Psühholoogiline nõustaja, holistilise regressiooni terapeut ja koolitaja Kadi Kütt räägib värskelt ilmunud raamatus “Ärevuse vari. teekond hingehaavadest vabanemise ja enese väärtustamiseni” oma isiklikule elule ja terapeudikogemusele toetudes ärevuse silmaga nähtavatest, aga ka sügavamatest põhjustest. Ta kirjeldab ärevusega töötamise viise ja pakub võtteid, mida lugeja saab iseseisvalt rakendada, et end kurnavast ärevusest tervendada.

Kas on tõesti võimalik, et aastakümnete eest juhtunu avaldab veel tänagi mõju? Jah, kui kogemus jäi toona lõpetamata – haiget saanuna tahtsid nutta, aga ei julgenud; peksa saamise hirmus tahtsid ära joosta, aga ei suutnud; ebaõiglase süüdistuse korral oleksid tahtnud jalgu trampida ja kõik näkku karjuda, kuid hoidsid suu kinni ja käitusid kuulekalt. Peidame hoopis emotsioonid sügavale alateadvusesse, lootes neid enam mitte kunagi tunda. Aga emotsioonid on energia ja energia ei kao, vaid mõjutab sealt sügavalt kõiki meie mõtteid, tundeid ja käitumist aastaid või aastakümneid hiljemgi. Sellisel peitmisel võib olla ränk hind: krooniline pinge kehas, elujõu puudus ja ärevus.

Ärevus ei ole haigus, millega pead lihtsalt leppima. Just nüüd on õige aeg võtta midagi ette, et leida endas jälle üles kerge olek, vaba hingamine, usk endasse ning, mis kõige tähtsam, elu ja kõige tuleva usaldamine. Avaldamegi lugemiseks peatüki enese väärtustamisest.

Enese väärtustamine on võti

Dalai-laama on öelnud: “Tundub, et kui mõned inimesed räägivad kaastundest, on neil arusaam, et see eeldab hoolimatust enda vajaduste suhtes või isegi eneseohverdust. Aga tegelikult tuleb tõeline armastus suunata kõigepealt enesele – kui me ei armasta iseennast, kuidas saame armastada teisi?“

Kas isekas ei tohi olla

Kui küsin teraapiaklientidelt, mida on nad viimasel ajal enda heaks teinud, saan sageli vastuseks imestusega segatud küsimuse: “Ma ei saa ju nii isekas olla?!“ Miks ei saa? Sest meid on maast madalast õpetatud, et kõigepealt tuleb mõelda teistele, teistest hoolida ja neid aidata. Meil tuleb olla isetu ja pigem anda kui vastu võtta. Väga mõistlik soovitus, sest teistega arvestamine aitab luua häid suhteid ja koguda enda ümber sõpru. Kui hoolime teistest inimestest, siis suure tõenäosusega hoolivad nemad ka meist. Kuid need, kes meid selliste sõnade saatel ellu saatsid, jätsid meile õpetamata ühe olulise asja: me jaksame teistest hoolida üksnes siis, kui kõigepealt õpime hoolima iseendast; me suudame väärtustada inimesi enda ümber vaid siis, kui kõigepealt väärtustame ennast.

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et egoism tähendab isekust, enesearmastust. No kes tahab, et teda egoistiks peetaks? Samas tahab iga inimene tunda end väärtuslikuna. Paras pähkel!

Eneseusu ja -väärikuse olemasolu või puudumine määrab suures osas meie enesetunde, mõtlemise ja käitumise, sellest sõltub, kuidas olukordi tõlgendame ja neile reageerime. Endasse uskumise määrast sõltub, kas julgeme luua suhteid ja võtta vastu elu väljakutseid, kas söandame lahti lasta vanast või klammerdume, kas toetume oma jalgadele või paneme isikliku õnne sõltuma teistest inimestest. Mida suurem on mu eneseusaldus, seda suurem on mu sisemine kindlus, et suudan hakkama saada kõigega, mida elu mulle toob. Enese väärtustamine on tõepoolest elus hakkamasaamise võti!

Sel juhul mulle meeldib olla egoist! Mulle meeldib ennast armastada! Ma usun, et inimene, kes ennast armastab, on siiras ja loomulik, ta tunneb end vabalt ja käitub sundimatult, ta ei kanna maski ega püüa mis tahes hinnaga teistele inimestele meeldida. Sellise inimesega on lihtne ühe katuse all elada, suhelda, koostööd teha, vaielda ja leppida.

Aga vaimne kirjandus väidab ju, et ego tuleb ületada. Kuidas siis sellega on? Me ei saa enne õppida jooksma, kui pole veel õppinud kõndima. Kuidas saab oma ego ületada (või veel hullem – maha suruda) inimene, kel ego pole õieti tärganudki – kel pole aimu, mida ta vajab või kuidas ennast tunneb, millised on need anded, mis lasevad tal tegevusi nautida ja millised takistused ei luba elust rõõmu tunda?

Mulle tundub, et ego ületamine on siiski kõrgem klass. Enne tuleb ennast hoolega uurida, oma vajadused endale selgeks teha ja õppida neid väljendama. Sellega kasvatad oma vaimse selgroo tugevaks ja elukatsumustele vastupidavaks.

Julgen väita, et inimesed, kes endast lugu ei pea ja armastust enda vastu ei arenda, on väga enesekesksed. Kuna need inimesed siplevad madala enesehinnangu küüsis, siis nad varjavad, vassivad, vaidlevad, keelduvad muutumast, süüdistavad, klammerduvad, kontrollivad, nõuavad palju tähelepanu ja solvuvad kergesti. Nad on ohvrienergias – ühelt poolt piinab neid pidev alaväärsustunne, samas keelduvad nad muutumast. Sääraste inimestega on väga keeruline mis tahes sisukamaid teemasid arutada ja – hoidku jumal! – konflikte lahendada. Nende solvumine on justkui kilp, mille taha on end mugav peita ja mis kaitseb riskimise, enese avamise ja muutmise eest. Kui pöörleme pidevas enesehaletsemise ja enda mahategemise rattas, siis lihtsalt ei jaksa kedagi teist kuulata, kuulda võtta ja oma hoolimist välja näidata. Kui me ei armasta iseennast, kuidas saame armastada teisi?

Liigne vastutus ei lase täiskasvanuks saada

Neljakümne kolmene Raili tuli teraapiasse enesehinnangut turgutama, kuna ta pole viimasel ajal rahul millegagi, mida ette võtab. “Mingit rõõmu ei ole, energia lihtsalt voolab välja,“ kurdab Raili.

Naisele tundub, et teda kasutatakse tööl häbematult ära. Ka oma seniseid meespartnereid nimetab ta parasiidiks. Kui jõuame jutuga kooliaega, ütleb Raili: “Me saime emaga väga hästi läbi. Olime temaga nagu sõbrannad.“

Isa läks pere juurest ära, kui Raili oli kümnene. “Olin pärast seda emale kõiges toeks: lohutasin teda, kui ta nuttis, ja seisin tema eest, kui isa tuli jälle purjus peaga raha nõudma.“

Raili on üks nendest, kellest (üksik)vanem on teinud omasuguse, väikese täiskasvanu, kellele saab toetuda ja oma südamevalu kurta. “Sa oled palju täiskasvanulikum kui teised sinuealised. Ma saan sind kõiges usaldada.“ Need on laused, mida taolistele varaküpsetele lastele öeldakse. Need laused kõlavad hästi, aga panevad terapeudil ohutule põlema.

Laps, kes on olnud sunnitud olema võrdseks partneriks oma vanemale, et selle üksildust leevendada, ei ole saanud olla laps. Ta on pidanud varakult saama täiskasvanuks ja võtma endale vastutuse, mida ta kanda ei oska ega jaksa. Raili ei tea, mida tähendab olla laps, kel on õigus olla nõrk ja abitu, kel on õigus saada vanemate hoolitsust ja tähelepanu.

Sellise inimese minapiirid on hägusad, ta jääb emotsionaalselt lapseks ka siis, kui on juba täiskasvanuks saanud. Ta ei oska hoida teiste inimestega normaalset emotsionaalset vahemaad, ei usu enda sõltumatusesse ega oska seista oma vajaduste eest. Ta ütleb “jah“, kui peaks ütlema “ei“ ja vaevleb seetõttu enamasti suure kohustuste koorma all. Ka Raili teeb ilmselgelt rohkem, kui oleks õiglane, ja annab rohkem, kui vastu saab. Tulemuseks on sees kobrutav solvumine ja viha, sest see kõik on ju nii ebaõiglane. Samal ajal närib Railit pidev ärevus, ta süüdistab ja kritiseerib ennast, kuna ei usu, et võiks teistele inimestele meeldida sellisena, nagu ta on.

Lapsepõlvest päris eneseväärikus

Soome sotsiaalpsühholoog Saara Kinnunen teeb vahet erinevat tüüpi eneseväärikusel. Esimene on lapsepõlves, kohe pärast sündi alguse saanud eneseväärikus. Just vanemate suhtumisest lapsesse sõltub suurel määral see, kas laps tunneb end hilisemas elus väärtusliku või mittepiisavana. Siin on määravad järgmised tegurid: kas laps on tundnud vanemate armastust; kas laps on tundnud end hoitult ja kaitstult; kas vanematel on olnud lapse jaoks aega ja kas nad on nautinud lapsega koosolemist; kas vanemad on last tunnustanud; kas laps on kuulnud vanemate suust julgustust ja innustust, et ta julgeks oma unistuste poole liikuda.

Kes on lapsepõlves tundnud piisavalt armastust, hoolivust ja otsustamisvabadust, tunneb end väärtuslikuna, ilma et seda kogu aeg tõestama või teistelt kuulma peaks. Kuid nii hästi on läinud meist vähestel.

Peatükis “Ärevuse juured on minevikus“ on pikk loetelu käitumisviisidest, millega vanemad lapse eneseväärtust ja eneseusku kahandavad: alkoholism, kõrgete nõudmiste esitamine, vigade mittelubamine, lapse emotsionaalne ja füüsiline hooletusse jätmine, seksuaalne ahistamine, üleseotus jne.

Lapsepõlvekogemusele lisanduvad hilisemad kogemused koolikaaslaste, õpetajate ja sõpradega. Kui kaaslased kiidavad meid heaks ja õpetajad jagavad piisavalt tunnustust, on olulised kivid eneseväärikuse müüri laotud. Kui aga oleme sellest kõigest ilma jäänud või seda ebapiisavalt saanud, kaldume uskuma, et me ei väärigi hoolt ja armastust. See tekitab ebakindlustunde, mis võib põhjustada emotsionaalset eraldatust ning võimetust sõlmida hilisemas elus lähedasi ja stabiilseid suhteid.

Väljateenitud eneseväärikus

Teiseks eneseväärikuse komponendiks on väljateenitud eneseväärikus, mille kujunemisel on oluline koht kõikidel senise elu õnnestumistel ja ebaõnnestumistel. Kui lapsepõlves oleme eneseväärikust toitvast hoolest ja armastusest ilma jäänud, saame hea soorituse ja kiiduväärt tulemustega lapsepõlve kanajalgadel eneseväärikust kompenseerida.

Enesehinnangu tõusule avaldavad mõju hea hinne koolis, ametikõrgendus, palgatõus või muu tööalane võit, kiitus, komplimendid, suur hulk Facebooki sõpru jne.

Kuid ka väljateenitud eneseväärikus võib elu kriisiaegadel kokku variseda. Kui abikaasa hülgab, sõber reedab, jääme tööta või ütleb tervis üles, saab hoobi ka kõige tasakaalukama inimese eneseusk. Siis ei pruugi standarditel põhinev ja saavutustele üles ehitatud enesehinnang survele vastu pidada ja nii ei ole hädasolijal millelegi toetuda. Rahulolu ja uhkustunne asenduvad pettumuse ja häbiga. Siit on lühike samm ärevuse ja depressioonini.

Kõige tähtsam küsimus

Mis võiks siis olla eneseväärikuse tugevaks sambaks? On üks küsimus, milleni me iga teraapiakliendiga varem või hiljem jõuame. Ma arvan, et see on kõige tähtsam küsimus, mida igaüks peab endalt küsima: mida mina tahan? Sellele küsimusele vastuse otsimine tähendab igal hetkel iseenda tähele panemist. Mida ma vajan praegusel hetkel, et tunda end hästi? Mis teeb mind õnnelikuks? Millised inimesed mind toetavad ja tõstavad? Millised tegevused annavad mulle energiat ja toovad sära mu silmadesse?

Võta endale aega, mõtiskle ja pane oma vastused kirja. See ülesanne kuulub teraapias kohustuslike kodutööde hulka.

Mina tean, et vajan heaks enesetundeks ja suure vaimse koormuse talumiseks piisavas koguses üksiolemist ja vaikust. Vaimne pingutus peab vahelduma kerge füüsilise koormusega, sest muidu jääb kael kangeks ja lõpuks hakkab pea valutama. Kui need olulised asjad unustan, on kehv enesetunne platsis. Selline vaikselt näriv ärevus, mis sosistab nõudliku häälega kõrva: “Miks sa üldse arvad, et sa selle tööga hakkama saad?“ Ja mida mina teen? Selle asemel et arvuti kinni panna ja pausi pidada, pingutan veel rohkem, piitsutan end veel valusamini. Mis sa arvad, mis mu ärevusest saab?

Raili on kogu senise täiskasvanuea enda vajadused tagaplaanile jätnud ja kandnud hoolt ema eest, ehkki ema on füüsiliselt terve ja elujõuline. Raili helistab mitu korda päevas, et ema tervise ja tuju järele pärida, ta jätab kõik enda tegevused pooleli ja sõidab kohe kohale, kui ema tunneb end üksildasena, ta paneb ema jaoks kinni arstiajad, masseerib ema kaelasooni ja värvib ta juukseid. Hea tütar on alati käepärast! Railist on saanud kaassõltlane ehk inimene, kelle elu sisuks on teiste eest hoolitsemine ja nende probleemide lahendamine. Kas see pole siis igati normaalne – lähedaste eest hoolitseda? Probleem on selles, et kaassõltlase jaoks saab aitamisest tungiv vajadus, mis haarab ohjad ja hakkab tema elu juhtima. Kaassõltlane pakub oma armastust, lootes saada vastuarmastust, ja jagab oma tähelepanu selleks, et olla ise tähele pandud.

“Ära jäta mind! Palun armasta mind! Ütle mulle, mida ma pean tegema!“ anub Raili kõiki oma partnereid.

Palun Railil kodutööna panna kirja tema soovid ja vajadused. Naise jaoks tundub selline ülesanne üle jõu käiv – ta pole tõepoolest osanud endale mõelda. Nii kummaline kui see ka ei tundu, vajab naine selle nii lihtsa ülesande juures palju toetamist ja julgustamist.

Sõnastame koos laused, mis aitavad Railil ennast meeles hoida. Alustame kõige olulisemast: “Ma väärtustan ennast“. See on kummaline, kui keeruline on inimestel seda kõva ja selge häälega öelda! Raili vaikib pikalt ning saab lõpuks vaikse ja argliku lause huulte vahelt välja. Aga ma lasen tal seda veel ja veel öelda ja ajapikku muutub hääl kindlamaks. Siis liigume edasi.

“Ma olen piisavalt hea just sellisena, nagu olen.“
“Ma tean oma vajadusi ja teen ise oma valikud.“
“Ma jään endale truuks.“

Virginia Satir, USA tuntud pereterapeut ja raamatu “Elu eesmärk“ (“A Goal of Living“) autor, on koostanud toreda eneseaustuse deklaratsiooni. Satir kirjutab muu hulgas: “Ma olen kogu maailmas ainukordne. Leidub küll inimesi, kellel on minuga sarnaseid jooni, ometi pole me tervikuna sarnased. Niisiis, kõik, mis lähtub minust, on kordumatult minulik, sest valiku olen teinud mina üksi. Ma olen üleni minu enda oma – mu keha ja kõik, mida see teeb, mu meel, seal hulgas kõik mu mõtted ja ideed, mu tunded, ükskõik mis need ka on – viha, rõõm, frustratsioon, armastus, pettumus, erutus…/—/ Mulle kuuluvad mu fantaasiad, unistused, lootused ja hirmud. Mulle kuuluvad kõik mu võidud ja õnnestumised, kõik mu läbikukkumised ja vead.“

Kõlab ju toredasti? Kui Satiri lausetesse süüvida, siis pole need sugugi õõnsad, vaid vägagi tuumakad.

Endaga rahu sõlmimine ei tähenda, et me ei peaks enda kallal tööd tegema. Väga toredasti on oma õpilastele öelnud zen-õpetaja Suzuki Roshi: “Te kõik olete just sellisena, nagu te olete, täiuslikud ja teile kõigile tuleks kasuks veidi paremaks saada.“

Satirgi ütleb: “Ma tean, et paljugi minust on mulle mõistatuseks ja kõiki oma tahkusid pole ma veel avastanud. Aga kui ma olen enda suhtes salliv ja armastan end, otsin ma kindlameelselt ja lootusrikkalt lahendusi oma mina mõistatustele ja püüan end üha enam tundma õppida.“

Mida saad enda heaks teha

Mida siis teha, kui lapsepõlves pole enese väärtustamiseks piisavalt tugevat jalgealust loodud ning peamiselt välisest sõltuv enesehinnang on löönud kõikuma? Kui sa pole siiani taibanud iseenda eest hoolt kanda, siis nüüd tuleb see sul ära õppida. Sul tuleb õppida tegema asju, mida vanemad ja õpetajad jätsid sulle õpetamata: oma vajaduste ja tunnete teadvustamine ning nende väljendamine, enda eest hoolitsemine, endale heade asjade lubamine ja enese armastamine. Ja teha seda hoolimata hirmust, et kui keskendud endale, peetakse sind egoistiks. Sul on õigus jääda truuks oma arvamusele, kaitsta oma õigusi ja langetada ise oma otsuseid. Ma usun, et selline egoism on eluterve ja vajalik. See laseb sul sirge seljaga oma teed käia, aga ka kõikidele teistele inimestele, kes on su ümber, tähelepanu ja armastust jagada.

1. Esimese asjana peatu ja tunnista tegelikkust
2. Uuri end ausalt
3. Aktsepteeri enda ebatäiuslikkust
4. Teadvusta endale oma tundeid ja õpi neid väljendama
5. Väljenda selgelt oma vajadusi
6. Austa oma keha
7. Jaga endale lohutust ja ole enda vastu õrn
8. Ole tänulik selle eest, mis täna juba on hästi
9. Harjuta, harjuta, harjuta!
10. Palu abi ja tervenda lapsepõlvest pärit hingehaavad

Kõik need 10 OLULIST punkti ENDA AITAMISEKS on pikemalt ja väga lihtsasti mõistetavalt lahti kirjutatud siin.

Mis on kogu selle suure töö tulemus? Kõigepealt muidugi igapäevane parem enesetunne: pinged ja sageli ka valud kehas vähenevad, meel on rahulikum, keskendumine parem ja üldine meeleolu helgem. Olulisim muutus leiab aga aset sügaval su sees – sa tunned, kuidas su vaimne selgroog on hakanud kandma, jalatallad toetuvad kindlalt maapinnale ja hingamine on kerge. Nii on sul lihtne mis tahes olukorras endaga koos olla, end teistele avada, oma arusaamade eest seista ja väärtustele truuks jääda.

Aga ärevus? Vahel küll tabad end mõttelt, et käesolev olukord on just see, mis varem tekitas pinget ja kutsus esile ärevuse, aga… sa hingad sügavalt välja ja liigud edasi.

Kadi Kütt

Allikas: Kadi Kütt “Ärevuse vari” (Pilgrim, 2019)

Fotod: pilgrim.ee