Oleme Telegramis teinud korduvalt jutt unest ja selle erinevatest tahkudest. Suvel ilminud 1. ajakirja tarvis otsustasime küsitleda avalikkusele rohkem küll lauljana tuntud unemeditsiini professionaali Kene Vernikut (30), kes sattus enda sõnul sellele alale juhuslikult: “Mind hakkas asi huvitama ja nii alustasingi 2006. aastal töötamist Tartu Psühhiaatriakliiniku Uneosakonnas, kus unearst Tuuliki Hion mulle unetehnoloogi ametit tutvustas ja õpetas.” Praegu peab Kene unenõustaja/tehnoloogi ametit Tallinnas Hea Une Keskuses.

Kes on unetehnoloog?

Unetehnoloog vaatab läbi polüsomnograafilisi uuringuid ja skoorib (registreerib) une teatud programmi abil, teeb esmase kokkuvõtte/anamneesi. Kuna olen hariduselt psühholoog, siis minu enda peamine töö on tegelikult unenõustamine ja unetuse ravi.

Milliste küsimustega inimesed sinu poole kõige sagedamini pöörduvad?

Esimene küsimus on tavaliselt: Miks ma ei maga? Mis mul viga on? Kas sa näed programmi abil ka minu unenägusid?

Unemeditsiin on teaduse mõttes üsna noor, kuid inimeste suhtumist vaadates on selgelt tunda, et murrang on juba toimunud. Järjest vähem küsitakse pseudoküsimusi unenägude kohta (isegi Freud on tänapäeva unemeditsiinis/psühholoogias täielik tabu), vaid tuntakse reaalselt huvi, mis minu kehaga ikkagi toimub; miks ma ennast halvasti tunnen, kui ma pole maganud jne.

Mis see uni üldse on, mida me näeme?

Uni on selline paradoksaalne nähtus, mida ei ole veel lõplikult defineerida suudetud. Unenäod on une üks osa, mis moodustuvad meie läbielatud sündmustest. Unenägusid mäletame me peamiselt REM-une faasi (unenägude uni, hommikune uni) järel ärgates.

Tehnilisemas mõttes toimub une ajal näiteks neuronite taastumine ja info säilitamine. Meie peamised füsioloogilised protsessid (une-ärkveloleku rütm, kehatemperatuur, hormoonide produktsioon, südame löögisagedus, vererõhk jm) alluvad tsirkadiaantsüklile, mis on veidi pikem kui 24 tundi. Nimelt asub ajus selline pisike bioloogiline kell, mis hoiab meie vajadusi rütmis (nimetatakse ka tsirkadiaanrütmiks). Seda reguleerivad melatoniin (käbinäärmes sünteesitav hormoon, mis reguleerib bioloogilist ööpäevarütmi – toim.) ja serotoniin (nn õnnehormoon, mis toimib neuromediaatorina ehk närvisüsteemi regulaatorina – toim.).

Kas kõik inimesed näevad unenägusid?

Kui me ärgates unenägu ei mäleta, võib neid siiski esineda sügava une faasis (deltauni). Samuti kui oleme väga väsinud ja magame vaid 3–4 tsüklit (üks unetsükkel kestab u 90 minutit) ning hommikune REM-uni jääb läbimata, on üsna tõenäoline, et me unenägusid ei näe. Meie võime unenägusid mäletada võib väheneda ka siis, kui mõningate ravimite tarvitamise või haiguste tagajärjel väheneb REM-une hulk.

Kas oled kogenud teadvusel und (lucid dreaming) ja mida sa sellest tead/arvad?

Lucid dreaming on üks väga efektiivne õudusunenägude/unenägude teraapia osa. Muidugi praktiseeritakse seda ka niisama lõbu pärast, kuid sellega tasuks olla ettevaatlik. Kui inimesel on soov aina enam oma unenägusid kontrollida, võib see viia psühholoogiliste probleemideni, lisaks võib see muuta loomulikku unetsüklit, mille tagajärjel me ei ole enam võimelised olulisi unefaase kätte saama, uni muutub liiga lühikeseks või pikaks jne. Sellega võiks tegeleda pigem arsti järelevalve all.

Kuid tõepoolest, oma unenägusid on võimalik ise juhtida, kasutades lucid dreaming’u võtteid, millel on omad kindlad skeemid ja ajakavad.

Kas oled kogenud unehalvatust (sleep paralysis) ja mida sa sellest tead ja arvad?

Unehalvatus kuulub parasomniate alla, tavaliselt on see seotud REM-unega. Inimesel tekib kerge lihastoonuse kadu, ollakse justkui ärkamise ja une vahepealses olekus. Üldjuhul ei saa inimene sel ajal liigutada ega rääkida, võidakse näha hallutsinatsioone jne. Tihti esineb see häire kombineerituna narkolepsia, ärevuse ja ka obstruktiivse uneapnoe korral. See võib kergemini välja lüüa, kui elus on stressirohke ja pingeline periood.

Mõned inimesed väidavad, et nad on näinud vahetult pärast ärkamist silmanurgast mingit kogu lahkumas. Mis see on ja kas oled sellega ise kokku puutunud?

Ei ole otseselt kokku puutunud. Aga vahetult enne ärkamist väljume tavaliselt REM-unest ja sellised nähtused võivad esineda küll – selline ärkveloleku ja une vahepealne olek koos kehahalvatuse efektiga.

Mis on painaja?

Luupainaja ehk siis nightmare esineb samuti REM-une faasis ja üldjuhul ärkab inimene sellest tõelise hirmutunde ja ärevusega. See esineb tihti koos unehalvatusega ning võib areneda ka korduvaks häireks (repeated nightmares), ka unenäo sisu võib pidevalt korduda. Paljud selle all kannatanud on kirjeldanud ka, et näevad justkui ärkvelolekus (tavaliselt siis unehalvatuses märkolles) kedagi „võõrast, koletist“ enda peale ronimas. Painajalik unenägu võib kogu päevaks emotsionaalselt tasakaalust välja viia, paljude jaoks on see kogemus/nägemus kohutav ja raske.

Luupainaja põhjused võivad olla sarnased unehalvatuse omadega, lisaks esineb seda palju ka posttraumaatilise stressihäire korral. Isiklikult olen luupainajat kogenud kahel korral.

Kuidas luupainajatest lahti saada?

Kui selline unenägu külastab sind rohkem kui kaks korda nädalas, tuleks kindlasti pöörduda unearsti poole ja leida üles selle tekke põhjus. Muidugi võid ka ise proovida kõige esmasemat ravivarianti – muuda oma uneharjumused regulaarseks!

Kas oled ise näinud mingeid retse unenägusid peale painajate? Räägi enda põnevamatest unenäokogemustest.

Mind on õnnistatud kirevate ja värviliste unenägudega. Detailselt ei hakka neid siia kirjutama, aga märkmikes on need täitsa olemas. Tihtipeale aitavad minu enda unenäod leida isiklikele asjadele lahendusi.

Kas saad jagada mõnda huvitavat juhtumit, millega sa oma töös oled kokku puutunud?

Mina tegelen peamiselt unetuse kognitiiv-käitumusliku teraapiaga. Inimestega, kes ei suuda uinuda, ärkavad öö jooksul korduvalt üles jne. Tihtipeale on nende puhul unetus kombineeritud teiste unehäirehaigustega või psühholoogiliste/psühhiaatriliste häiretega.

Peamurdmist pakuvad näiteks juhtumid, kus inimesel on 24-tunni une-ärkveloleku häire, mis on üks tsirkadiaanirütmi häiretest. Huvitav on siinjuures see, kuidas inimesed on oma und reguleerinud ja rütm on paigast loksunud. Nende endi jaoks jääb arusaamatuks, kuidas ja kas on üldse võimalik unetsüklit jälle õigeks nihutada.

Kuid paeluv on ka see kõige harilikum – lihtne unetus. Inimesed, kes selle all kannatavad, ei näe üldjuhul “tunneli lõpus valgust”. Nad saabuvad vastuvõtule räsitute ja ärevatena, justkui oleks läbinud pika maratoni, mitte kunagi finišijoont ületamata. Mind rõõmustab igati see, kui juba esimesel kohtumisel saab see joon ületatud ja inimesed näevad, et asi ei ole üldse nii hull. Igale murele on olemas lahendus, tuleb vaid leida õige “ravi”.

Mida kujutab endast kehaväline kogemus? Kas oled seda ise kogenud?

Ma ei ole kokku puutunud kehavälise kogemusega, minu puhul üldjoontes peab olema see kuidagi uuringutega tõestatud, siis usun. Muidugi, kui ma ise kogeks seda, siis võin arvata vastupidist.

Meil on üks sõber, kes lepib enne magamaminekut emaga kokku, et nad kohtuvad unes. Unes nad näevadki, räägivad juttu ning hommikul ärgates arutlevad samadel teemadel edasi. Kuidas see toimib ja võimalik on?

Kahjuks jään siinkohal vastuse võlgu. Antud juhul oleks vaja teha mõlemale anamnees ning uuringud ja psühholoogilised testid.

Kui palju peaks inimene ööpäevas magama?

Inimese uni on väga individuaalne. Kindlasti ei tohiks me võrrelda enda und naabri omaga. Mõned inimesed, statistiliselt väga väike osa, saavad hakkama 4–5 tunni ööunega. Ülejäänud 99% vajavad vähemalt 7–9 tundi und. Vastsündinud kuni 2-kuused – 12–18 tundi; 3-kuused kuni 1-aastased – 14–15 tundi; 1- kuni 3-aastased – 12–14 tundi; 5- kuni 12-aastased – 10–11 tundi; 12- kuni 18-aastased – 8,5–10 tundi ja täiskasvanud 7,5–9 tundi.

Mis tagab hea une?

Hea une tagab eelkõige hea tervis ja vastupidi. Unetuse puhul tagab hea une see, kui inimene lõpetab muretsemise une üle.

Pikemalt on kirjutatud unehügieenist ja keskkonnast meie kodulehel https://uneuuring.ee/normaalse-unetervise-pohimotete-jargimine/.

Küsitlesid Hando Tõnumaa ja Mariann Joonas

Foto: erakogu

Kuula ka Kenet Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”

Artikkel ilmus Telegrami 1. ajakirjas: