Foto: ESTRA

Alustasime eelmisel nädalavahetusel Eesti Transpersonaalse Assotsatsiooni (ESTRA) loal sissejuhatuse avaldamist raamatust “Transpersonaalsus. Vaimsus psühhoteraapias ja nõustamises”, mille kirjutas humanistliku ja hiljem transpersonaalse psühhoteraapia pioneer John Rowan – üks tuntumaid ja tunnustatumaid terapeute Euroopas. Seekordne osa räägib transpersonaalsusest igapäevaelus, täpsemalt sisehäälest, intuitsioonist ja loovusest.

John Rowani näol on tegemist inimesega, kelle elu on tema mõtteviisi ja õpetuste kinnituseks. Ta esindab praegu, 80-aastaselt, aktiivselt ja väsimatult ikka veel psühhoteraapia meistriklassi ning propageerib selle vajadust distsipliinina areneda ja kasvada.

TRANSPERSONAALSUS IGAPÄEVAELUS

On oluline mõista, et transpersonaalne sfäär on meile juba tuttav. Kui see oleks midagi uut ja võõrast, poleks meil õigust sellest rääkida, välja arvatud väheste asjasthuvitatute ringis. Kuid kuna ta on väga tuttav, on mõttekas märkida, et kõik terapeudid võiksid sellest huvituda. Vaatleme mõningaid kategooriaid, mis meile kõige enam tuntud on.

Sisehääl

Paljudel meist on olnud mingi hääle kuulmise kogemus (see võib tulla nii meie seest kui väljastpoolt meid), see hoiatab meid, annab meile vihjeid või eelaimusi, edastab informatsiooni jne. Me räägime „südametunnistuse häälest”. Mõnikord võib see tunduda päris häälena ja mõnikord on ta ähmane tunne, mis on seotud meie sisedialoogiga.

Idee kutsumusest põhineb taolise kutse kuulmisel. Selle sõna algne tähendus on tegelikult „häält kuulma”. Gandhi, nagu paljud teisedki suurmehed, on suuresti toetunud oma sisemisele häälele, nii oma vaimses kui ka poliitilises tegevuses (Chatterjee 1984).

Kaasajal on seda teemat uurinud Myrtle Heery (1989), kes leidis, et kirjeldused sisemise hääle kohta võib jagada kolme kategooriasse:

1. Sisemine hääl kui mina ühe osa esindaja.
2. Sisemine hääl, mida iseloomustab dialoog, mis juhib inimest sisemisele kasvule.
3. Sisemine hääl, mille kaudu avaneb kanal kõrgema mina suunas ja sellest väljapoole.

Esimesse kategooriasse kuuluvad kogemused ei pruugi üldse transpersonaalsed olla, vaid kuuluvad pigem allisiksuste teema juurde. Nagu ma olen mujal pikalt kõnelnud (Rowan 1990), kuulub enamik allisiksusi isiksuse tavalise varieeruvuse piiridesse. Neist enamiku käsitlemiseks ei pea me sisse tooma transpersonaalsuse mõistet.

Teise kategooria puhul on tõenäoline seos transpersonaalsusega suurem, eriti transpersonaalse mina arhetüübi vormis. Sisemine hääl või sisemine tunne võib olla hea suunanäitaja elus ette tulevate valikute puhul.

Kolmanda kategooria kogemused esinesid Heery teatel ainult inimeste puhul, kes tegelevad regulaarselt meditatsiooniga. Need kogemused näivad minevat kaugemale kui tavaligipääs transpersonaalsusele, millest me siin räägime.

Olukord tundub seega olevat järgmine: sisemise hääle kogemus võib olla transpersonaalsest tasandist madalamal, ta võib olla tõeliselt transpersonaalne ja ta võib koguni hõlmata kõiki transpersonaalsuse vorme, mida siinses tekstis käsitleme.

Intuitsioon

Varem tavatseti arvata, et eksisteerib selline asi nagu „naiste intuitsioon”, kuid mida enam seda asja aastate jooksul uuritud on, seda enam on selgeks saanud, et intuitsioon pole seotud ainult ühe sugupoolega.

Tundub, et eksisteerib mitut tüüpi intuitsiooni, mis erinevad üksteisest üsna suurel määral. Vaatleme neist kuut, arvestades võimalusega, et neid võib vabalt rohkem olla. Igaüks neist näib hõlmavat erinevat arusaama minast, nii et meil ei saa olla seda liiki intuitsiooni enne, kui meil on välja kujunenud selle tasandi mina. Kõigi nende puhul võime kokku puutuda ebatavaliste avastuste või ennustustega.

Lapsmina

Sel teadvuse tasandil pole fantaasia ja reaalsus alati väga selgelt eristunud. Fantaasia võib olla väga elav ja emotsionaalne ning inimene võib teha reaalses maailmas toimuva kohta järeldusi, mis tegelikult kehtivad rohkem tema enda fantaasias. Kuid väike laps võib olla väga vastuvõtlik, ta teab, kui miski on halvasti, olgugi, et ta ei oskaks öelda, mis täpselt.

Varasemates staadiumides ei pruugita fantaasiat välisilmas rakendada, kuid hiljem ilmnevad nad mängu vormis. Selline mäng võib mõnikord saada püsiva väljenduse maalimise, meisterdamise või isegi kirjutamise kujul. Teised inimesed muutuvad osaks sellest fantaasiast, sellest mängust, ja me ei tee erilist vahet nendega seotud asjadel ja meie endiga seotud asjadel. Klassikaliseks näiteks on väike laps, kes alati teab, mida beebi öelda tahab.

Intuitsioon võib sel tasandil muutuda väga intensiivseks, kuna on vähe piiranguid, sest ei teata, mis loogiliselt peaks reaalne olema; sel tasandil on rohkem võimalusi kui hiljem. Barjääride eemaldamise ja lapsemeelse olekuga on võimalik sellele intuitsioonitasandile tagasi minna ja paljud loomeinimesed seda teevadki.

Maagiline mina

Sel tasandil kasutame intuitsiooni oma üksilduse ja eraldatuse eitamiseks, et hirmu ja ärevust eemale peletada. Sageli kasutatakse rituaalset laadi tehnikaid, mis loovad või taastavad ühenduse ja suhtluse teiste inimestega. Need rituaalid on seotud mingi grupiga ja just grupi vajadused on selle tasandi intuitsiooni võtmeks. Sedalaadi intuitsiooni esineb tihti perekonnas. Intuitiivne inimene häälestab ennast grupiga ühele lainele, tajub konkreetses vormis grupi hirme ja vastab neile. Mõnikord kasutatakse sel eesmärgil transsi minekut – transsi, mille puhul inimene muutub rohkem grupi osaks ja võib väljendada grupi kinnismõtteid. Ilmsed seestumis- või poltergeisti-juhtumid võivad olla selle tasandi väljendused. See on participation mystique (müstiline osadus), mida esineb primitiivsete hõimude juures ja mõningates kogukondades, näiteks Sitsiilias. Meie kultuuris võivad selle vormi võtta hea grafiti, kaasakiskuvad kõned, popmuusika, sildid ja edukad reklaamid.

Rolli mängiv mina

Sel tasandil on intuitsioon suunatud kasutamisele või rakendamisele, et inimene võiks leida oma niši ühiskonnas. Intuitsiooni kasutatakse üht või teist liiki sotsiaalsete hüvede saavutamiseks. Rõhk näib siin olevat probleemide lahendamisel. Fantaasiat fantaasia pärast ei pooldata ja püütakse alla suruda. Võib olla märke intuitsioonist kui ego teenistuses olevast regressioonist alateadvusse. Aga seda võidakse näha ka kui paranähtust, sensitiivsust või ebatavalist võimet. Tavaliselt siiski vaadeldakse siin intuitsiooni kui midagi, mis on täiesti taltsutatud ja ühiskonna teenistuses. Paljud teaduslikud avastused tulenevad selle tasandi intuitsioonist. Suur rõhk on tehnikatel; lõpuks moodustavad need tehnoloogia, mille saab ära pakkida ja maha müüa. Intuitsioon on lihtsalt veel üks oskus, mida õppida, veel üks roll, mida mängida.

Autonoomne mina

Sel tasandil nähakse intuitsiooni kui kõige kesksema mina väljendust. See on miski, millega saab täiesti samastuda ja mida selles mõttes saab omada – „Mina = minu intuitsioon”. Algul võib rõhuasetus endiselt olla probleemide lahendamisel, kuid siis tuleb sageli mängu spontaansem lähenemine. See tähendab, et võime seda vaadelda kui intuitsiooni transpersonaalse käsitluse algust. Autonoomne mina on piirialaks eelmise mina argipäevamaailma ja järgmise mina transpersonaalse maailma vahel. See võib mõnikord olla negativistliku varjundiga ja võib tekkida küsimus: „Kellel seda vana tobedat mõtlemist tarvis on?” Kuid sagedamini näib selle tasandi intuitsioon olevat sõltumatu, mitte positiivne ega negatiivne. Siin seostatakse intuitsiooni sageli loovusega. Endiselt võidakse kasutada tehnikaid (näiteks rapoor-lähenemine NLP-s [rapoor märgib olukorda, mil kaks inimest on „ühel lainepikkusel” – tlk]), kuid tavaliselt on need tehnikad ise välja mõeldud või isikupärasel viisil olemasolevast materjalist kokku pandud. Igal juhul inimene, kes asub sellel tasandil, improviseerib elus ettetulevates tegelikes situatsioonides. Ta võib vastata inimestele, kellega ta kohtub, värskete, uhiuute arusaamadega asjadest.

Alistunud mina

Sel tasandil nähakse intuitsiooni tavaliselt mina-välisest allikast lähtuvana. Tuleb teha mõningaid samme, et avada ennast sellele allikale, mida võib kogeda nii sisemise kui välisena; kuid kui kord on tehtud otsus avaneda, seisneb ülejäänu pigem aktsepteerimises kui tegutsemises. Sellest allikast võib mõelda kui inspiratsioonist, muusast, arhetüübist, jumalannast või millest iganes. Sel tasandil on võimalik juhinduda allikast, mis võib suuresti aidata situatsioonides, kus tuleb valida „teha” ja „mitte teha” vahel ning olla vastuvõtlik teatud energiatele. Võib esineda kogemusi, milles tajutakse end teispoolsuse kanalina. Võib olla või mitte olla huvi probleemide lahendamise vastu. Lahendamiseks tehakse mingi valik probleemidest – mõni probleem pole lahendamist väärt või selle lahendamine võib koguni kahju tuua. Tuntakse soovi väärida sellisel viisil kasutamist. Kogu see jutt käib subtiilse tasandi ehk selle teadvusetasandi kohta, kus enamik transpersonaalset teraapiat toimub.

Intuitiivne mina

Sellele järgneb veel üks aste, mille puhul inimene on täielikult lahustunud teispoolsuses ja sellega samastunud – saavutanud sellega selgelt tajutava ühtsuse meditatsiooni ja/või palve kaudu. Sel tasandil võib inimene näiteks öelda: „Ma olen intuitsioon. Intuitsioon on ületanud minu minasuse. Mind ei huvita probleemide lahendamine – ma isegi ei näe ühtki probleemi.” Siia kuuluvad sellised asjad nagu ilmutus ja transtsendentsus. See tasand on selgelt transpersonaalne; me vaatleme seda lähemalt edaspidi. Igatahes on huvitav harjutus proovida läheneda mistahes probleemile selles vaimus, et tegelikult probleemi ei ole. See võib mõnikord aidata näha kogu asja hoopis teistsugusest vaatenurgast ja tegutseda konstruktiivsemalt.

Veel mõtteid

Mulle näib, et see analüüs aitab lihtsamalt selgitada, miks intuitsioonist rääkides nii palju lahkarvamusi esile kerkib. Kui inimeste teadvuse tasandid on nii erinevad, pole mingi ime, et tekib lahkarvamusi. Sellised erinevused põhilistes eeldustes võivad minna väga sügavale ja neid võib olla väga raske avastada.

Muidugi on ahvatlev, kuid minu arvates lubamatu neil teemadel lahmida, öeldes umbes midagi sellist, nagu: „Ma ei asu ühelgi neist tasanditest, ma lendlen nende vahel.” Ma ei usu, et mina oleks selliseks liblikalikuks lendlemiseks võimeline – sellised avaldused on enamjaolt kas enesekaitse või enesepettus. Muidugi, olles jõudnud mingile tasandile, on inimesel endiselt juurdepääs eelnevatele tasanditele; kuid madalamalt tasandilt ei pruugi tingimata olla juurdepääsu kõrgemale. Iga tasand paikneb järgmise sees. Juba mainitud terminitest lapse tasand ja maagiline tasand on prepersonaalsed, rollimängu ja autonoomne tasand on personaalsed ning alistunud ja intuitiivne tasand on transpersonaalsed arenguastmed.

Pärast nende erinevate lähenemiste olemasolu tunnistamist oleks absurdne küsida: „Jah, aga mis on siis ikkagi intuitsioon?” Näib olevat kohane väita intuitsiooni kohta sedasama, mida Hegel on väitnud Jumala kohta: „Idee, mis inimesel on [Tema] kohta, vastab selle inimese ideele minast ja vabadusest.”

Nagu paljud muudki asjad, on ka intuitsioon erinev, sõltuvalt sellest, millisel tasandil me oma psühholoogilis-vaimses arengus oleme – sellest kõneleme detailsemalt edaspidi. Madalamatel tasanditel kaldub intuitsioon nagu emotsioongi olema üsna juhuslik asi, mis tuleb ja läheb ilma mingi nähtava reeglipärata. Ta lihtsalt tuleb nagu välk ja läheb jälle – meil pole mingit vahendit, mille abil teda kinni hoida.

Autonoomsel tasandil hakkab intuitsioon muutuma regulaarsemaks ja usaldusväärsemaks ning sellest saab peamine viis maailma tajumiseks. Wilber (1980) nimetab seda tasandit visioonloogika tasandiks ning me kasutame nüüd hoopis rohkem sümboleid ja kujundeid, selle asemel, et kogu aeg sõnadele toetuda. On tunne, et meil pole vaja teada, miks või kuidas me asju intuitiivselt tajume, täpselt samuti, nagu meil pole vaja teada, kuidas näeme päikseloojangut või kuidas tõstame kätt.

Alistumise tasandil astub intuitsioon täielikult oma õigustesse ja sellest saab peamine viis teiste inimestega suhtlemisel. Sel tasandil võime oma soovi kohaselt intuitsioonile häälestuda, selle sisse või välja lülitada, täpselt samuti nagu avame ja sulgeme silmi, kuulame midagi või jätame selle tähelepanuta. See muutus on seotud avarama määratlusega oma piiridest ja hinge tasandi avanemisega.

Intuitiivseid kogemusi näib olevat vähemalt kolm: esimene neist on tunne, mida saab väljendada järgnevalt: „Ma tean, aga ma ei tea, miks.” See on see, mida sageli nimetatakse eelaimuseks. Madalamatel tasanditel tundub see ebamugavana, just nagu poleks meil õigust teada midagi ilma korraliku tõestuseta, mis seda teadmist kinnitab. Sageli me ei usalda selliseid intuitiivseid teadmisi, pidades neid fantaasiateks või kujutlusteks, mida nad muidugi mõnikord ongi. Kuid edasise arengu käigus õpime eraldama usaldatavaid intuitiivseid teadmisi fantaasiast, lihtsalt seda võimet rohkem rakendades. Terapeudile on juurdepääs sellele alale muidugi väga kasulik.

Teist tüüpi intuitsiooni võib väljendada sõnadega: „Mul on tunne, et see on õige” – see „tunne” tuleb üliteadvusest (mida hiljem üksikasjalikumalt käsitleme) ja see puudutab tõesust ja valikut. Ka see võib muidugi juhtuda igal tasandil, kuid ainult transpersonaalsel tasandil võime tahtlikult sellele häälestuda. See tähendab, et peame täiesti kavatsuslikult häälestama end kõige terviklikumale ja avaramale vaatele, mis meil võib olla. Kui meil pole selle „suurema pildiga” ühendust, võime liiga kergesti illusioonide ohvriks langeda. Kui hoiame sidet oma kõrgema, transpersonaalse minaga, siis võime olla kindlad, et meie intuitsioon ühtib ülima headusega.

Kolmandat tüüpi intuitsiooni võib kirjeldada sõnadega: „See teadmine tuli mulle nagu välk selgest taevast” – nagu juba mainitud, võivad selletaolised intuitiivsed kogemused madalamatel tasanditel esineda väga harvade ja juhuslikena, kuid autonoomsel tasandil ja sellest kõrgemal võivad nad sisaldada olulisi äratundmisi või välgatusi millestki, mis tundub olevat intuitiivne plaan kõige kõrgemal tasandil.

Autonoomsest tasandist madalamal võib mistahes tüüpi intuitsioonile ligi pääseda kas otseselt, hea muusika ja kunstiteoste kaudu või mõnel õige kummalisel ja ootamatul viisil. Kuid kõrgematel astmetel on see rohkem valiku küsimus.

Goldberg (1983) on nende küsimuste üle pikalt arutlenud. Kõigil juhtudel võib sõnum olla suuremal või vähemal määral mitmetähenduslik. Just nagu Delfi oraakel, võib ka intuitsioon anda ainult osa pildist ja ülejäänud osa tuleb kokku panna teiste vahenditega. Teinekord pole suurt kahtlust sõnumi täielikkuses, kuna ta teadvusse jõudes valgustab seda piisavalt, et anda endast teada täiesti ühesel viisil.

Kuid võib-olla parima raamatu intuitsiooni kohta on kirjutanud Rachel Charles (2004). See on nüüdseks juba klassika ning sisaldab head ülevaadet kirjandusest ja tema enda uurimust. See peaks olema esmane allikas igaühele, kes seda teemat uurib. Autor toob selgelt välja vajaduse ühendada intuitsioon transpersonaalse sfääriga.

Loovus

Loovus on sarnane intuitsiooniga. Ta võib avalduda kuuel tasandil nagu intuitsioongi ja jällegi võime öelda, et alles viimastel tasanditel saame loovust nimetada tõeliselt transpersonaalseks. Mõnikord on nii loovuse kui intuitsiooni kohta öeldud, et see on üliteadvuslik tegevus, kuid praeguseks on alust uskuda, et see pole mitte alati nii. Raske on pidada lapsmina, maagilise mina või rolli mängiva mina juurde kuuluvat alama astme loomingulisust tõeliselt transpersonaalseks.

Harman ja Rheingold (1984) väljendavad sedasama mõtet, öeldes, et loovusest rääkides peame silmas tervet tegevusspektrit, kus osa tegevusi asub spektri keskel ja on hästi nähtav ning klassifitseeritav loovusena, osa asub infrapunases osas ja esindab automaatseid reaktsioone, kuid osutub vastavates situatsioonides ainuõigeteks ja osa asub ultravioletses osas – tõelised vaimsed kogemused, millest aimub jumalikkust. Neid viimaseid võime pidada pärinevateks üliteadvusest – termin, mida kasutas Assagioli ja mida vaatleme järgmises peatükis.

Viisi, kuidas sellele loovuse aspektile läheneda, on selgitanud Rudyard Kipling, kes on öelnud, et daemon (loov vaim) aitas tal kirjutada raamatut „Mowgli”. Ta ütleb:

Pange tähele – kui teie daemon on kohal, ärge püüdke teadlikult mõelda. Laske end kanda, oodake ja kuuletuge.

            (Tsiteerinud Harman ja Rheingold, lk 34)

Mõnikord kasutan seda oma seminarides. Ma ütlen: „Sulgege silmad. Korrake probleemi olemust omaette kolm korda [selleks ajaks oleme seda probleemi juba tublisti arutanud] ja minge siis mitteteadmise kohta. Oodake, kuni vastus esile kerkib. See võib tulla lausena, pildina, helina, lõhnana, maitsena või mõnel muul viisil; lihtsalt oodake ja laske sellel ilmuda.”

Sageli on hea alustada mõnda sellist harjutust lõdvestunud olekus ja mitmes raamatus (näiteks West 1975; Harman ja Rheingold 1984; Feinstein ja Krippner 1988) on antud instruktsioone sellisesse seisundisse jõudmiseks. See on täiesti erinev instruktsioonidest, mida kasutavad hüpnotiseerijad, nagu seda detailselt kirjeldavad Karle ja Boys (1987).

Kui ollakse juba jõutud lõdvestunud olekusse, võib kasutada loovasse seisundisse jõudmiseks veidi keerukamat instruktsiooni, nagu seda esitab Shorr (1983). Ta palub inimesel kujutleda kolme väravat, mis tuleb üksteise järel läbida. Mõelge mõnele küsimusele, probleemile või teemale, läbige esimene värav ja vaadake, mis te sealt leiate; läbige teine värav ja vaadake, mis te sealt leiate; läbige kolmas värav ja vaadake, mis te sealt leiate ning rääkige, mida te näete, teete ja tunnete. Mõni inimene peab läbima ka neljanda värava, enne kui leiab selle, mida vajab.

Võib muidugi teha veel keerukamaid asju. Suurepärane harjutus, mida olen sageli kasutanud, on paluda kliendil, kellel on mingi probleem, muutuda väga väikeseks ja liikuda ringi omaenda kehas, lastes tal samaaegselt kommenteerida oma rännakut ja otsida loomingulisuse paika. Kui ta mõne aja jooksul pole seda leidnud, ütlen talle, et ta on nüüd sissepääsu juures ja püüab sisse piiluda. Siis astub ta loomingulisse paika sisse ja kirjeldab, mida ta seal näeb ja tunneb. Siis läheneb talle keegi, kes elab kogu aeg sellises loomingulises paigas. Milline see inimene välja näeb? Ta tuleb lähemale ja teda on nüüd võimalik selgemalt näha. Võib-olla klient teab selle inimese nime, kuid ma ei käsi tal seda avaldada. Nüüd palun kliendil samastuda selle loomingulise inimesega, üle võtta tema nimi ja identiteet. Siis paneb loominguline inimene kirja kümme vastust küsimusele, probleemile või teemaarendusele, millega klient minu juurde tuli. Seejärel palun kliendil tagasi pöörduda ja me arutleme kogu asja üle. Tulemused on mõnikord väga üllatavad ja mõjuvad värskendavalt.

Ühe kõige parema raamatu loovuse kohta on avaldanud Guy Claxton ja Bill Lucas (2004). Nad seostavad loovust tugevalt intuitsiooniga ja väidavad, et mõlemad on seotud transpersonaalsusega. Nad eristavad kõva ja pehmet mõtlemist, kusjuures pehme mõtlemine on rohkem seotud avatusega, ideede endasse võtmisega.

See toob meid kanaldamise juurde. Inimesed, kes on sellel loovuse tasandil, võivad muidugi sageli öelda: „Ma ei teinud seda ise, ma olin ainult kanaliks.” Õnneks on Jon Klimo kogu seda ala oma raamatus (1988) põhjalikult uurinud; ta väidab, et umbes 80% kanaliseerimistest on täiesti tavaline materjal madalamast või keskmisest alateadvusest (jälle Assagioli terminid), üht-teist on pärit paranähtuste sfäärist (mida me oleme nimetanud ka ekstrapersonaalseks), kuid on ka materjali üliteadvusest, transpersonaalsest sfäärist.

Võime öelda, et kõige kõrgemal tasandil võime jõuda selliste vaimsete kogemuste sfääri, kus me järsku mõistame, et mingit probleemi polegi. Äkki probleem lihtsalt kaob, sest me näeme kogu situatsiooni hoopis uuel viisil. Ja nüüdseks on selge, et see võib juhtuda tavalise nõustamis- või psühhoteraapiaseansi käigus. Seda ma nimetan transpersonaalsus 2.

Järjejutt jätkub homme põneva tipukogumuste osaga.

Allikas: John Rowan “Transpersonaalsus. Vaimsus psühhoteraapias ja nõustamises” (ESTRA, 2013)

Pilt: ESTRA

Toimetas Maarja Aljas