Sel nädalavahetusel, 25.-28. juulil Juminda poolsaarel toimuva Indiaanilaagri süda on indiaanirahva pärimuse kandja, üks 13 Põlisrahva Vanaemade Nõukogu asutajaliikmest – Mona Polacca Arizonast. ÜRO põliselanike küsimuste alalise foorumi esindajana esitas ta pool aastat tagasi ÜROs erinevate usutegelaste (juudid, kristlased, moslemid jt) ees ainsa naisena esinedes küsimuse: “Miks teie rahvad tapavad üksteist, jumala nimi huulil, samal ajal kui teie istute siin üksteise kõrval sama laua taga?” – Tekkis vaikus. Mõne aja pärast tõusid tähtsad mehed üksteise järel püsti ja läksid laiali, kirjutab portaal Alkeemia.

Mona Polacca on rahvuselt pool-hopi ja pool-hawasupai. Polacca tähendab hopi keeles liblikat, liblikas aga sümboliseerib inimese muutumist. Mona on omamoodi indiaani printsess, kuna mõlemad tema vanaisad on viimased rahva valitud juhid.

Mona on esimene kõrgharitud inimene oma suguvõsast. Õigemini – valgete inimeste poolt kõrgharitud. Nn traditsioonilist haridust on saanud indiaanlased läbi aastasadade oma koduküladest. Kui Mona hopi-vanaisa lubas valgete algkooli oma reservaati, oli palju neid, kes teda sellepärast reeturiks pidasid. Vanaisal aga olid omad põhjused: “Kui kool on siin, tulevad lapsed õhtul koju ja saavad õiget haridust, kui aga kool on kaugel, siis ei näe me oma lapsi kunagi.” Külainimesed mõtlesid pisut ja nõustusid.

Polacca on lõpetanud Arizona ülikooli sotsiaalteaduste alal. Ta on avaldanud uurimustöid indiaani naiste elu ja käitumise kohta, käsitlenud oma töödes naistevastast koduvägivalda, naiste õigusi ja põlisrahvaste sõltuvusprobleeme, sealhulgas indiaani tseremooniate mõju narko- ja kuritegevuse ennetusena.

13 Põlisrahva Vanaemade Nõukogu (The International Council of 13 Indigenous Grandmothers) on 2004. aastal asutatud nõukogu, kuhu kuuluvad peamiselt indiaani päritolu vanaemad nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikast, ent nende seas on liikmeid ka Aasiast ja Aafrikast. Vanaemade nõukogu eesmärgiks on esindada põliskultuure kogu maailmast.

Indiaanlased, nagu enamik põlisrahvaid, on aga alati lugu pidanud vanaemade arvamusest. Näiteks on vanaemadel õigus otsustada, missugusest kandidaadist peaks saama suguharu pealik, ning eemaldada see, kes ei sobi – vanaemad on ju näinud kõiki poisse kasvamas ning oskavad hinnata, kelle isikuomadused on valitsemiseks sobivad. Monal endal kaks poega, üks tütar ja seitse lapselast.

Vanaemad käisid paavstilt aru pärimas

Vanaemade nõukogu ei tegele vaid kogukondlike probleemidega. 2008. aasta suvel läksid 13 vanaema Vatikani, et paavstilt aru pärida, miks õnnistas Vatikan omal ajal hispaanlaste sissetungi Ameerikasse ning miks pole selle pärast siiani vabandatud. Asi pole vaid vana vimma pidamises – siiani on endistes indiaani asupaikades kohti, kus kummitab nii, et inimesed ei saa ligigi minna. Neis paigus tapsid konkistadoorid omal ajal kõik, sülelastest vanainimesteni, ning põletasid majad maatasa, et inimestel poleks kohta, kuhu tagasi tulla. Sellise ülekohtu pärast läksidki vanaemad Vatikani.

Paavst ei andnud end näole. Vanaemad laotasid maha oma teki, võtsid välja trummi ja pühad esemed, ning hakkasid laulma ja palvetama. Loomulikult tekitas selline käitumine segadust nii paavsti kaaskondlastes kui ka uudistavates turistides. Kui mõne tunni pärast tuli sõnumitooja teatega, et paavst on nõus vanaemasid vastu võtma, pakkisid vanaemad oma asjad kokku ja teatasid: “Pole vaja, me rääkisime juba tema ülemusega,” näidates taeva poole.

Väekas Naine julgeb küsida ebamugavaid küsimusi

Sõnakusest pole Monal kunagi puudu olnud. ÜRO põliselanike küsimuste alalise foorumi esindajana esitas ta pool aastat tagasi ÜROs erinevate usutegelaste (juudid, kristlased, moslemid jt) ees ainsa naisena esinedes küsimuse: “Miks teie rahvad tapavad üksteist, jumala nimi huulil, samal ajal kui teie istute siin üksteise kõrval sama laua taga?” – Tekkis vaikus. Mõne aja pärast tõusid tähtsad mehed üksteise järel püsti ja läksid laiali. Lihtsale küsimusele ei osanud keegi vastata…

Eestisse sattus Mona 1996. aastal tänu vendadele Urbidele, kelle ta mõni aasta varem oma vendadena “adopteerinud” oli. Sama aasta kevadel oli tulnud vendadele Urbidele ühe indiaani tseremoonia käigus idee kutsuda indiaani vendi ja õdesid Eestisse, et taastada eestlaste geneetiline mälu, kus on tseremooniad veel sees. Me ei tea täpselt, mida tegid meie esivanemad enne ristiusku, ent põlisrahvaste uskumusi arvesse võttes pidi see olema üsna sarnane indiaanlaste eluolule – piisab, kui vaadata meie püstkodasid või sauna tähtsust. Kui vennad New Yorki tagasi jõudsid, ootas neid kiri Eestist, kus paluti abi, et kutsuda n-ö õigeid indiaanlasi Eestisse. “Õiged indiaanlased on olemas,” oli vendade vastus. “Ja ajalugu oligi sündinud,” räägib Tarmo Urb.

Mona, mis on meie elu alustaladeks?

Elu alustaladeks on maa, õhk, tuli ja vesi. On oluline näidata nende suhtes üles austust. Olge head ja lahked ning armastage oma õdesid ja vendi. Püüdke alati hoida suhted heal pinnal. Ja suhete all ma ei mõtle ainult suhteid inimestega, vaid ka suhteid nende nelja põhielemendiga ja kõigi elusolenditega.

On üks hopi ütlus: “Te ise oletegi need, keda te oodanud olete”. Mida see tähendab? Kuna me oleme pikalt lasknud teistel enda eest otsustada, siis oleme nüüdseks jõudnud sellisesse kohta, kus me oleme andnud ära oma valikuõigused. Näiteks, me oleme andnud ära vastutuse sellise olulise asja eest nagu seda on vesi. On juhtumeid, mil suurtööstused on mürgitanud põlisrahvaste elukoha läheduses oleva veekogu; tänapäeval võib ka kodukandi allikas vabalt olla mingi veefirma omand ja sa pead oma vett minema kellegi käest ostma. Nüüd tekibki küsimus, et kuidas sai see juhtuda, et meie ühine omand kuulub kellelegi, kes on selle lihtsalt meie käest ära võtnud. On aeg mõista, et mul ei ole mõtet oodata kedagi, kes asjad korda teeb. See on minu elu ja minu vastutus. On aeg tegutseda oma õiguste nimel.

Kes või mis on jumal? Mis on tema roll inimese elus?

Meie kutsume teda loojaks ja tal ei pea olema sugu. Maad nimetame me oma emaks ja päikest oma isaks, kuud vanaemaks ning vesi on samuti vanaema vesi, tuli on vanaisa tuli. Lisaks on ka vaimud. Rääkides vaimudest, räägime me kõige nelja suuna vaimudest. Erinevad hõimud tunnistavad erinevaid jumalusi. Meil on ka erilised pühakohad, millel on erilised energiad ja jõud, kus toimuvad erinevad tseremooniad, kuhu me läheme kindlatel aegadel, palvetame ja teeme annetusi. Meie jaoks on see au, et meil on toit ja vesi ning annetustega näitame me oma tänulikkust. On suur au olla elus.

Indiaanirahva püha sakrament on peyote. Mis on peyote legend? Kuidas sai kaktusest selline oluline vahendaja?

Peyote kasvab ainult ühes teatud regioonis USA edelaosas ehk Mehhikoga piirneval alal. Selle kohta on erinevaid lugusid. Üks lugu räägib haigest naisest, kes palus end jätta surema. Ning indiaani traditsiooni kohaselt nii ka tehti. Üksi jäänuna hakkas naine loojat paluma, et see ta enda juurde võtaks. Ühel hetkel ta kuulis häält, mis ütles talle, et ta võib naist aidata. Hääl ütles: “Söö mind, ma olen siinsamas.” Naine vaatas ringi ja nägi väikest kaktust. Ning ta tegi nagu hääl talle ütles ja sõi kaktuse küljest. Sellel kaktusel on olemas ravivõime. Naine sai terveks ning viis selle taime ka oma rahva juurde. Kui seda hakati kasutama, siis mõned inimesed kogesid nägemusi, kus seesama taim rääkis nendega ning õpetas neid, kuidas ennast kasutada. Nii sai ka see tseremoonia alguse. Sellest sai rituaal.

Mona, kui sa peaksid praegu inimkonnale diagnoosi panema, siis mis see oleks ja mis võiks olla ravim?

Ma ütleksin, et väga laialt on levinud bipolaarsus. Meel ja keha on justkui eraldatud, kusagil on tekkinud lühis. On levinud tarbijamentaliteet, mis ei vii kokku põhjust ja tagajärge. Ei saada aru, et see, mida inimene põhjustab, on väga lõplike tagajärgedega, mis õõnestab kogu inimkonna jalgealust.

Aga ravimit on raske soovitada. Inimeste probleem on ka see, et enne kui ollakse tõeliselt pikali maas, ei võeta midagi ette. Meil, põlisrahvastel on tseremooniad, tuletamaks meelde elu väärtusi. Ravi on võibolla see, et me teadvustame olulist enda jaoks. Läbi vaimsete praktikate taasavastame elementaarset. See võiks viia lahendusteni.

Mona, sa tuled igal aastal aastal siia, et osaleda Indiaanilaagris. Miks see on sinu jaoks oluline?

Esmakordselt tulin siia 1996. aastal. Olles kuulnud eesti rahva lugu, mõistsin ma meie sarnasust ja kõiki neid seoseid. Ma tundsin, et me mõistame üksteist. See on nagu vahetus, me anname ja me võtame vastu. Ma tunnen, et olen teretulnud ja iga uus kogemus on parem kui seda oli eelmine. See on justkui minu teine kodu.

Mis on elu mõte?

Elu mõte on seiklus. Ma võtan iga hetke kui väärtuslikku ja suurt kingitust. Ela rõõmus!

Kuula pikka intervjuud Mona Polaccaga Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” siit.
Allikad: Hallo, Kosmos!, Buduaar

Vaata ka: Indiaanilaager

Foto: Alkeemia

Toimetas Mariann Joonas