Anu Hermlin kirjutab holistika.ee lehel sünkroonsustest. Need on märgilised, ootamatud, vahel ka hirmutavad kokkusattumused. On need täiesti juhuslikud või on nende rittaseadmise taga Universumi tarkus?

On inimesi, kes arvavad, et vaimne saab olla inimene üksnes sel juhul, kui ta elab üksikus koopas, on pereta, tööta ja kohustusteta. Kindlasti oleks sellisel inimesel rohkem aega vaimsetele praktikatele pühendumiseks kui pereinimesel. Mediteerides 12 tundi päevas on tõenäosus sügavamale ja kaugemale jõuda suurem, kui mediteerides kord kuus 15 minutit. Sügavas rahuseisundis, kus sind ei sega tsivilisatsiooni helid (ei kärarikkad naabrid, paukuvad koridoriuksed ega mõttetud telefonihelinad), on kergem pühenduda misiganes valitud ülesandele. Selles mõttes võib seda arvamust osaliselt jagada. Kuid samas – ärgem unustagem asja teise külje, seda, kui palju võimalusi arenguks pakub seesama tänapäeva tsiviliseeritud elu külge seotus. Nagu igal asjal ja nähtusel siin Universumis, on ka sellel nähtusel kaks otsa. Ühest küljest on linnakodaniku elu elava inimese vaimse arengu ees teatud takistused, teisalt pakub aga just linnakodanikuks ja pereinimeseks olemine suuri väljakutseid. Tuleb lihtsalt osata neid väljakutseid näha, vastu võtta ja nendega väärikalt hakkama saada.

Millised need väljakutsed on? Neid on palju. Väljakutse saada hakkama ümbritseva keskkonna ja toidu saastatusega, neutraliseerides igapäevased tohutud mürgikogused oma positiivse mõtteenergiaga. Väljakutse olla ühiskonna liige, suhelda erinevate inimestega (kellest paljudel esineb kadedust, ahnust, väiklust, materialistlikkust, kahjurõõmu jne), kuid ometi jääda puutumata nende poolt väljapaisatavast negatiivsest mõttevibratsioonist. Toimida ühiskonnas vastavalt ühiskonnas kehtivatele normidele, vaatamata sellele, et paljud normid on vastuolus sinu tõekspidamistega. Kasvõi selleks, et omada ravikindlustust, pead suutma suhelda riigiametnikega, seista järjekorras, taluda nõukogulikku inimvaenulikku ametnike ülemvõimu jne. Et sellest kõigest puhtalt välja tulla (st jääda tasakaalu, armastavaks, heasoovlikuks ja mitte ärrituda), selleks läheb ju vaja suurt vaimset potentsiaali! Märksa suuremat kui selleks, et istuda sügavas vaikuse ja rahu seisundis ning keskenduda mõnele visioonile.

Mida nõuab rahule, tasakaalule ja armastusele orienteeritud inimeselt situatsioon, kus teda autobussis kontrolöri poolt alandatakse; kus teda kohvikus hangunud toiduga kostitatakse või arsti juures kui tüütut putukat koheldakse? See eeldab inimeselt teatud vaimset arengutaset, et sellistes situatsioonides jääda endiselt tasakaalu ja suhtuda oma suhtluspartnerisse armastusega. (Muidugi võib siinkohal tõstatada küsimuse, kas vaimselt arenenud inimese peale ikka tõstab arst või kontrolör häält? Usun, et nii võib juhtuda küll, kuid vaimselt arenenud inimene ei pruugi seda hääle tõstmisena tõlgenda.) Niisiis pakub igapäevane elu meile hulgaliselt võimalusi enesearenguks.

Enesearengu teel põrkame sageli kokku nähtusega, mis igapäevasele vaimsele arengule eriliselt magusaid võimalusi pakub. Need on sünkroonsused. Samamoodi nagu vabas looduses, on võimalik sünkroonsusi kogeda ka materialistlikus elukeskkonnas. Universum vestleb meiega igal sammul. On vaid vaja peatuda ja kuulatada. Meiega võivad rääkida kell, lillevaas või tordilabidas, rääkimata siis raamatust või inimesest.

Mida üldse mõistetakse sünkroonsuse all? Sünkroonsus on lihtsustatult öeldes  üks viis, kuidas Universum inimesega suhtleb. See väljendub näiteks üheaegsetes sündmustes, mida ruumis eraldab suur distants, kuid mis oma iseloomult on teineteisega väga üheselt seotud. Sünkroonsus võib väljenduda ka mingi sündmuse toimumises „vastuseks“ inimese poolt just äsja mõttes esitatud küsimusele. Sünkroonsusi esimesena kirjeldanud C.Gustav Jung nimetas oma avastust esialgu „tähendusrikasteks juhusteks“.

Kui juba kord jõuda nii kaugele, et hakata tähele panema elus toimuvaid sünkroonsusi, avastab inimene äkki, et need leiavad aset pidevalt. Inimene võib saada kinnituse oma ideele kas parajasti lahti olevast televiisorist või ootamatult helistanud tuttava telefonikõnest. Vastus küsimusele võib tulla „juhuslikult“ õigelt kohalt avatud ajakirjast. Ja heli, mis kostab naaberkorteri seina tagant, ei ole enam lihtsalt olmemüra, vaid see on tähenduslik meeldetuletus, vahend, millega Universum saab neid, kes tähele panna ja kuulata tahavad, õigele teele juhtida.

Miks saadab Universum meie teele mõnikord inimesi, keda me pole aastaid, võib olla isegi aastakümneid, näinud ja kelle nägemine meile rõõmu ei valmista? Miks ei saada ta meile algkooli päevilt mõnda toredat kaaslast, kellega olime semud? Just seepärast, et kunagise semuga kohtumine ei tekitaks enam erilisi emotsioone, ei pakuks võimalusi vaimselt kasvada. Kuid Universumi sünkroonsus toob meieni just sellised inimesed, kelle poolt käivitatud emotsioonid ja mõtted aitavad meil ära õppida parajasti käsil olevaid õppetükke.
Näiteks kui oled tegelemas sellega, et püüad saavutada tingimusteta armastuse seisundit, saadab Universum ühel hetkel su teele kunagise klassikaaslase, kes sind narris ja kiusas. Selline sünkroonsus annab sulle võimaluse kas saada kinnitust tõsiasjale, et õppetükk on selgeks õpitud (sel juhul suudad sa kunagistesse kiusajatesse suhtuda mitte ainult neutraalselt, vaid armastusega) või siis et õppetükk vajab veel läbitöötamist ja pühendumist (sel juhul ei suuda sa kiusajale naeratada, selle asemel pöörad selja ja teeskled, et tunne teda ära).

Analoogne skeem peitub situatsiooni taga, kus sind viiakse kokku kunagise seksuaalpartneriga, kellega toimunud suhet hiljem enda ees häbenesid. Vastavalt sellele, kas oled vabaks saanud oma häbist, süütundest ja enese halvustamisest, tuleb sünkroonne kohtumine sulle teatama kas edukast õppetüki omandamisest või siis „peale tunde jäämisest“.

Mõistagi ootab inimene esialgu, et sünkroonsused hakkaksid talle otsustamist nõudvates olukordades „õigeid“ vastuseid ette ütlema. Tegelikult aga pole olemas õigeid ega valesid lahendusvariante keerulistele küsimustele. On vaid erinevad teed, mille vahel võime valida. Ja vastavalt valikule avanevad meie ees uued ülesanded – ühel juhul pisut lihtsamad, teisel juhul pisut keerulisemad.

Kui sa seisad mõne tähtsa valiku ees ning kahtled, siis võiksid lihtsalt tõsta pilgu. Kindlasti on kuskil mõni reklaamplakat, mille hüüdlause sind kõnetab. Ja jälle –  ei tasu oodata, et sõnum, mida Universum sulle saadab, sisaldab kindlat „ei“ või „jah“ varianti. Tõenäoliselt annab ta sulle märku millestki, mida sul on vaja enne otsuse langetamist enda kohta teada. Näiteks võid sattuda reklaamplakati ette, mille otsast lõpuni lugemist mingi vaateväljas olev takistus häirib. Kui post peidab mõne üksiku tähe sõna keskelt ja näha on täpselt nii palju, et jääb sinu enda otsustada, kas plakatile on kirjutatud ETTEVAATLIKKUS või ETTEVÕTLIKKUS, siis tahab Universum sulle öelda, et valida ongi nende kahe vahel. Kui oled ettevaatlik, ei saa sa samal ajal olla ettevõtlik. Kui aga otsustad olla ettevõtlik, pead minetama ettevaatlikkuse.

Sünkroonsus avaldub tihti ka selliste kohtumistena, mille puhul arvad minevat kohtumisele ühe eesmärgiga, kuid kohapeal selgub, et Universum on selle kohtumise organiseerimisel  silmas pidanud veel olulisematki eesmärki, sellist, mida sa ise teadvustada ei osanud. Kuna tavateadvusega tajume ainult pisikest osa maailmast, siis saadame suure osa tellimusi välja alateadvusest. Seda, missuguseid tellimusi on su alateadvus välja saatnud ja mismoodi Universum nendele ühel või teisel korral vastab, on väga huvitav ning arendav jälgida.

Väga olulised on sünkroonsused, mis väljenduvad kehaliste aistingute või haiguslike seisundite näol. Sünkroonne märguanne võib avalduda lihtsalt ebamugavustunde või jäikusena just selles piirkonnas, mis on seotud parajasti pinget tekitanud olukorra või inimsuhetega. Näiteks juhul, kui vahetult pärast riidu oma sõbrannaga hakkab naisel hinge matma, tekib õhupuudus ja kõris on tunne, justkui see oleks kinni nööritud, tuleks naisel seda võtta kui Universumi sünkroonsust, mis annab talle märku, et inimene on ise endale liiga teinud. Kõritšakra haldusalas olevad organid reageerivad alati sellistele situatsioonidele, kus inimene tunneb, et ta pole saanud ennast väljendada, kui tal „jäävad sõnad kurku kinni“ või kui ta tunneb, et keegi avaldab talle nii suurt survet, et „enam ei jätku õhku, enam ei saa hingata“. Universumi sünkroonsus reageerib sellistel puhkudel kiiresti, tulles inimesele õpetama, et tegelikult on inimene ise see, kes saab oma olukorda kas raskeks või keeruliseks teha, mitte teised. Ja keerulises olukorras tuleks kiiresti oma mõtlemist korrigeerida, mitte lasta tunnetel „mind on solvatud“, „minu arvamusega ei arvestata“, „mind surutakse maha“ ja „ma ei suuda selle inimesega enam üldse suhelda“ enda üle võimutseda.

Hullem lugu on muidugi siis, kui inimesele ei anta mitte kergeid ja ajutisi aistinguid, vaid kui sünkroonsus toob tema juurde haiguse. Sel puhul annab Universum meile märku juba märksa tõsisemast probleemist, millestki sellisest, mis on saanud inimese sügavaks või pikaaegseks stressiks, olemuslikuks ennastkahjustavaks mõtlemiseks vms.

Eraldi teema on haigused ja probleemid, mis väljenduvad lastel. Saates vanemate vildaka mõttelaadi või kedagi kahjustavate käitumistavadega resoneeruva haiguse lapsele, on Universumil võimalus vanematele väga teravalt ja konkreetselt nende kitsaskohad kätte näidata. Eks lastega toimuv läheb ju inimesele rohkem korda kui enda või mõne täiskasvanud lähedasega, seepärast peaks ka sõnum vahetumalt kohale jõudma.
Näiteks võib ema oskamatus jagada oma energiat mitme väikse lapse vahel anda väga tugevaid reaktsioone ning tuua Universumist kohale ka hulgaliselt sünkroonseid sõnumeid. Mõnikord võib juhtuda, et ema saab sõnumitest isegi aru ja tunnistab endale, et parandamist vajav viga peitub temas endas, kuid parandamisega toime ei tule.

Mõistmisest, et toimid valesti ega suuda jagada oma tähelepanu ja tuge laste vahel võrdselt, ei piisa. Ka sellest, kui asud oma käitumist parandama, ei piisa, kui sellega kaasneb enesesüüdistamine ja enesepiitsutamine. Alles siis hakkavad asjad muutuma, kui oled vabanenud enesesüüdistamisest ja hakanud ennast hoopis armastama. Lahendus saabub hetkel, kui õpid end aktsepteerima.

Huvitavaid sünkroonsusi väljendavad tihtipeale ka laste joonistused. Kui su laps hakkab mingil hetkel joonistama ühesuguseid kentsakaid, st sulle esmapilgul mittemidagiütlevaid vorme, siis tasub võtta hetk mõtlemisaega ja nendesse piltidesse süüvida. Kas neil on ehk mingi sõnum? Kellele ja mille kohta see sõnum võiks käia?
Näiteks võib laps hakata joonistama spiraale või spiraalseid olendeid. Kui spiraalseid olendeid saab maja täis, siis tasub endalt küsida, kui kaugele peaksin aja tagasi keerama, et lapse sõnumit mõista? Mis toimub praegu minu elus sellist, mis on juba korra juhtunud, kuid mille kordumist laps ei soovi? Mille eest ta mind hoiatab?

Lisaks sellistele elu muutvatele või siis muul moel väga olulisi sõnumeid toovate sünkroonsuste kõrval saadab Universum ka lihtsamaid sõnumeid. Need on sellised sõnumid, kus sünkroonsus väljendub mõne märgina meid ümbritesevas keskkonnas, andes infot meie seisundi või mõtete puhtuse kohta, või siis kinnitades/ümber lükates meie poolt parajasti öeldud sõnu või mõeldud mõtteid.

Sellisesse valdkonda kuuluvad näiteks sõnumid, mida edastab meile auto. Auto kui meesenergia kandja väljendab tavaliselt mehe seisundit, eriti siis, kui abikaasade vahel pole  autod kindlalt ära jaotatud. Pealegi on ju mees see, kellele auto juures toimuv rohkem korda läheb kui naisele. Seega võib üsna kindel olla, et tühjaksjooksnud autokumm väljendab su kalli meespoole kurnatust, mitte sinu oma. Isegi juhul, kui kumm sai tühjaks sinu käes oleval autol. Viimasel juhul tasub muidugi mõelda oma osale mehe energiadefitsiidis. See, et just naine avastas tühja kummi, oli ju sõnum ka naisele, selleks et talle meelde tuletada tema rolli, tema võimalusi oma mehe elurõõmu taastamises ja tema tule süütamises.

Eriti tähendusrikas on auto kaudu edastatav sünkroonne sõnum sel juhul, kui sõnum hakkab korduma. Näiteks võib juhtuda, et autol hakkab roolivõimuvedelik välja tilkuma. Mida see tähendab? Universum reageeris pereisa peataolekule, segadusele ja ebakindlusele selles osas, millises suunas oma elu pöörata. Ja rool hakkaski raskesti käima, ei allunud enam lihtsatele suunamistele. Kui nüüd viga remonditöökojas ära parandada ja see mõne aja pärast uuesti esile tuleb, on see sõnum sellest, et märgist ei saadud aru. Universum peab saatma ühe ja sama nähtuse kohta korduvaid sõnumeid, kui sõnumeid kuulda ei võeta ja järeldusi ei tehta.

Samas toimuvad sünkroonsused ka päris lihtsatel tasanditel. Näiteks hüppab šampusepudeli kork pudelilt ära just sel hetkel, kui kõnepidajal on huulil sõnad „…mis annab tunnistust sellest, et meis on veelgi rohkem potentsiaali!“ Või närtsib kellegi poolt kingitud taim ära just siis, kui suhted selle inimesega jahenevad. Näiteid kohtab igal sammul.

Sünkroonsused on olulised nähtused meie elus. Nende abil on võimalik maailma, inimesi ja iseennast paremini mõista. Sünkroonsuste näol antakse meile juhiseid ja näpunäiteid. Kuigi need näpunäited ei ole sõnasõnalised, vaid sümboolsed, on nende sümboolikat mõistes võimalik õppida palju paremini toimima. Ja samas muutub maailm sünkroonsusi tundma õppides palju huvitavamaks ja elavamaks, Universumist saab elus Olend, kellega on võimalik suhelda.

Anu Hermelin

Allikas: holistika.ee

Pilt: 123rf.com