Rahvusvaheliselt tunnustatud ja hinnatud enesearengu eksperdi Brandon Baysi poolt loodud Rännak on lihtne, kuid samas võimas meetod, lahendamaks nii füüsilisi, vaimseid kui emotsionaalseid probleeme inimeste elus. Rännaku meetod aitab inimesel jõuda probleemide algpõhjusteni ja need kõrvaldada, võimaldades sisemiste piiranguteta elada oma elu täie potentsiaaliga. Aprillis viib Brandon Bays Tallinnas läbi intensiivseminari “Journey Intensive”. Rännaku meetodi Eesti praktik Gerly Sepp ütleb, et ta on oma olemuselt üks rõõmus hing, kes soovib kogu südamest, et kõik inimesed taasavastaksid endas lapsemeelse rõõmu ja elaksid iga päev läbi selle.

Gerly, Te olete spirituaalsete teemadega päris pikalt tegelenud – miks?

See on olnud sisemine tung ja vajadus, soov saada paremaks inimeseks. Soov terveneda ja tervendada. Soov mõista seda, mida me ei näe, aga mis on ometi olemas. Olen alati tundnud, et siin maailmas ja minus on midagi enamat, kui see, mida me füüsilise reaalsusena tajume. Kui ilmusid Luule Viilma ja Gunnar Aarma raamatud, siis lausa neelasin neid. Konspekteerisin, praktiseerisin ja tervendasin ennast ise.

Kuhu Te olite jõudnud selleks ajaks, kui Te Rännaku avastasite?

Juba varasest noorusest alates unistasin ametist, mis oleks midagi psühholoogilise nõustamise sarnast, aga tundsin, et see peaks olema pisut teistmoodi, kui seda klassikaliselt tehakse. Kui sain 30, läksin ikkagi õppima psühholoogiat ja neli aastat hiljem lõpetasin Mainori Kõrgkoolis rakenduspsühholoogia eriala. Diplomitöö kirjutasin kliinilise psühholoogia valdkonnast ja see oli osake väga põnevast rahvusvahelisest depressiooni uurimustööst. Kuid kuigi see oli väga huvitav, tundsin, et klassikaline psühholoogia ei ole päris see, mida otsin.

Nii ma siis ikkagi psühholoogiaõpinguid ei jätkanud, kuid mäletan, et ütlesin sel ajal oma tolleaegsele ülemusele pangas, et ma ei taha küll saada psühholoogiks, aga ma sooviksin teha mingit sorti teraapiat. Hiljem leidsin poest Rännaku raamatu. Kui olin selle läbi lugenud, oli minus väga tugev tunne, et seda meetodit soovin ise kogeda ja ka teisi aidata. Siis leidsin end Brandon Baysi Eesti koolituselt. Läksin seminarile, sain oma esimese Rännaku kogemuse ja ma ei pidanud pettuma – see oli väga võimas ja eriline kogemus. Pärast Intensiivseminari kolme päeva, kui abikaasa mulle järele tuli, ütles ta mu muutunud olekut nähes, et kui sa soovid, siis tõesti palun jätka seda teed.

Kirjeldage Rännaku meetodit – mis see täpselt on?

Rännakus me vabastame endast allasurutud emotsioone, mis aitab tervendada nii keha kui hinge. See meetod on tegelikult väga lihtne, meid lihtsalt ei ole siiani eriti õpetatud emotsioone vabastama. Tavaline on see, et kui inimene tunneb viha, siis ta peab seda tunnet halvaks, surub seda alla või elab selle kellegi peal välja ning enamasti tunneb ennast pärast süüdi ka veel.

Terve viis oleks jääda kohale sellesse tundesse ja lubada endal seda kogeda, lõdvestades keha ja lubades endal nii emotsionaalselt kui
füüsiliselt tunda seda emotsiooni, tuues kogu tähelepanu kehasse, selle emotsiooni sisse. Kui me toome tähelepanu mõistusest ära kehale, siis me ei murra enam pead selle üle, miks see minuga juhtus, miks keegi minuga nii käitus jne.

Oluline on aru saada, et inimesed ja olukorrad meie elus on meie jaoks peeglid. Mida see tähendab? Sageli mõeldakse, et kui mu mees on joodik ja mina mitte, siis kuidas ta saab olla minu peegel. Mina mõistan seda nii, et teine peegeldab mulle, mis emotsioonid on minus peidus, mida mul oleks vaja endast vabastada. Kui keegi kohtleb mind halvasti, siis kuidas see mind tundma paneb. Kui ma tunnen alandust, siis see on see, millega minul oleks vaja tegeleda. Eesmärk on vabastada enda sees peidus olev alandus. Ja seda
tuleks teha nii kaua, kui mind enam ei alandata. Või isegi kui keegi peaks seda tegema, siis mina ei tunne enam alandust, ma jään neutraalseks, see ei puuduta mind enam.

Seega, me lubame emotsioonil tulla, lõdvestame keha ja justkui vajume sellest emotsioonist läbi. Kui me jääme täiesti kohale, siis emotsioon läheb väga kiiresti üle, ta vabaneb. Rännakus lubame me tulla üles kõikidel emotsioonidel, kiht kihi haaval nii kaua, kuni jõuame vaikusesse, rahusse, vabadusse, ehk iseenda puhtasse olemusse.

Rännakus on tegelikult väga palju nn tööriistu, mida me kasutame. Me saame leida endas üles ja muuta ära ebaterved uskumused, mis meil on iseenda ja elu suhtes ning mis võivad olla sellised vaiksed sabotöörid meie elus. Me saame lisada endale väekaid omadusi, millest oleme puudust tundnud. Me saame muuta oma suhtumist valusatesse mälestustesse.

Üks väga oluline Rännaku protsessi osa on nn lõkketule protsess, kus me kujutame endale ette lõkketuld, mis on justkui toetav puhastustuli ja selle lõkketule äärde ilmub tavaliselt spontaanselt mõni inimene, kellega on harilikult seotud mõni haiget tegev mälestus. Olles sellises rahulikus kohalolus iseenda sees, on meil palju lihtsam mõista teist inimest, sügavamal tasandil aru saada, miks see olukord juhtus. Kuni selleni välja, et me reaalselt tunneme, mida teine inimene tundis. Harilikult me kogeme siis, et teine lihtsalt ei osanud teisiti, et ta ei soovinud haiget teha.

Kui me selle ära tunneme, on meil väga lihtne andeks anda. Viimane on väga oluline, et valusatest mälestustest ja emotsioonidest vabaks saada. Rännakuid on mitmeid erinevaid ja me kasutame neid kliendi individuaalsetest vajadustest lähtuvalt.

Sageli küsitakse, kas Rännak on hüpnoos – kindlasti mitte. Klient on lihtsalt lõdvestunud olekus ja iseendale keskendunud. Rännaku läbiviija on vaid juhendaja, tõeline protsessi juhtija on ikkagi kliendi enda hing.Mulle meeldibki Rännaku juures see, et see on turvaline, kuna me ei kasuta mingeid tundmatuid energiaid ega vii klienti kuhugi tundmatusse. Kogu seansi aja käib dialoog ja klient on täiesti teadlik kõigest, mis toimub. Mitte midagi ei tehta kliendi eest. Mida suurem on kliendi usaldus ja valmisolek, seda sügavam protsess on. On tavaline, et seanssidega kaasneb füüsilisi tervenemisi, isegi siis kui nendele otseselt ei keskenduta.

Üks asi on lugeda raamatust tarkusi, teine asi on praktiseerida. Kumb neist on olulisem?

Mulle tundub, et kui me ainult loeme, aga ei kasuta loetud tarkusi, siis see võib meile isegi rohkem probleeme tuua. Sest teadmistega kaasneb ka vastutus. Lugemine avardab silmaringi, aga kindlasti tuleks tunnetada loetut. Kirja võib panna mida iganes, see ei tähenda, et see igaühe jaoks õige on. Kui aga tunne on õige ja soov on enda elu paremaks muuta, siis tuleb tegutseda.

Mina isiklikult ei ole selliste praktikate poolt, kus peab midagi jõuga saavutama. Ma arvan, et see mida tehes ja mille tagajärjel meie hing laulab, see on meile õige. See, mis lõpuks annab tõelise sügava rahu ja kerguse tunde. Rännakus me küll jah ka nutame ja mõnikord isegi karjume emotsioonide vabastamise käigus, aga sellele järgneb tavaliselt kohe väga hea rahu tunne.

See kui palju keegi mingi praktikaga tegeleb, on muidugi väga individuaalne. Minu jaoks on see tee kutsumus, ilma milleta ma oma elu ette kujuta. Inimene, kes tegeleb oma igapäevaelus hoopis millegi muuga ja on õnnelik, rahul, terve ega tunne mingit vajadust endaga tegeleda, see ongi tema tee. Meil kõigil on oma tee. Kui aga inimesele näiteks pidevalt meenuvad mingid vanad sündmused, inimesed, kellega on olnud konflikte, mingid lahendamata jäänud olukorrad, keerulised lähisuhted või lihtsalt on tunne, et minus on midagi enamat ja ma veel ei tea, mis see on, siis võiks küll proovida mõnda praktikat, mis tooks rahu. Juba ühe Rännaku järel tuntakse tavaliselt erilist rahu tunnet.

Rännaku meetod on sügav tunnete tundmine ja hirmutav – kas on ka mõni lihtne nipp, mida praktikuna öelda inimestele, kuidas olla õnnelikum inimene?

Mulle tundub, et tõeliselt õnnelikud saame olla ennast tõeliselt armastades. Et see ei oleks ainult nn ego armastamine, vaid hinge
armastamine, selleks on vaja tundma õppida oma hinge. Rännak on üks võimalus, kuidas enda hinge olemust ära tunda. Kui jõuad oma emotsioonidest läbi sügavale iseenda sisse ja koged seda rahu, avarust, vabadust, rõõmu – igaüks kogeb seda pisut omamoodi – mõistad, et sa ei pea mitte midagi tegema, et olla õnnelik, sest sinu algolemus ongi õnnelik, ja see on koguaeg sinus olemas.

Muidugi, ma usun, et oleme tulnud siia maailma ikkagi kogema seda füüsilist reaalsust ja täiel rinnal elades tuleb meil ette keerulisi situatsioone, mis võivad meid ärritada või kurvastada ning siis me ei pruugi tunda, et oleme õnnelikud. Kuid mida rohkem me oleme enda keskmes, (mis tähendab, et me teame, kes me oleme) seda enam hakkame nägema olukordi vaatleja positsioonist. Me ei lähe enam nii kergesti emotsioonidega kaasa, meid ei puuduta enam paljud teemad, me märkame, mis meiega toimub ja siis on meil kergem ka enda enesetunnet parandada. Ja kui kukumegi nö auku, siis see ei ole enam nii sügav ja me tuleme sealt kiiremini välja. Ja võib-olla tajume isegi valu taga ilu.

Oluline on mõista, et igaühe maailma algab ikkagi iseendast ja samuti igaühe õnn. Ikka seest väljapoole, mitte vastupidi.

Teie jaoks on oluline teema ka naiselikkus – kuidas olla õnnelik inimene, eelkõige õnnelik naine?

Ma arvan, et naine on õnnelik siis, kui ta saab elada oma südame järgi. Et ta ei pea pidevalt kuhugi tormama, et ei ole kalender pilgeni täis. Mulle meeldib elada võimalikult vähe planeerides ja kulgeda eluvoos. Kui hommikul ärgates mõtlen, et täna võiks juhtuda midagi toredat, võiks toimuda mõni huvitav kohtumine, siis selliselt kujunevad mu päevad kõige huvitavamateks.

Mõistan, et kõigil ei ole võimalik selliselt elada ja tunnen suurt tänutunnet enda praeguse elu eest, aga usun kindlalt, et me siiski ise
loome enda reaalsuse. Varem ma ei näinud võimalust, kuidas nii elada, nagu ma täna elan, aga järgides oma hinge sügavamaid soove, olen ma jõudnud päris lähedale sellele, mida olen soovinud. Kui me otsime lahendusi mõistusest, siis me sageli ei näe neid. Sest peas on lahendusi piiratud kogus. Kui julgeme usaldada, siis hakkavad tulema ka lahendused ja sündima imed.

Kui läksin kõrgkooli, meenus mulle Luule Viilma ütlus, et kui naine õpib koolitarkust, peab ta samal ajal koguaeg tegelema enda hingega, et süda jääks avatuks ja me ei läheks liiga pähe ära. Otsustasin minna päevaõppesse, et jääks aega endaga tegelemiseks. Siis aga hakkas tulema nii palju tööpakkumisi, üks huvitavam kui teine, kuni ma lõpuks ei suutnud enam ära öelda. Ning saingi kogeda, millest Luule rääkis. Tundsin, kuidas muutusin kurjemaks, hakkasin süüdistama oma meest, mida ma ei olnud kunagi varem teinud, sest teadsin oma südames, et kõik mis meiega toimub, seda tõmbame me ise endile ligi, isegi kui see pealtnäha teisiti tundub. Ja nii hakkasid meie ellu tekkima erinevad probleemid ja raskused, keha andis tunda jne.

Samamoodi mõistuse järgi lõin endale unistuste töökoha. Kõik oli täiuslik selle järgi, mille olin oma peas välja mõelnud, aga hing karjus sees, et ma peaksin tegema hoopis midagi muud. Siis otsustasingi, et ma ei mõtle enam endale välja valmis lahendusi, vaid soovin südamest enda ellu seda tunnet, mida ma soovin kogeda endale elatist teenides. Ja üsna kohe tuli minu ellu Rännak ning nüüd ma saangi kogeda seda tunnet, mida endale soovisin.

Loomulikult on kõik eelnev vaid minu isiklik arvamus, mis tugineb minu isiklikule kogemusele. Kindlasti leiavad paljud naised, et on õnnelikud siis, kui jõuavad tegeleda kõige sellega, mis neid huvitab ja tunnevad rahulolu saavutatust. Minu jaoks kaasneb kiire elutempoga ärevus ja ma lähen siis kergesti keskmest välja. Siis olen närviline, rahulolematu ja kaotan selle mõnusa naiseliku energiavoo.

Füüsilise keha eest hoolitsemine on samuti väga oluline, et ennast õnnelikuna tunda. Tervislik toit, igapäevane liikumine, tants, jooga – see on see, mis annab hea enesetunde. Igaüks peaks leidma endale sobiva toidu ja endale sobiva liikumise, tunnetades seda, mis teeb tema olemise kergeks ja nauditavaks, millega oleks rõõm tegeleda.

Millal on see õige hetk mõista, et olen nüüd teerajalt kõrvale läinud?

Ma arvan, et me tunneme seda enda südames. Kui ma kõnnin oma teel, mis on minu hingega kooskõlas, siis on minus rahu ja rõõm ning elu voolab kergusega. Kui mul on aga südames raske või ärev, olen rahutu või vastupidi apaatne, siis on vaja otsida põhjuseid ja lahendusi. Alati ei ole lihtne mõista, miks mul on halb enesetunne või miks asjad kisuvad viltu, kuigi tegelen endaga palju, olen avatud ja armastav. Rännak on üks võimalus, kuidas ennast paremini mõista ja leida see tee, kus olen järjest enam tõeliselt õnnelik ja ümbritsevaga kooskõlas.

Te töötate ka lastega – andke paar nõuannet, kuidas lapsevanemana tänapäeva lastega paremini hakkama saada?

See on minu jaoks pisut intrigeeriv küsimus, kuna mul endal lapsi ei ole. Just sel põhjusel pelgasin alguses lastega tööd teha ja suunasin soovijad pigem teiste praktikute juurde, kellel palju lapsi. 2016 a talvel, kui olin umbes pool aastat praktikuna töötanud, pöördus minu poole üks murelik lapsevanem. Kuna nad elasid Soomes ja mina sel ajal samuti, ei olnud mul neid seal kellegi teise juurde saata. Selle armsa 8 aastase poisi probleemiks olid õpiraskused, ta ei kontakteerunud täiskasvanutega ja oli väga endasse tõmbunud. Laps oli juba pikalt käinud erinevate spetsialistide vastuvõttudel, kuid abi ei olnud saanud. Ema soov oli, et lapse silmad hakkaksid jälle särama. Et olgu selle õppeedukusega, nagu on, aga et ta oleks õnnelik. See oli ka minu soov ja lubasin proovida.

See mis toimus, oli nii minu kui ema jaoks uskumatu. Poole tunni pärast oli laps nagu ära vahetatud. Ta laulis juba samal õhtul külaliste ees koos oma väikese õega, rääkis õhinal oma rännakust ja koolis hinded muutusid kardinaalselt. Sellel poisil ei tulnud Rännakus üles ühtegi valusat mälestust, ega midagi mida parandada – ta lihtsalt tundis ära, kes ta päriselt on. See kogemus innustas mind koheselt lastega tegelema. Kui varem arvasin, et mul justkui ei ole õigust seda teha, kuna puudub isiklik kogemus, siis peale seda esimest lasterännakut taipasin, kui palju ma saan teha selle heaks, et need, kes täna on veel väikesed, saaksid kohe algusest peale õigele rajale.

Nii et ma kindlasti ei ole õige inimene andmaks nõu, kuidas olla parem lapsevanem, aga ma arvan, et kui lapsevanem märkab, et tema laps ei ole õnnelik, siis tuleks küll kohe midagi ette võtta. Liiga palju näen oma töös neid täiskasvanuid, kes maadlevad enda lapsepõlve teemadega. Peamiselt on need ikkagi keerulised suhted vanematega, mida inimene hiljem taagana endaga kaasas kannab.

Ma usun, et kui lapsevanem tõeliselt avab iseennast oma lapsele ja loob usaldusliku õhkkonna kodus, kus kõik võivad jagada oma tundeid ja kogemusi ning üksteist tõesti kuulatakse, siis on juba väga hea algus loodud. Kui laps ei ole õnnelik või on tal tekkinud mingid probleemid, siis ideaalne on muidugi, kui vanemad tegelevad endaga samaaegselt. Siis näeb laps, et temal ei ole midagi viga, vaid et endaga tegelemine on normaalne asi. Kui terve pere endaga tegeleb, algab suhtlemine juba teisest kohast. Ego kokkupõrkeid jääb vähemaks, usaldus suureneb ja jututeemad muutuvad avatumaks.

Soovin lastega tööd veelgi laiendada ja ühendada lasterännaku lastejoogaga. Eelmiste jõulude ajal avaldasin lastejooga raamatu “Lendav vaip”, mille soome keelest tõlkisin ja Eestis kirjastasin. Otsin nüüd võimalusi, kuidas läbi nende tööde rohkemaid lapsi aidata.

Vaata ka videot:

https://vimeo.com/249423255

Vaata lisaks: Rännak

Foto: pamono.com

Küsitles Monika Kuzmina / GoodNews