Vikerkaarelood kirjutas, et on inimesi, kellel on selge siht, mille poole pürgida ning kindel teadmine, kes ta on. On ka selliseid, kes üritavad näha igal pool head ning kohaneda olukorraga, millesse elu nad on asetanud. Kas optimistlik maailmavaade ja püüd kõigega kohaneda võib tuua ohu, kus eiratakse oma tõelisi vajadusi?

Küllap tunneme kõik mõnda sellist inimest, kes teab täpselt, kes ta on ja mida elult tahab. Ta töötab ametikohal, kus tema töö on talle sama loomulik kui hingamine ja tõenäoliselt saab ta selle eest ka head tasu. Ka oma kodu on ta loonud just täpselt oma äranägemise järgi, olgu selleks siis segaduse alla mattuv kahetoaline koerakarvaline korter või läikivate siledate pindadega steriilne eramu. Üks on kindel – need inimesed teavad, mida nad enda hästitundmiseks vajavad ja nad on kindlameelselt endale ka sellise elu loonud.

Telje teises otsas siblivad sihitult edasi-tagasi teistsugused inimesed. Tihti on nad väga abivalmid, laia silmaringiga ja usinad, kuid oma vajaduste suhtes paistavad nad pimedad olevat. Olen mõistnud, et ka mina kuulun nende hullukeste sekka. Jah, eks mul aeg-ajalt ikka mingi aimdus on, mida ma elult tahaksin ja millist elukeskkonda eelistaksin, aga pahatihti kipub see kõik jääma ainult mõtiskluste tasandile. Eriti viimastel aastatel on sihikindel tegutsemine minu jaoks äärmiselt raskeks muutunud. Kõik on justkui hästi, ja tegelikult ongi hästi, aga puudub areng, liikumine.

Juba aastaid istun ma samal mugaval, kuid minu jaoks isiklikult igaval ametikohal ja eraelugi on alles idu arengujärgus. No tegutseda ju loomulikult võiks, aga kust võtta see eesmärk, mis oleks nii oluline, et selle nimel järjepidevalt pingutada ja kuidas teha seda ilma liigseid pingeid tekitamata? Kõik on ju tegelikult hästi, olen ma ennast järjepidevalt veennud, püüdes igas olukorras alati head näha. Aga kas ei peitu just selles optimistlikus maailmavaates oht oma vajadusi eirata? Ehk toimib minu elus midagi sarnast ansipliku “tulevik on hele kui haldja hame” luuluga. Kui kõik on hästi ja õigesti, siis miks minu elu edasi ei liigu, miks närib minu hinge üha teravamalt vaikne rahulolematus?

Kui esimesena kirjeldatud inimestele paistab neile sobiva maailma loomine tulevat peaaegu ilma pingutamata, siis minusugused küll mingile loomulikule asjade käigule lootma jääda ei saa. Minu jaoks on asjade loomulik käik kohanemine. Ma olen suurepärane kohaneja. Ja tõepoolest. Ka see on vajalik isikuomadus, mida ehk neil esimest tüüpi inimestel tihti vajaka jääb. Aga teisalt võib äärmuslik kohanemisvõime saada saatuslikuks. Soov ja võime kõike aktsepteerida ja armastada võib muutuda takistuseks isikliku maise arengu teel. On tervitatav, et meie, kohanejad, töökohalt lahkudes jalaga ust kinni ei lajata või kehvast suhtest väljudes elukaaslase pangakontot tühjaks ei tee. Võime teist inimest austada on tänuväärt.

Samas võime enda vajadusi kondiväänajaliku osavusega painutada võib osutuda saatuslikuks. Varem või hiljem ei jaksa me enam kõike ja kõiki armastada või mis veel hullem, langeme depressiooni, mõistmata mis on läinud valesti. Me oleme ju nii kenad ja armastavad, laia silmaringiga ja paindlikud inimesed. Kuidas sai see küll meiega juhtuda?

Üha enam tundub mulle, et sellistel inimestel on tõsine oht materiaalse maailma reegleid mitte mõista. Meie soovime kõiges lähtuda oma hinge avarustes lainetavatest soojadest tundevoogudest, vältides teravaid nurki ja järske pöördeid. Kõik peaks olema justkui sujuv ja harmooniline. Konflikt, oma isikliku jõu rakendamine, enesekehtestamine – see kõik näib olevat liialt keeruline ja vägivaldne. Isegi kui suudame end kellegi teise poolt algatatud olukorras kehtestada, siis olukordi, kus meil endal tuleks nö tüli üles tõmmata, püüame siiski iga hinna eest vältida.

Sedasi hulpides ja lihtsamaid radu otsides kaotab meie elu struktuuri. Jah – vaimses plaanis ei olegi ehk nii väga palju struktuuri tarvis ja on suurepärane, kui meil on võime end kõikvõimalikest piirangutest ajutiselt vabastada, aga mingil hetkel tuleb meil siiski materiaalse maailmaga silmitsi seista ja seal kehtivad teised mängureeglid. Seal tuleb meil otsustada ja olla oma tegemistes sihikindel. Seal ei aita alati suure pildi nägemine, millest lähtuvalt polegi ju sisuliselt vahet, kas ja mida me teeme.

Igavikust oleme me kõik sündinud ja sinna pöördub kõik ka tagasi. Aga ehk ei peaks me tagasipöördumisega liialt kiirustama. Kust leida motivatsiooni, et selles maises mängus kaasa lüüa? Et seista silmitsi ebamugavustunde ja ebakindlusega, mida tekitavad keerulised valikud. Kuidas luua piiritule hingele piiridega mängumaa, kus ta võiks end turvaliselt ja koduselt tunda?

Allikas: Vikerkaarelood