Foto: geralt/ pixabay.com

Ühiskonnas on näha aina rohkem ärapanemist ja lõhenemist. Näiteks – kuidas on võimalik, et koroonakriisi ajal oli maski kandmise osas teaduslikest uuringutest lähtuvatel inimestel nii erinevad seisukohad? Millised psühholoogilised mehhanismid seda soodustavad?

Artikkel ilmus Telegramis esmalt novembris 2020.

Inimesed otsivad infokanalitest uut infot ja filtreerivad välja teabe, mille alusel luuakse uued uskumused. Protsessi, mille käigus psüühika liidab uut infot olemasolevate mõttestruktuuridega, lihtsustavad nn vaimsed otseteed, mis aitavad kiiremini teadmisi omaks võtta ja otsuseid langetada. Kahjuks võib selline otsetee viia ka ekslike järeldusteni. 

Kinnituskalduvus (ingl. k. confirmation bias) on teabe otsimine, tõlgendamine või meenutamine lähtudes ainult tõenditest, mis kinnitavad olemasolevaid tõekspidamisi, eirates muud infot. Kui uurime fakte mõne teema kohta, vaatame neid läbi oma uskumuste. Selle tulemusel keskendume ainult faktide ja ukumuste ühisosale. 

Näiteks kristlased kipuvad leidma rohkem tõendeid Jumala olemasolu kohta, ateistid aga tema mitte-eksisteerimise kohta.

Kinnituskalduvus on kõige tugevam emotsionaalselt laetud teemade korral ja ka juhul, kui oleme juba otsustanud, millise järelduseni tahame jõuda. Kõikidel inimestel on emotsioonid, seega on küsitav, kas täiesti ratsionaalne ja loogikal põhinev suhtlemine on üldse võimalik.

On grupp teadlasi, kes soovivad rangeid koroonapiiranguid, et viiruse levikut tõkestada ja selle vastaspool, kes soovivad koroonapiirangute leevendamist (Great Barringtoni deklaratsiooni pooldajad). Mõlemad on praeguseks polariseerunud ja kumbki grupp tõenäoliselt oma seisukohast ei loobu, vaid otsib tõendeid olemasolevate uskumuste kinnistamiseks. 

Kognitiivne dissonants ehk tunnetuslik ebakõla on kahe või enama teadmise või tunde vastuolu, mis tekitab ebamugava pinge ja nõuab ebakõla leevendamise viiside otsingut. Dissonantsi vähendatakse oma hoiakute, uskumuste ja käitumise muutmisega. Lisaks vähendatakse dissonantsi ka kaitsereaktsioonide abil, milleks on eitamine, ignoreerimine, õigustamine või süüdistamine. 

Kui vaieldakse ja eesmärgiks on võitmine, siis tavaliselt kaotaja ei muuda oma seisukohti. Lisaks võib juhtuda, et vaidlejad lähevad omavahel tülli. Enesetähtsus võib olla üks peamine takistus eksimise tunnistamisel. Mida rohkem aega kulub oma veendumuste kaitsmisele, seda raskem on hiljem neist loobuda, isegi kui selgub, et tõendid olid puudulikud. 

Kas inimpsüühika iseärasuste tõttu on väitlemine mõttetu? Teadusuuringus, milles üksteisega võistlemise asemel anti osalejatele eesmärk teise inimese seisukohti nii põhjalikult, kui võimalik, tundma õppida, saadi üllatavad tulemused. Näiteks olid osapooled üksteise suhtes lugupidavad ja mõtlesid vastaspoole argumendid põhjalikult läbi. Argumenteerijad tajusid, et vestluskaaslase subjektiivsus on loomulik, sest inimestel on erinev minevik ja meeldimised. Osalejad ei muutnud küll tavaliselt oma algset seisukohta, kuid muutusid erinevate arvamuste suhtes sallivamaks.

Seega, kui soovid mitmete inimestega hästi läbi saada, siis ära loobu oma seisukohtade tutvustamisest, vaid ole julge ja mõistev. Et säilitada rahulikku õhkkonda, on emotsionaalsetest hinnangutest targem hoiduda. Püüa vestluskaaslane ära kuulata ja lase tal oma tõekspidamisi põhjendada, vaata korraks maailma teise inimese perspektiivilt ning hukkamõistu asemel püüa mõista. Isegi parimatel sõpradel on täielik õigus jääda eriarvamusele. See on suurepärane võimalus läbi vastandlike seisukohtade ennast ja teisi tundma õppida. 

Teilo T. London, Tartu Ülikooli magistrant 2020

Allikad: lingid artikli sees