Oleme Telegramis korduvalt kirjutanud Rännakust, keha ja meele tervendamise praktikast, mille on lõi ka Eesti külastanud koolitaja Brandon Bays, kelle “Rännaku” raamatud on rahvusvahelised menukid. Mainitud meetodiga töötavaid terapeute kutsutakse Rännaku praktikuteks ja üks neist on Piret Rass, kes avastas enda jaoks ka südamekeele ehk vägivallatu suhtlemise ja peab seda elu parimaks kingituseks.

Piret, teie jaoks on oluline südamekeel ja vägivallatu suhtlemine, mida see tähendab?

Südamekeel on iidne idamaa õpetus sõnumi edastamisest armastaval moel, et teadlikult ennast mõista ja teisi ära kuulata. Selle tulemusel areneb inimsuhetes armastusel põhinev uus kvaliteet, oskus ennast valitseda ilma midagi alla surumata. Nimetatud õpetuse kaasajastas Ameerika psühholoog Marshall Rosenberg, mida tuntakse vägivallatu suhtlemise nime all.

Vägivaldseks enda ja teiste vastu peetakse mõtteviisi, mis otsib süüdlasi ja keskendub õige ja vale käitumise kindlakstegemisele ning analüüsile.

Mina olen elus väga tundlik kriitika suhtes olnud. Sestap hakkas mind huvitama, mis siis ikkagi inimeste sõnakasutuses mind haavas. Jõudsin vägivallatu suhtlemiseni, mis viis nii lähedus- ja sõbrasuhted kui ka läbisaamise inimestega üldisemalt sügavamale tasemele, tekkis tähendusrikkam ühendus. Lisaks oskan nüüd tunnetada, mis võib kritiseerija sees toimuda, mida ta tegelikult vajada võiks, aga väljendada ei oska. See tagab võimaluse jääda avatuks ning isegi vestlust jätkata olukorras, mis varem oleks viinud minu sulgumise ja eemaletõmbumiseni. Südamekeel on minu elus suur kingitus.

Tooge palun näide – kui ma tahan oma kallile inimesele midagi südamega öelda, siis kuidas seda teha?

Olen märganud, et meie kultuuriruumis jääb tihti vajaka siirast tunnustamisest. Ikka öeldakse, et “Ära kiida liiga palju, läheb uhkeks kätte” või “Kiida lolli, hakkabki uskuma“. Selline kohati häbistav ja hukkamõistev alatoon. Tunnustusega võib seostuda ka varjatud motiiv manipuleerida näiteks piitsa ja prääniku võtte abil, kus kiidetakse töötajat tootlikkuse tõstmiseks isikliku kasu saamise eesmärgil.

Inimesed ei ole eriti harjunud märkama enda juures seda, mis on hästi või milles nad tugevad on. On öeldud, et vaid 10 protsenti inimestest teab oma tugevusi ja oskab nad enda kasuks tööle panna. Ikka keskendutakse puudustele. See ei ole edasiviiv jõud. Kui näiteks paadiga sõites põhi lekkima hakkab, on vaja küll viga parandada või anda endast parim otsese ohu kõrvaldamiseks, kuid sama tähtis on jõuda eesmärgini ja kaldale sõuda või kuhu iganes plaan minna oli. Sama on ka inimestega – ei ole kasulik kinni jääda sellesse, mis valesti on. Seda tasakaalustab teadmine, kuhu sa üldse teel oled ja missugused tugevused sul sinna jõuda aitavad.

Seetõttu on oluline hakata teadlikult tähelepanu suunama enda tugevustele ja märkama neid teistes inimestes. Nüüd jõuan näite juurde. Võtame ühe abielupaari, kus naise jaoks on probleemiks tööülesannete lükkamine viimasele minutile, mille tulemusena ta muutub närviliseks ja tõredaks. Selle asemel et tõredust naisele nina alla hõõruma hakata hetkel, mil tal on niigi raske, oleks tõeliselt südamega öeldud sõnad mehe poolt midagi taolist: “Ma märkan, et sa oled palju ülesandeid enda kanda võtnud ja tunned muret, kas sa ikka õigeks ajaks valmis saad. Imetlen sinu pühendumust ja soovin teada, kas on midagi, millega saan sulle abiks olla.“

Kui suur osa on Rännaku meetodil selles, et te ise soovite rohkem südamega kooskõlas elada?

Rännak on juhendatud sisevaatlus, mille abil saab inimene kontakti tema elus esineva probleemi algpõhjusega, milleks on sageli mõni ebameeldiv lahenemata olukord minevikust. Protsessi käigus aitab Rännaku praktik vabastada sündmusega seotud emotsioonid, mis teda tegelikult siiani häirivad ja takistavad alateadlikult tegemast soovitud valikuid.

Võtame kasvõi eelneva näite tollest abielupaarist – naine võiks tulla Rännaku praktiku juurde ja ära lahendada põhjuse, mis teda asju edasi lükkama paneb. Ravivaks osutub ühendumine oma südametarkusega. See on koht, kus iga inimene tunneb ennast vabalt, rõõmsalt ja armastavalt.

Tegemist on sisemise seisundiga, mida Rännakus lätteks kutsutakse, kus kõik on hästi ja mitte miski välispidine ei suuda mõjuda häirivalt. Iga kord lätteseisundis viibides hämmastab mind, kui teistmoodi sealt kaudu tajudes mu probleemnäib. Sama on ka klientide puhul: olles aidanud neil kohtuda oma sügavama olemuse, lättega, küsin neilt: „Kas sind praegu ka see teema häirib?“ Vastuseks kuulen peaaegu alati: „Ei, siin on kõik hästi!“ See teadmine on eelduseks teema lahenemisel, millega Rännakule tuldi.

Minu enda Rännaku-kogemused on andnud mulle niivõrd palju sisemist vabadust ja mõistmist juurde, et ma muudkui jätkan seda teed. Südamevalikud toovad alati rõõmu ja armastust juurde, nii et see on minu lemmikteema, mida kogeda ja millest rääkida.

Mis on Rännak täpsemalt?

Enamik lastest kasvab suureks, võttes omaks mingi koguse oma vanemate, sugulaste, õpetajate, ühiskonna ja teiste tõekspidamistest. Mõned neist osutuvad inimese edaspidises elus abistavaks, teised aga mitte. Arusaamu ja käitumist kujundab tegelikult kõik elus kogetu. Laias laastus jaotame elusündmused positiivseteks ja negatiivseks. Suur on tõenäosus, et tugevad negatiivsed tunded salvestuvad alateadvusesse ja nendest tekib justkui salk valvureid, kes proovivad ära hoida võimaluse, et sa tulevikus sama moodi haiget saad.

Näiteks soovid töökohta vahetada, kuid ei julge, sest seal on nõue, et pead koolitusi tegema hakkama. Teiste ees esinemine on üks sinu suurimaid hirme, kuid sa ise ka ei saa täpselt aru, mis põhjusel. Üks osa nagu tahaks, teine seisab kategooriliselt vastu – gaas ja pidur on korraga põhjas. Põhjus võib olla mõni taoline kogemus: kolmandas klassis pahvatas klassitäis õpilasi kõva häälega naerma, kui oma kodutööd ette lugema pidid. Läks nii, et võtsid seda hästi isiklikult. Alandusepisarad silmis, tõotasid endale, et ei räägi sellest kellelegi. Samuti lubasid endamisi, et mitte iial ei lase sa endaga enam nõnda käituda. Minevikus antud lubadus jäi alateadvusesse nagu lõukoer, kes peletab eemale kõik potentsiaalselt sarnased olukorrad. Tihti kuulen kliente ütlemas pärast Rännakut: “Ma ei teadnudki, et selline tühine asi mind nõnda palju mõjutada võis.” Kuid nii see on: meid võivad destruktiivselt mõjutada mõlemat sorti olukorrad – nii need, mida tavateadvus tähtsaks kui ka tühiseks sildistab.

Milliste probleemidega Rännaku puhul abi saada võib?

Tihti tullakse Rännakule, sest ei suudeta enam emotsioonidega toime tulla, olgu selleks siis ärevus, apaatia, ägestumine või pidev kurbus ja lootusetusetunne. Sageli kuulen inimesi rääkimas, et nad saavad küll pärast mõnda järjekordset arusaamatust tööl või kodus aru, et oleksid pidanud nii- või naapidi käituma, kuid ikka reageerisid nii-öelda autopiloodil. Siis nad otsivad abi, et võimaldada endale ise valitud reaktsiooni. Olen saanud aidata kliente ka elusuuna valikul, lahutuse ja leinaga toime tulemisel.

Väga palju erinevaid teemasid on, millega inimesed tulevad. Kõige olulisemad tegurid abi saamisel on esiteks avatus ja valmisolek ning teiseks julgus vaadata endasse ja näha, missuguseid muutuseid on vaja teha, et elu paremuse poole läheks. Ja siis võtta vastutus ning need sammud teha.

Mida inimhing vajab, et olla õnnelik?

Ma arvan, et selleks on vaja julgust, et teadvustada oma tegelikke soove ja nende nimel konkreetselt midagi teha, võtta vastutus oma elu eest. Tarvis läheb alandlikkust, et küsida abi, sest koos tegutsedes saab alati minna kaugemale kui üksi. Samal ajal on oluline ise pühenduda ja anda endast parim armastuse kaudu. Inimhing vajab armastust nagu taimed vett. Lopsakas on nende aed, kes seda harivad ja tähtsaks peavad. Nii on minu arust lood ka inimese sees peituva aiaga – kui see kannab vilja, on tema omanik õnnelik.

Kui oluline on selle vastutuse võtmine, et võib käia terapeudi juures, aga kõige tähtsam on ikkagi inimese enda vastutus enda elu üle?

Toon ühe konkreetsema näite, oletame, et aega veedab koos seltskond inimesi ja üks neist on õpetaja. Ta hakkab kurtma, et õpetaja palk on liiga madal ja tegelikult ta ei tahagi enam olla õpetaja, vajab pikemat puhkust või üldse suunamuutust. Aga siis, kui tal soovitatakse mujale tööle minna, hakkab ta tooma vabandusi, miks ta seda teha ei saa. Vastutuse koht on teadvustamine, et tegelikult on tal valik ja ta saab teha vastavaid otsuseid, isegi kui need otsused on alguses pisikesed. Asi on pelgalt julguses. Ja kui seda napib, saab alati otsida abi. Mulle väga meeldib Paul Ferrini ja tema ütlus: “Kui sul on hobune, saad ta viia vee juurde, aga sa ei saa teda sundida sealt jooma“.

Kuidas tunnetega lood on? Need tunded ja hirmud ei kao – kas neid tuleb tunda ja neist läbi minna? Meid on ju õpetatud, et ei ole vaja nii palju tunda.

Mina arvan, et kogeme elu tunnete, mõtete ja keha kaudu. Kõik tunded on vajalikud, ükski ei ole algolemuselt hea ega halb. Tunded on nagu klahvid klaveril: kui mõni klahv ära võtta, kõlab muusikapala üpris õõnsalt. Tunnetega tegelemine on sama oluline kui mõttetegevus ja keha eest hoolitsemine. Kui üks komponent läheb tasakaalust välja, siis kannatavad ka kaks ülejäänud osapoolt.

Äkki oskate jagada mõnd nippi, kuidas endaga paremat kontakti saada?

Oma töös ja isiklikus elus olen ma märganud, et kõige olulisem on olla maandatud ja omada head kehakontakti selleks, et püsida rahuseisundis. Maandatus tähendab muuhulgas teadlikkust oma hetketunnetest, mõtetest ja kehalistest kogemustest. Tihti oleme oma mõtetega tulevikus või minevikus ja ei märka, mis toimub nina all. Maandamine rahustab närvisüsteemi ja leevendab ärevust.

Võta viis minutit endaga olemiseks. Suhtu harjutusse ja endasse austavalt.
Tee paar sügavat sisse-välja hingamist. Märka, mida näed enda ümber, missuguseid hääli kuuled, millest mõtled, mida sa tunned parasjagu. Siis vii tähelepanu kehale: on sul vaba olla või pigistab ja valutab kuskilt,
kas riided istuvad mugavalt seljas või mitte. Lihtsalt märka.

See lühike ja lihtne harjutus mõjub rahustavalt, kui elurütmid liiga kiireks kisuvad.

Küsitles Monika Kuzmina / Goodnews

Vaata lisaks: Brandon Bays viib Rännaku seminari läbi 13.-15. aprillil Tallinnas

Foto: erakogu