Foto: pilgrim.ee

“Enamikust traumadest, neuroosidest, foobiatest ja paanikahoogudest on võimalik täielikult vabaneda vähem kui kümne teraapiaseansiga,” ütleb hirmuekspert Klaus Bernhardt, kes julgeb senised laialt levinud teraapiavormid, mis peaksid võitlema hirmu ja ärevuse vastu, kahtluse alla seada ning võtab kasutusele aju-uuringute viimased teadmised. Tulemus on jahmatav: tänu harjutustele ja tehnikatele vabaneb suur hulk tema patsientidest vaid mõne nädalaga hirmust hirmude ees. Bernhardt esitleb oma raamatus “Paanikahäired ja nendest vabanemine” teraapiavormi, mis kasutab meie aju tööprotsesse selleks, et hirmudest ja paanikahoogudest võimalikult kiiresti vabaneda ja elada normaalset elu. Avaldame raamatust katkendi, kus ta julgustab ravi valimise osas ise enda eest otsustama.

Tervise võti: isiklik vastutus ja enda väärtustamine

Tervise võti on teis endis, sest üksnes teie olete vastutav oma elu eest. Mingil juhul pole ei ühiskonnal, meedikutel ega ka teie perekonnal võimu lõppkokkuvõttes otsustada, mida teie teete või tegemata jätate. Mitte keegi ei sunni teid manustama aineid, mis teie kehale ei sobi. Mitte keegi ei sunni teid jääma suhtesse, milles te end enam hästi ei tunne. Mitte keegi ei saa teilt nõuda, et jätkate ametis, mis teid päev päeva järel üha õnnetumaks teeb. Mitte keegi ei saa teid aheldada keskkonda, milles te ei saa tunda armastust ja respekti, mida te väärite. Seda kõike ei saa teha mitte keegi muu peale teie enda!

Kuid küsimus pole ju selles, et teile kaela veeretada mingit süüd teie seisukorra eest. Palju enam tahaksin siin kätte näidata teed, mis viib välja hirmudest ja ebakindlusest, et teie kannatuste rada võiks ometi kord lõppeda. Ent sammu vaba ja kerge elu poole saate teha vaid siis, kui olete valmis uuesti üle võtma täieliku vastutuse oma elu eest.

Peale selle on vajalik minetada hirm muutuste ees, sest just see hirm laseb paljudel inimestel vaevelda elutingimustes, mis tõesti ei ole enam talutavad. Kuid nii ei pea see sugugi olema. Selle raamatu edasises osas saate tutvuda strateegiatega, mille abil muutused ei toimu mitte üksnes kergelt, vaid reeglina osutuvad isegi meeldivateks. Üks nendest strateegiatest on valede mõttemallide (dogmade) avastamine, st valede, mida endale igapäevaselt serveerime, äratundmine. Seoses sellega jutustan teile meeleldi väikese loo.

Kord oli mul patsient Saksamaa põhjapoolsest kandist, nimetame teda siin lihtsalt Doriseks. Doris oli palju aastaid olnud tegev suures majavalitsuses. Alul oli tal oma kolleegiga teenindada 320 korterit. Pärast seda, kui kolleeg läks raseduspuhkusele ja ettevõttest kõrvale jäi, tuli Dorisel üksipäini kogu töö ära teha, ilma et tema palka oleks ka vastavalt korrigeeritud. Üheksa aasta jooksul, mil ta oli selles ettevõttes töötanud, oli ka korterite arv kasvanud juba 500-ni ja kõikide elanike vajadused tuli temal nüüd üksipäini rahuldada.

Tema ülemus tõrkus lisajõudu palkamast, lõppude lõpuks oli ju Doris siiamaani ka üksi kõigega hästi hakkama saanud. Seejuures jättis ülemus meelega märkamata, et Doris võttis ka nädalavahetusteks dokumente koju kaasa selleks, et üldse tööga hakkama saada. Selle all kannatas üha enam ka tema perekond, suhted juba täiskasvanueas tütre ning mitme järelejäänud sõbrannaga muutusid samuti halvemaks, kuna niigi väheseks jäänud vabal ajal ei jätkunud tal enam jõudu hoolt kanda oma sotsiaalsete kontaktide eest.

Kui siis Dorisel lõpuks, nagu selgest taevast, paanikahoog peale tuli, sai ta aru, et peab midagi kardinaalselt muutma, ja nii ta minu juurde teraapiasse jõudiski. Pärast olukorra peensusteni ärarääkimist küsisin, miks ta ei ole juba aastaid varem uue töökoha järele ringi vaadanud. Vastus tuli nagu pauk püssist: „See pole niisama lihtne, mina olen nüüd juba 49 aastat vana, selles vanuses ei leita uut töökohta sugugi lihtsalt. Pealegi teenin ma sellel kohal üsna hästi. Oma haridusega ei jõua ma kusagil nii ruttu samale palgatasemele. Pealegi ootavad väljas paljud noored juba oma järge ja on nõus tööle hakkama palju vähemaga.“

Seepeale küsisin mina Doriselt, et kuidas ta saab selles nii kindel olla ja on ehk juba proovinud kusagile kandideerida. Loomulikult ei olnud ta seda teinud, sest oli traagilisel moel veendunud, et kõik see, millega ta argumenteerides välja tuli, on ka tegelikult õige. Seepeale palusin tal mõttes sisse võtta potentsiaalse tööandja seisukoht, näiteks mõnes teises majavalitsuses. Keda tema siis pigem eelistaks? Kas 49-aastast rikkalike erialaste kogemustega, mis on omandatud juba üheksa aastat üksinda 500 korterit teenindades? Inimest, kellel on aastatepikkune kogemus läbikäimiseks kõige eripärasemate üürilistega ja kogemus korterites esile kerkivate probleemide lahendamisega? Selline kogemus võib olla temas välja arendanud enesekindluse ja suveräänsuse, mis on nii vajalikud, et
üldse selliste ülesannetega üksipäini hakkama saada. Või siis võtaks ta tööle palju noorema, kogenematu, piisava ametialase kogemuseta inimese? Kellegi 28-aastase, kes üritab vastu seista mõnele äkkvihasele kauaaegsele üürnikule, kes võiks talle isaks olla? Kellegi, kellel on kindlasti soov lapsi saada ja võib igal ajal päevapealt lapseootele jääda?

Seepeale hakkas ka Dorisel koitma, et tema arvatud puudused võivad tööturul olla hoopis suureks eeliseks. Veel samal nädalal kirjutas ta kaks pakkumist teistele majavalitsustele ja mõlemad vastasid talle jaatavalt. Kuna tal veel mingit lepingut ei olnud, võis ta rahulikult pidada mõlema tööandjaga läbirääkimisi palga suhtes ja kolme kuu pärast vahetaski töökohta ning sellest peale olid tema paanikahood kadunud. Nüüdsest teenindas Doris vaid 180 korterit endise 500 asemel, tema palk oli 450 € võrra suurem kui eelmises töökohas, nädalavahetused olid vabad ja igapäevane töölemineku aeg 15 minuti võrra lühem. Milline vahva tulemus ja lihtsalt seetõttu, et Doris oli korraks valmis tõsiselt kontrollima teda ennast takistavate mõtete tõepärasust. Ja siis oli tal kahju igast kaotatud kuust, millest oli ilma jäänud üksnes seetõttu, et ei jõudnud juba varem otsusele muutuste tegemiseks.

Sellega sarnanevaid lugusid kuulen ma oma töös vaat et iga päev. Inimesed sisendavad endale asju, ilma et endalt küsiksid, kas need esimesed mõttesähvatused ka tegelikult tõele vastavad. Sellealased uurimused näitavad, et me valetame iseendale vähemalt 70 korda päevas ja seda just valede mõtete tõttu, mida niisama heast peast aktsepteerime just sellistena, nagu need esmalt pähe torkasid. Kuid lollil kombel on igal nendest mõtetest mõju ka meie elule ja heaolule.

Inimeste jaoks, kes on sedalaadi mõtlemisviisi juba lapsest peale treeninud, kuna on täpselt jäljendanud oma vanemate samasugust käitumist, võiks abiks olla ära õppida siit üks vastuprogramm ja see ka endale külge harjutada. Ameerika bestsellerite autor Byron
Katie on väga hästi kirjeldanud üht vastuprogrammi oma raamatus „Armastada seda, mis on. Kuidas neli küsimust võivad teie elu muuta“* ja seetõttu ma selle kirjandusesoovituse paljudele patsientidele kaasa annangi. Selles raamatus sisalduvate küsitlusviisidega ja veidi harjutades on võimalik täiesti vabaneda kõigist nendest väikestest ja ka suurtest valedest, mis tarbetult teie elu päevast päeva üha raskemaks teevad. Pealegi peaksite aja jooksul tundma õppima kõiki võimalusi ja neid ka ära kasutama. Nii muutute jälle oma õnne aktiivseks ja eneseteadlikuks sepistajaks, kelle ajus pole peagi enam ühtegi automatsiooni hirmu ja paanika tekkeks.

Niipalju siis isiklikust vastutusest, kuid kuidas on lood enesehinnanguga? Mis põhjust on inimesel ennast uimastitega ikka ja jälle reaalsusest välja lüüa? Miks üritavad miljonid inimesed päev päeva järel ennast ravimitega „rajale aidata“ vaid selleks, et suuta edasi „funktsioneerida“ samamoodi? Miks uputavad miljonid inimesed õhtust õhtusse oma psüühilisi pingeid alkoholi? Miks uimastavad nii paljud inimesed ennast tarbekaupadega, olgugi et nad juba ammu peaksid teadma, et kõik need asjad, mis neid ümbritsevad, ei välista seda, et nad ennast ajuti üksikute ja tühjadena tunnevad?

Kuidas on üldse võimalik, et mõnel inimesel on nii madal enese hinnang arenenud?

Ja mida siis on teisiti teinud need inimesed, kellel juba on terve enesehinnangu tunne? Kindlasti on selles oma osa juba varases lapsepõlves saadud mõjutustel, kuid see ei ole nii tugev, kui siiani on eeldatud. Nimelt tõestab terve rida uusi uurimusi, et meil on kuni kõrge eani väga palju mõjutusi nii meie käitumisviisile kui enesehinnangu tundele.

Kõik hakkab peale sellest, et oleksime enda vastu ausad.

Kas oleme siis tõepoolest ikka veel õnnelikud elus, mille oleme aastatega enda jaoks üles ehitanud? Või oleme juba ammu maha maganud selle hetke, mil pidanuks lehekülge keerama? Kas ripume ikka veel selle unistuse küljes, mis on ammu muutunud luupainajaks, ilma et seda ka tegelikult teostada tahaksime? Võib-olla ongi see teie ainus unistuste amet, mis on küll vahepeal muutunud kõigeks muuks kui unistamist väärivaks. Kas peame siis seepärast ikka päev päeva kõrval sellesse põrgusse minema vaid selle pärast, et tööpäev on seal nii meeldivalt lühike või et oleme selle koha saamise pärast omal ajal nii palju vaeva näinud?

Võib-olla on see ka ainus unelmate partner, keda me juba ammu ei armasta ja kellega veel vaid laste pärast koos oleme. Ometigi teab igaüks, kellel on lapsed, et nood kopeerivad ju meie käitumist, kas me seda tahame või mitte. Mida me siis anname oma lastele kaasa sellega, et hoiame suhet, milles me ise enam õnnelikud ei ole?

„Armas laps, kui sul ükskord omal lapsed on, siis pead kahjuks ka sina oma partneri juurde jääma, ole sa siis õnnelik või õnnetu. Alles siis, kui lapsed on kodunt väljas ja kõik koolid läbi, on sul uuesti õigus ka enda elule!“

On see siis tõesti nõuanne, mida tahate ka oma lastele kaasa anda? Või ei? Aga miks te siis ise soovitate seda endale ja annate oma eluga eeskuju ka oma lastele? Kas te siis tõepoolest tahate seda, et ka teie lapsed kannataksid samamoodi kui teie ise?

Võimalik, et eelöeldu ei kehti teie kohta üldse. Ent võib-olla on see teie puhul hoopis keskkond, näiteks maja, mida tuli tingimata soetada, samal ajal kui õhkkond perekonnas üha halvemaks läks, või on see sõpradering, kellega teil pole enam mingeid ühiseid huvisid.

Tegelikult võiksin 70%-l patsientidest, kes siiamaani on minu teraapiakabineti üles otsinud, diagnoosida ärevushäirete algpõhjusena ühe nendest kolmest: suhe, elukutse või isiklik keskkond.

Niisiis seitsmel juhul kümnest tasub igati ausalt heita pilk oma senise elu viljadele, et leida, kas selles pole mõnda juba ammu lahendust oodanud muutust, mis võinuks probleemi kohe lahendada. Peatükis 4 näitan ma teile samm-sammult, kuidas võite leida jõudu vajalike muudatuste tegemiseks ja mida kõike peate tegema, et tulevikus enam samasuguseid vigu ei kordaks. Ärge muretsege, keegi ei nõua teilt hüppamist tundmatusse ja külma vette. Tee tervise juurde on lauge ja see koosneb paljudest väikestest ning mugavatest sammudest. Kõik algab sellest, et midagi tuleb kogu aeg teisiti teha. Meenutage veelkord Einsteini tsitaati, millega see
raamat algab.

„Suurim hullumeelsus on jätkata sama asja tegemist ja oodata varasemast erinevat tulemust.“

Ameerika Ühendriikide ettevõtluslegend Henry Ford tabab järgmise kuulsa tsitaadiga veel paremini otse naelapea pihta:

„Armasta seda, loobu sellest või muuda seda.“

Nii et alati on olemas kolm võimalust: situatsiooni kas armastada, sellest loobuda või midagi muuta. Kõigepealt alustage sellest, et vaadake ka iseenesele kui väärtusele. Sest alles siis, kui ka teil endal hästi läheb, kui te võite ka ise ennast armastada, suudate olla energiaallikaks oma perekonnale ja sõpradele. Üksnes siis tunnete ennast oma nahas hästi, suudate olla väärtuslikuks tööjõuks ja inspiratsioonilätteks oma firmale.

Leidke üles see, mida tõeliselt vajate, et jälle õnnelik olla. Aga nüüd ei ole asi enam selles, mida teised teist ootavad, vaid üksnes selles, mida te ise meeleldi näha tahaksite. Nimetage seda pealegi terveks egoismiks, aga ärge unustage, et vaid täislaaditud aku on võimeline energiat andma. Tühjast akust ei ole kellelegi kasu, see ei aita mitte kedagi.

Klaus Bernhardt

* Vastuprogramm meie poolt aktsepteeritud valedele mõtetele. B. Katie: „Lieben was ist. Wie vier
Fragen Ihr Leben verändern können“. Arkana 2002.

Allikas: Klaus Bernhardt “Paanikahäired ja nendest vabanemine” (Pilgrim, 2018)