Foto: Rebecca Miller

Hiljuti kirjutas Telegrami toimetusele Tallinnast pärit 11. klassi õpilane Henri Liiver, kes jagas meiega oma blogi ja kirjutas juurde: “Äkki pakub mõni postitus huvi ja tahate isegi midagi avaldada?” Henri kirjutistes leidub palju positiivset ja motiveerivat, aga ka ühiskonna- ja koolisüsteemikriitilist. Eelkõige jääb aga kõlama see, et kui oled ise ettevõtlik ja avatud, saad oma elu ja ümbritsevaga paljutki peale hakata. “Elu on 10% see, mis sinuga juhtub, ja 90% see, kuidas sa juhtunule reageerid,” kirjutab noormees ühes postituses ning see lause sobib sisse juhatama ka artiklit, kus Liiver kutsub üles loobuma vabandustest ja hakata tegutsema.

Unistused on täpselt niikaua unistused, kuni puudub plaan. Täpselt sel hetkel, kui tekib unistuste teostamiseks plaan, muutuvad unistused lihtsalt plaani lõppfaasiks. Ometigi on meie ühiskonnas normaalne, et eksisteerivad küll unistused, kuid puuduvad konkreetsed plaanid nende elluviimiseks. Mis on see põhjus, mis paneb inimesed lükkama enda kire/hobi ja unistused kaugesse tulevikku tolmu koguma, kuigi sisimas igaüks tegelikult teab, millega ta kogu oma elu tegeleda tahaks. Veelgi enam – sisimas teab iga inimene, millega ta kogu elu TEGELEDA EI TAHAKS.

On teaduslikult välja uuritud, et jõudmaks ükskõik mis alal tippu, on vaja sellega tegeleda 10 000 tundi. Olgu selleks jalgpall, korvpall, kross, male, räppimine, klubis purjus naiste lantimine, taekwondo, vee all hingamine, kokkamine, advokaadiks saamine või hoopis miski muu. 10 000 tundi!  See võib alguses üsna hirmutav number olla.

Aga. Siin on üks väike aga. Tippu jõudmiseks võib kuluda 10 000 tundi, kuid selleks, et saada ükskõik mis tegevuses “arvestatavaks”, kulub ainult 20 tundi. Jah, te lugesite õigesti. Ning jah, ka see on välja uuritud. Kas poleks siis mõttekas kõik need Twitteri, Facebooki ja muu sotsiaalvirtsa sutsakad suunata hoopis enda arendamisse? Iga päev näpistada mingi kasutu rämpsu arvelt tund aega, et näiteks õppida selgeks midagi, mida olete ammu tahtnud ja – võib-olla, lihtsalt võib-olla – saada kunagi isegi nii heaks, et jõuda tippu? Kuid las ma ütlen veel midagi. Selleks, et midagi nautida ja seda tegevust samal ajal hästi teha ja selle eest head palka saada – selleks ei pea maailmatippu jõudma, vaid piisab lihtsalt sellest, et sa:

oskad ennast NATUKE reklaamida,

oskad seda tegevust NATUKE paremini kui teised.

Kõik. Ongi kaks rusikareeglit ja polegi vaja endale rohkem vabandusi otsida.

Elu on liiga lühike, et teha nädalas 40 tundi tööd, mida sa teha ei taha. Sellepärast on KOHUSTUSLIK leida endale midagi, mille pärast minna iga päev hea tujuga ja suur naeratus näol tööle ning teha seda tööd kirega. Kui sulle meeldib see, mida sa teed, siis see pole isegi enam töö, vaid saab lihtsalt üheks väga lahedaks osaks sinu elust.

Miski pole võimatu. Kõik on võimatu täpselt niikaua, kui keegi selle esimest korda ära teeb. Sellepärast on ka mõttetu midagi uut ja erakordset tehes loota sajaprotsendilisele toetusele sõpradelt, vanematelt ja ühiskonnalt. Kui sul endal on olemas visioon ja plaan, siis rohkem pole vajagi. Järgi enda instinkte ja go for it. Thomas Edisonil kulus 10 000 katset, et leiutada lõpuks lambipirn. Kui ta sellega hakkama sai, ütles ta: “Ma pole kordagi ebaõnnestunud. Ma lihtsalt leidsin 10 000 erinevat viisi, kuidas lambipirn ei tööta.” SELLINE peakski olema kõikide suhtumine, kes tahavad ühel päeval enda unistused teoks teha ja mitte minna kergema vastupanu teed.

Tänapäeval on tohutu tehnikaarengu ja infomahuga kõik veel mitu korda lihtsamaks tehtud. Tee kasvõi midagi väga tavalist erakordselt, filmi seda, riputa üles ja rohkem pole vahel vajagi. Sõbrad jagavad, nende sõbrad jagavad ja varsti teeb meedia tasuta reklaami ja boom – hakkavadki esimesed uksed avanema! Ära karda olla erinev, vaid karda hoopis olla osa hallist massist. Mida kauem sa sinna massi sisse jääd, seda raskem on hiljem välja tulla.

Kirge ei tohiks sättida enda elu ümber, vaid elu tuleks sättida enda kire ümber.

Henri Liiver

Loe ka: Henri Liiveri blogi

Foto: Rebecca Miller