“Jätkuks teie nädalavahetusel ilmunud depressiooni artiklile tahaksin jagada oma lugu sünnitusjärgsest depressioonist. On võimalik ka leebelt ja end mürgitamata väljuda raskest olukorrast,” kirjutab Telegramile näitleja Kaidi Koppel.

On puhkepäeva hommik. Noorhärra põõnab veel öise une kaisus ja vanem härra mängib teises toas. Kodus sosistav vaikus on täna eriti sametine. Tegin just tassikese kuuma teed ja istusin arvuti taha, et üle vaadata tööasjad, mis jäid lõpetamata. Teises toas laulab mulle oma õrna häälega Doris Day. Kiiret pole kuhugi. Südames on soe ja rahulik tunne. Täielik idüll. Mõtted liiguvad selles suunas, et tegelikult kogu aeg pole kõik nii hea olnud. Seda enam väärtustan praegust hetke ning olen väga tänulik.

Südames kasvab aina enam soov jagada üht isiklikku lugu. Mõtlesin pikalt, kas avaldan oma loo või mitte. Aga kuna see, mis mind kunagi väga tugevalt mõjutas, painab väga paljusid naisi, siis otsustasin mitte vaiki enam olla. Tänane lugu on palju-palju maisem, kui minu tavapärased jutustused. Ja sugugi mitte nii filosoofiline. Õnneks helge lõpuga, siiski.

Vaimse tervise nädala raames käisin vaimsest heaolust rääkimas noortekeskuses. Toona küll noortele sobival teemal. Mul on väga hea meel, et aina enam pööratakse tähelepanu vaimsele tervisele, selle hoidmisele ja taastamisele.

Ka minu lugu räägib vaimsest heaolust. Või täpsemalt, mõni aeg selle puudumisest. Täna räägin teile sünnitusjärgsest depressioonist ja sellest, kuidas selline olukord võib muutuda kriitiliseks.

Minu jaoks on see möödanik. Olen terve, õnnelik ja viibin sügavas tänutundes, et lapsed mu juurde sündisid. Ma ütlen neile seda iga päev. Iga päev. Aga oli aeg, kus mul oli raske. Mul on tunne, et selliseid naisi on rohkem, kui soovime. Rohkem, kui teame ja teadvustame. Rohkem, kui avalikkus sellest räägib. Rohkem, kui naised ise sellest räägivad. Aga sellest peab rääkima! Täna räägin mina.

Sünnitusjärgne depressioon on meeleoluhäire, mis tekib peale sünnitust. Ligi 80% kõigist sünnitanud naistest kogevad mõne päevast kuni kuu pikkust mammamasendust, mida inglise keeles nimetatakse “baby bluesiks”. Ent 10-15% äsjasünnitanud naistest kogevad tõsisemat sünnitusjärgset depressiooni. Ja umbes pooled neist naistest vajavad depressioonist välja tulemiseks professionaalset abi.

Mina ei teadnud, mis see on, milles see väljendub ja kui sügavale auku seda kogedes, langeda võib. Kuniks sünnitasin esimese lapse. Olin tol hetkel 27 ja emaks saamisest unistanud viimased viis aastat, ent ma ei saanud emaks peale sünnitust. Kuigi igal pool ju väideti, et see instinkt on kaasa sündinud ja see tekib momentaalselt, kui beebi on kätel. Minul ei tekkinud.

Olime äsja kolinud uude koju ja kätel oli kauaoodatud, väga armastatud tita. Kuid mul oli, endalegi keeruline tunnistada, raske temaga kontakti luua. Loomulikult, armastasin ja imetlesin teda. Aga oli päevi, kus tundsin, et ma ei julge teda süllegi võtta. Kartsin teda toita, temaga tegeleda ja kui ta ärkas, unistasin ajast, mil ta jälle uinuks. Mäletan, kuidas kõik mind ärritas, kuidas keegi ei mõistnud, mida tunnen. Egas ma väga rääkinud ka kellelegi. Lihtsalt ei julgenud. Mõtted tundusid endalegi juba nii kohutavad, mida siis teised veel arvaksid… ?

Tugeva tõuke depressiooni välja kujunemisele lisab raske sünnitus ja pikaaegne magamatus, mida minagi kogesin. Lisaks füüsiline kurnatus, enese süüdistamine mitte hakkama saamises ja teiste inimeste laused stiilis:
„Miks sa nii kurb oled?
“Kuidas sa nii väsinud oled?“
“Sa peaksid olema õnnelik – ise oled noor, värske ema, terve beebi kätel.“
“Paljud naised näevad aastaid vaeva, et lapsi saada ja mõni ei saa üldse. “
“Mis õigus on sul üldse end kehvasti või kurvalt tunda?”

Ja nii ongi depressioon kerge tekkima. Sünnitusjärgne depressioon on samasugune meditsiiniline seisund nagu sügav kurvameelsus ning vajab ilmtingimata ravi. Ent SD diagnoosimine on üsna komplitseeritud, kuna noored emad ei taha endale tunnistada, et nad seda kogevad. Mitte ükski naine ei luba endale seda mõtet, et ma ei saa hakkama. Veel enam, ei öelda seda valjusti välja. Mõeldakse, et vast on selline kurvameelne, kohati lausa suitsiidne seisund, mööduv nähtus.

Veelgi enam, sellest ei räägita ühiskonnas piisavalt ja vähemalt minule on mulje jäänud, et naise poolne hakkamasaamatus vastsündinuga on ühiskonnas lausa taunitav. “Mis ema… või õigemini, mis naine sa selline oled, kui sa ei saa enda emotsioonidega hakkama? Kui sa ei saa oma lapsega hakkama?” Selline hukkamõist panebki naised kodudesse peituma, endasse kapselduma.

Mäletan, kuidas minu meeleolu mittemõistmine ja varjatud vihjed lõikasid nagu terav nuga toasooja võid. Mees küll aitas nii palju, kui oskas. Aga enamus päevi-öid veetsin siiski üksi beebiga. Ja nutsin. Mäletan tunnet, et kas sel nutmisel ei tulegi lõppu?! Emotsioonide virr-varr, isutus, magamatus, pidev füüsiline väsimus ja mure beebi pärast, tahtis elusalt nahka pista. Aeg-ajalt oli tunne, et päris täpselt ei saanud arugi MIKS ma nutan. Lihtsalt pisarad jooksid kogu aeg. Enesesüüdistus kihutas sellisel kiirusel, et mingil hetkel oli tunne, et olen kaotanud igasuguse oskuse üldse millegagi hakkama saada.

Kui depressioon diagnoosida varajases staadiumis, on selle ravimine hõlpsam – tegeletakse sümptomite nagu nt unetus, kurvameelsus, häbi-ja süütunne ravimisega ning lahendus on kergem tulema.

Meie peres lahenes see olukord ca aastaga. Beebil kujunes välja kindel päevane ja öine rütm. Muutusin enesekindlamaks, sain rohkem puhata. Leidsin aega ka suhtlemiseks väljaspool kodu ning taas iseenda jaoks. Mina kasvasin emaks koos oma pojaga ja saan täna, viis aastat hiljem öelda, et minu üheks suurimaks õpetajaks on olnud minu esimene poeg. Olen talle nii tänulik!

“Ema õpetab lapsele, kuidas kasvada inimeseks. Laps õpetab emale, kuidas jääda hingeks.”

Minul läks õnneks ja tulin sellest olukorrast oma jõududega välja. On naisi, kel ei pruugi see piirduda mõne kuu kuni poole aastaga, vaid see meeleoluseisund võibki püsida aastaid.

Eestis on mitmeid võimalusi, kust abi saada. Üheks selliseks võimaluseks on raseduskriisi nõustamine. Ka mina kirjutasin korra nõustajale ja sain paar head nõuannet. Ent on olukordi, kus pelgalt kirjalik nõustamine ei aita.

Tänagi seda lugu kirjutades ja langedes, nüüdseks viis aastat tagasi, kogetud emotsiooni, on enesesüüdistus kerge tekkima. Õnneks tunnen täna universumi toimimismehhanisme ja tean, et lahendus on enesele andestamises. Olen ammu endale andestanud. Ent valus on siiski mõelda ja kahju on. Väga kahju. Meel on aga selline krutskitega tegelane ja viskab vahepeal seikasid minevikust. Aga ma ei vaja sellist testimist, kas ikka olen andestanud ja kui sügavalt. 🙂 Olen. Päriselt.

Naised, palun ärge kartke tunnistada ja paluda abi, kui on raske. See on suur julgus, tunnistada ennekõike iseendale, et on raske. Julgege paluda abi, kasvõi lähedastelt.

Spetsialistide toel aitate nii iseennast, kui ka oma perekonda sellest olukorrast väljuda. Seejärel saate kogeda tõelist rõõmu emaks, pereks olemisest ja oma lapsest. See on fantastiline – olla EMA! ❤️

Soovin teile palju julgust ja armastust.

Olge hoitud!

Kaidi Koppel

Lugu esmalt ilmunud Kaidi Koppeli FB lehel: Väejõud

Foto: erakogu