulle selle vaatepunkti selgeks ja tõenäoliselt saabus säärane mõistmine varem, kui oleks tulnud sel juhul, kui ma poleks psühhedeelikume tarvitanud. Aga tegemist on lõpuks naturaalse, ilmselge asjaga. Ehkki ma ei arva, et oleksime südames kõik naturalistid.

1950. aastate lõpul ja 1960. aastate alguses olite koos Aldousiga esimesi teerajajaid, kes uurisid psühhedeelset kogemust, ja olite mõlemad psühhedeelikumide jõuvarust vaimustunud. Ometi on nende heakskiitmine, nagu praegu näha võime, meie kultuuris väga keeruline olnud. Miks on meie kultuuril psühhedeelse kogemusega nii palju raskusi olnud?

Üks viis seda vaadata on väga lihtne. Televisiooniuudistes kajastatakse võimsalt mõnd kõmulist enesetapujuhtumit, aga sada inimest, kes istuvad vaikselt ning kellel on head soovid ja tunded, ei ole televisiooni jaoks erutavad.

On lihtsalt tavaline asi, et muutus ja millegi uue vastuvõtmine on rasked. Muutus tekitab ebakindlust. Uue mõtte heakskiitmiseks kulub tavaliselt kauem kui üks põlvkond. Võib-olla oleme praegusel ajal tööks psühhedeelikumidega paremini valmis, kuna nii paljudel inimestel on olnud kogemused. Ma loodan seda.

Aldous kasutas müstilise kogemuse kirjeldamiseks väljendit ”ära teenimata arm” ning märkis, et kingi saaja asi on armuga koostööd teha. Kas sa võiksid pisut sellest rääkida?

Aldous räägib ära teenimata armu vastuvõtjaks olemisest palju oma raamatus ”Island”. See teos on tema pärand. Raamatus kõneleb Aldous sellest, mida ta tahtis teatada, kui ta oli meie hulgast lahkumas. Teoses ”Island” kujutatud lapsi tutvustati ära teenimata armuga siis, kui nad olid umbes neliteist, viisteist või kuusteist aastat vanad. Kõigepealt pidid nad läbi tegema raske ja ohtliku mäkketõusu, mille ajal nad olid köiega kokku seotud. See oli ohtlik mitte ainult neile, vaid ka nende kaaslastele. Niisiis on ülioluline teisest inimesest hoolida: teise elu on just niisama tähtis kui enda oma. Kuigi kogu raamat on ülevoolavalt psühhedeelse kogemusega täidetud, mainitakse seda eraldi tegelikult ainult ühel puhul.

Kui arm inimesele osaks langeb, siis võib ta selle lihtsalt võtta ja sellega kõik lõppebki. Kuid koostöö armuga on see, mis paneb elama. Koostöökohustus tuleb alati igaühe juurde tagasi. Mõnel inimesel on olnud üks psühhedeelne kogemus ja see on muutnud tema elu. Teisel võib olla sadu kogemusi ja ometi ei toimu mingit olulist muutumist.

Ma ei ole võtnud psühhedeelikume oma elus sageli: arvan, et seda on olnud ühtekokku vahest ehk kaheksa korda. Tarvitasin LSD-d mõne korra koos Aldousiga ja uuesti võtsin seda pärast tema surma. Kasutasin sünteetilist meskaliini ja psilotsübiini. Kaks korda jõin ayahuasca´t ja MDMA-d võtsin ühe korra.

Kas sa tunned, et psühhedeelikumid pakuvad võimalusi psühhoteraapia jaoks?

Kui psühhedeelikume kasutatakse koos psühhoteraapiaga, on nad erakordsed töövahendid, sest ühe päevaga on sul võimalik nii palju minna lasta ja nõnda palju asjade kohta taibata. Mõnikord juhtub seda rohkem kui traditsioonilises psühhoteraapias aasta jooksul. Jah, ma arvan kindlasti, et psühhedeelikume peaks psühhoteraapias kasutama. Aga ma ei tea, kas need ained peaks usaldama preestrite või psühhiaatrite hoolde. Selles on probleem.

Kes iganes ka psühhedeelikume tarvitab, see peaks kohtlema neid kõige suurema austusega. Kui koos Aldousiga neid pruukisime, siis valmistasime ümbrust ja endid ette juba mitu päeva varem. Pidasime seansipäeva pühaks ja asetasime ümberringi meeldivaid puuvilju ning lilli. Tulemuseks oli see, et meil ei esinenud mingeid halbu kogemusi. Mõistan nüüd, kui õnnelikud olid need, kes tutvusid LSD-ga enne, kui see oli tunnistatud kas siis deemonlikuks või paradiislikuks, kui sellega ei seostunud mingeid mälestusi vaimsetest juhtidest ega kangelastest, arstidest ega õigusrikkujatest nagu praegu.

Elu lõpu poole jõudsid Aldousini kuuldused halbadest kogemustest. Niisuguseid täpseid käitumisjuhendeid, nagu näiteks see, mida meie psühhedeelikume tarvitades järgisime, ei arvestanud kahjuks mitte kõik rännakule asujad. Üks asi, mis suudab halbu läbielamisi tõeliselt vähendada, on järelevaataja juuresolek. Too peab olema valmis selleks, et miski ei jää temas saladuseks, sest psühhedeelikumi võtnud inimene näeb täielikult, mis toimub. Samuti peab järelevaataja olema valmis mitte midagi tegema, aga see on keeruline. See on nagu vaikuse saavutamine meditatsioonis. Järelevaataja peab niisiis olema lihtsalt täielikult kohal, olema täiel määral aupaklik ja armastav, aga tegema väga vähe, kui just ei ole mingit muud eelnevat kokkulepet. Näiteks kui inimene annab sulle nimekirja asjadest, millega tegelemiseks ta abi tahab, siis tavaliselt meenutad inimesele, et ta palus sul seda teha. Sellel seansil, mille Aldous laskis mul endale anda, ütles ta muide, et tahab uurida oma elu üht kindlat aega, mida ta ei suuda meenutada. Olin valmis kasutama meetodeid, mis võivad aidata inimesel tõrjutud või unustatud  mälestusteni jõuda, kuid siis nägin, et see on tähtsusetu, ja olin vait. Ta oli niisuguses erakordses seisundis, et mul ei olnud mingit õigust vahele segada.

Sa mainisid, et ühe sinu kirjeldatud varase seansi puhul rääkis Aldous erinevusest teadmise ja mõistmise vahel, sest mõistmine põhineb vahetul kogemusel.

Arvan, et see käib tõenäoliselt selle kohta, mida enne usust rääkisime. Inimesel on teadmine usust või ta mõistab vaimsust. Aldous arvas, et teadmine on väga tähtis, kuid ilma mõistmiseta ei ole teadmisest piisavalt abi. Samuti ütles ta, et ainult mõistmine ilma teadmiseta ei ole piisavalt tulemuslik. See, mis toimib, on nende kahe ühendus.

Sedasama kõneles ta ka armastuse kohta. Teadmine ilma armastuseta võib olla ohtlik, kuid armastus ilma teadmiseta ei ole nii mõjus, nagu see võiks olla.

Kas Aldous rääkis sulle, mis tema arvates psühhedeelikumidega juhtub? Kas ta lootis, et ühiskond võiks neid heaks kiita? Või väljendas ta muret, et psühhedeelikume hakatakse tõrjuma ja sunnitakse neid põranda alla minema?

Mõnda aega ei olnud tal mingit niisugust muret, kuid lõpuks muutus ta rahutuks. Ta andis mõista, et aineid võib kasutada nii, nagu seda teeb šamaan. Šamaanil on tohutu vastutus, ta mitte lihtsalt ei anna tarvitamiseks ravimtaime, vaid peab juhtima hinge.

Milline oli sinu tundmus selle kohta, kuidas Aldous Timothy Learyt nägi?

Noh, ta ütles, et Tim on Iiri šamaan. Aga Timi lähenemisviis oli selgelt veel üks mure, mis Aldousi elu lõpul vaevas. Kord, kui nad viibisid koos autosõidul, kuulsin, kuidas Aldous ütles: „Palun, Tim, aja seda asja vaikselt.” Kaks päeva hiljem olid ajalehtedes uudised Timi ja psühhedeelikumide kohta. [naerab] Tim oli just niisugune. Mida saab säärasel juhul teha?

Kui meil oleks ideaalne ühiskond, kellel peaks siis sinu arvates olema ligipääs psühhedeelikumidele? Mida ütled noorte inimeste kohta?

Küsimus, kellel peaks olema ligipääs, on tõenäoliselt kõige raskem. Öelda, kes peaks pakkuma psühhedeelseid läbielamisi, on samuti raske. Minu tütretütrel oli üks kogemus ja ta kirjutas mulle kirja, millest paistis asjasse pühendatust, teatades: „Nüüd ma tean, kes ma olen. Ära lase mul läbielatut kunagi unustada.” See oli väga ilus sündmus, kuid niimoodi ei juhtu alati iga inimesega.

Mõnikord ei ole kokkupuude psühhedeelikumidega nõnda hea. Riskides olla liiga arvustav, leian, et reivid, kus on nii palju müra ja igat liiki aineid, kaasa arvatud alkohol, võivad olla tõeliselt kahjulikud. Nad annavad petlikku jõudu ja võivad olla kehalegi ohtlikud. Ma ei tahaks sellisesse olukorda sattuda.

Psühhedeelikumid teevad inimese teadlikuks sellest, et kõik on elav, püha ja omavahel seotud. Oletan ja loodan, et igaüks jõuab lõppude lõpuks niisugusele järeldusele, see ei saa ometigi olla vaid väheste eelis. Kõigil aga on õigus, et neile antaks esimese asjana eluks hädavajalik: toit, turvalisus ja austus. Pärast seda võiks ka psühhedeelne kogemus muutuda kättesaadavaks.

Kas psühhedeelikumikogemus mõjutas sinu arusaama surmast?

Jah, väga palju. Ehkki saan surmast ainult rääkida, ilma et oleksin seda läbi elanud, seega ma tegelikult ei tea. [naerab]

Mul pole aimu, kuidas hakkan toimima, kui keha kaob. Kuid mul on tunne, et kui mu keha laguneb, siis mitte kõik minust ei sure. Psühhedeelikumid on pannud mind paremini tajuma, et midagi on sealpool olemas. Ent tegelikult tunnen, et ma suren mitu korda aastas. Seda tunnet on mul esinenud kogu minu elu. Niisiis ei tea ma, kas minu vaade surmale pärineb täielikult minu psühhedeelsetest kogemustest.

Kas sul on midagi selle vastu, et rääkida Aldousi surmast, otsusest anda talle LSD-d, samuti sellest, mida sa tundsid?

Noh, põhjus, et tema surm polnud nii raske, nagu võinuks olla, peitub selles, et olime surmaks valmistunud: sel hetkel, kui ta palus mul endale süsti teha, teadsin, mida see tähendab. Ta rääkis oma surmast aeg-ajalt, aga kui see hakkas lähemale jõudma, siis ei kõnelnud ta sest eriti. Kui aeg saabus, siis oli kõik väga selge. Teadsin, mida ta tahab mul teha.

Minu arvates oli see ilus, mismoodi sa teda surmahetkel valguse poole juhtisid. Kuidas sa teadsid teda sinna suunata?

Ma ei tea. Ma polnud kunagi lugenud ”Tiibeti surnuteraamatut”, seda tähtsat teost. Aldous aga oli oma esimest naist, kui too suri, selle raamatu järgi juhtinud. Samuti leiab raamatust ”Island” kauni kirjelduse, mis näitab seda, kuidas mees juhendab oma naist surmahetkel, ja milles väljendatakse samu põhimõtteid. Aldous ütles, et psühhoteraapia on tegelikult surmaga sarnane: minevikul peab laskma minna ja tuleb edasi liikuda. Nõnda siis ei olnud mul mingeid kahtlusi selles, mida ta soovib.

Kas te olite eelnevalt arutanud, mida ta tahtis, et sa tema surma hõlbustamiseks teeksid?

Ei, ta polnud öelnud: ”Tee seda ja seda.” Ei.

Aga ta kirjutas paberitükile: ”100 mikrogrammi”.

See on õige. Me ei olnud seda enne eraldi arutanud. Mul aga olid pudelikesed ja kõik muu seal olemas, sest ta oli sellest üldjoontes rääkinud. Ta oli töötanud Chicagos koos psühhiaatriga, kes kasutas psühhedeelikume vähktõbiste ravis. Aldous oli võtnud oma elu viimasel nädalal valuvaigistit või midagi sellist, kuid mitte LSD-d. Ehkki ta ei olnud eelnevalt öelnud: ”Kui ma suren, anna mulle LSD-d”, oli ta mulle varem maininud, et tema arvates võib LSD üleminekul aidata. Aldous viitas sel ajal peamiselt kehaliste kannatustega inimestele, et saaks kaotada nende valu. Tema puhul see nii polnud. Kui Aldous tegelikult suremas oli, siis paistis ta täiesti selge ja kirjutas omaenda retsepti – 100 mikrogrammi.

Kas ta üldse rääkis pärast LSD saamist?

Ei, ma lihtsalt pigistasin Aldousi kätt ja ta vastas ühe korra ning siis lõpus ta ei teinud enam midagi. See oli nii tasane lahkumine, millist sa ei suuda ette kujutada. Oli lihtsalt üks mahe diminuendo.

Kas sa oleksid valmis lugema seda väljavõtet? See on Aldousi lemmiklõik, millega sa oma raamatu lõpetad.

Olgu pealegi, jah. See pärineb Aldousi vanaisalt Thomas H. Huxleylt. Ma loen tema kirja Charles Kingsleyle:

”Mulle näib, et teadus õpetab kõige kõrgemal ja tugevamal viisil suurt tõde, mis on Jumala tahtele alluva kõiksuse kohta kehastunud kristlikus vaadete süsteemis. Peatu tõsiasja ees nagu väikene laps ja ole valmis loobuma igast etteantud aatest, järgne alandlikult, ükskõik kuhu ja millistesse sügavikesse loodus sind iganes juhib, või sa ei õpi mitte midagi. Olen hakanud omandama leplikkust ja meelerahu alles sellest ajast peale, kui üldse otsustasin riskida seda teha.”

See on mehelt, kes lõi sõna ”agnostik”.

Lõi tõepoolest sõna ”agnostik”? Kas tal oli hilisemas elus pöördumise kogemus?

Ei, agnostik olla ei tähenda seda, et ei usuta Jumalasse, vaid lihtsalt seda, et ei tunnetata teda. See on mitteteadmise ülestunnistamine.

Mida sa praegu elus kõige rohkem igatsed?

Praegu igatsen kõige rohkem seda, et sünniksid soovitud lapsed, kelle saabumiseks ollakse valmistunud, ning et nad tuleksid maailma, mis neid austab ja tervitab. Mõte on valmistada noor inimene ette selleks, et ta ei saaks last siis, kui ta on ise veel lapseohtu. Ta on laps ja tahab olla armastatud ning arvab, et beebi hakkab teda armastama. Hea küll, beebi hakkabki armastama, aga tema tundele peab ka vastama, tema tulekuks valmis olema ning ta eest hoolitsema. Teismeliste rasedus on seotud vaesuse, piiratud hariduse, laste hooletusse jätmise ja mõnikord nende halva kohtlemisega, terviseprobleemide, uimastite väärtarvitamise ning kuritegevusega. On kurb, et Ameerika Ühendriigid on teismeliste raseduse poolest maailmas juhtival kohal.

Mul on tegevuskava ”Teismelised & mudilased”. Mõned korrad nädalas hoolitseb teismeline laste eest, kes on kaks või kolm aastat vanad ja kellega tegelemine pole eriti lihtne. ”Teismelised & mudilased” on tutvustanud tõhusat ja ennetavat lähenemisviisi, mida saab rakendada kõikides koolides. Kuigi mainitud tegevuskava alustati Ameerikas, on minu fond ”Lapsed – meie suurim investeering” laiendanud seda väljapaistva eduga ka Suurbritannias.

Projektil on kaks olulist koostisosa. Kõigepealt saavad nooruk ja mudilane, kellega nooruk vähehaaval harjub ja sõprussuhte sõlmib, tavapärasel viisil üksteise seltskonnas olla. Peale selle on teooriatunnid, kus keskendutakse lapse arengule, vanemlikele oskustele, seksuaalsusele ja suhetele.

Veel on mul programm, mille nimel olen töötanud palju aastaid ja mida nimetatakse kallistamisprojektiks. Imikul toimub kõige tähtsam suhtlemine maailmaga naha kaudu. Üheksa raseduskuu jooksul ei tunne ta mingeid piire enda ja ema keha vahel. Sündimise vapustus tekib osalt emast eraldumise tõttu. Äkitselt on laps üksi arusaamatus ja võimalik et vaenulikus kõiksuses ning rohkem kui midagi muud igatseb ja vajab ta ühte asja – kokkupuudet ema nahaga.

Kallistamisprojekti jaoks kavandame igasse linnaossa vaikse, helikindla pastelsetes toonides ruumi, mis on sisustatud ainult mugavate kiiktoolide ja patjadega. Seal saaksid projektis osalevad täiskasvanud beebit süles hoida ja tunda, et nende soojus ja kiindumus täidab salapärasel moel kogu lapsukese elu tähelepaneliku hellusega. Mingid sõnad ei sega, kui üksildus sulab pehmelt hääletusse ja armastavasse suhtlusesse: kallistamisruumis on ainult rahustav ümin või kuldne vaikus. Väikelapsele on tähtis kokkupuude elava kehaga, milles tuksub süda. Kiirustavatel emadel ja isadel on võimalus jätta laps kallistamisruumi ja teada, et talle saab osaks ainult kiindumus ja rahulikkus ning mitte kohutav müra, valgus, kiirus ja vibratsioon, mis on omane televisioonile, mida kasutatakse nii sageli lapsehoidjana, kes paraku kunagi ei vaiki, ei hooli lapsest ega puuduta teda. Vanemad inimesed, kes on üha enam eraldatud oma lastelastest, saavad kallistamisruumis tunda andmise rõõmu, seda mitte raha, töö või asjade jagamisest, vaid kinkides iseennast ja oma armastust puhta heameele pärast. Nad hoiavad beebit süles ja puudutamise nõiduslik jõud mõjutab ka neid endid.

Kas sul on mingi oma tarkus, mille sa tahaksid lastele pärandada?

Noh, on palve, mis minus vastu heliseb. Ma ei suhtu sellesse peremehetundega. Mina ei loonud palvet, vaid lihtsalt kirjutasin üles. See on eostamata lapse palve, mida võib avaldada igal pool ilma loata nii kaua, kui seda osundatakse tervikuna.

Mehed ja naised, kes te olete Maa peal,

teie olete meie loojad.

Meie, eostamata lapsed, anume teid:

laske meil saada elavat leiba,

meie uue keha ehitajat.

Laske meil saada selget vett,

meie vere elustajat.

Laske meil saada puhast õhku,

nii et iga hingetõmme oleks kallistus.

Laske meil tunda jasmiinide ja rooside õielehti,

mis on niisama pehmed kui meie nahk.

Mehed ja naised, kes te olete Maa peal,

teie olete meie loojad.

Meie, eostamata lapsed, anume teid:

ärge andke meile raevu ja hirmu maailma,

sest meiegi meel muutub siis raevuks ja hirmuks.

Ärge andke meile vägivalda ja saasta,

sest meiegi kehast saab siis haigus ja jälkus.

Laske meil olla, kus me iganes oleme,

selle asemel et tuua meid

piinatud, end hävitavasse inimkonda.

Mehed ja naised, kes te olete Maa peal,

teie olete meie loojad.

Meie, eostamata lapsed, anume teid:

kui olete valmis armastama ja olema armastatud,

kutsuge meid sellele

tuhande ime maale.

Me sünnime,

et armastada ja olla armastatud.

Allikas: Roger Walsh ja Charles S. Grob. (2013) Kõrgem tarkus. Auväärsed vanemad mõtlevad psühhedeelikumide kestva mõju üle. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon.

ESTRA on välja andnud ka mitmeid teisi maailmapilti avardavaid raamatuid. Tutvu nendega siin.

Foto: wallsave.com

Toimetas Mariann Joonas