Teadlased uurisid inimesi mitmesugustes olukordades: katseisikute tutvumisel teaduslaboris, esimese aasta üliõpilaste tutvumisel ühiselamukaaslastega ja eneseabirühmades osalejate kohtumisel. Kõigis uuritud olukordades näitasid küsitlused üht. Inimesed alahindasid järjekindlalt seda, kui hea mulje nad olid teistele jätnud.

Meeldivuslõhe tuli ilmsiks olenemata sellest, kui palju inimesed omavahel suhelnud olid, kas kaks minutit või kolmveerand tundi või üliõpilaste puhul mitu kuud – kas siis, kui nad olid jõudnud juba täiesti sõpradeks saada.

Uuringuandmed viitavad ka meeldivuslõhe tõenäolisele põhjusele. Inimesed on tihtipeale enda suhtes kriitilisemad kui teiste suhtes ja teadmata, mida teised meist tegelikult mõtlevad, arvame, et nad mõtlevad meist seda, mida me isegi endast mõtleme.

Ja kui juba teised meist paremini mõtlevad, siis miks ei võiks me seda ise samuti teha?