“Minu jaoks on elu eesmärk kohe kindlasti ärkamine. Ärkamine väga lihtsas, igale inimesele arusaadavas keeles; kindlasti ei mõtle ma suurt pauku, sädemeid, äkilist võimet suhelda teispoolsusega ja leviteerimisoskust. See juhtub ainult Hollywoodi filmides. Ärkamine tähendab pigem teadlikku elu: elu, kus ego haare lõdveneb ja eksistents hakkab toimuma südames, leiab aset vabanemine mõistuse orjusest. Asja paradoksaalne külg on muidugi see, et juba praegu oleme me kõik ärganud- kahjuks, enamik meist seda aga ei tea ning elame ikka oma tõelisele olemusele vastanduvalt, teadmatuses sellest sisemisest rahust, mis peitub me sees,” kirjutab joogaõpetaja Kathleen Iren Kanervikko blogis VabaArmastus.

Kuidas aga ärkamist kõige paremini mõista?

Ma toon Sulle näite. Sel hetkel, kui sa kõnnid metsas ja oled haaratud selle võimsusest ja ilust; kui sa paitad oma lemmiklooma ja kõik igapäeva mured ununevad sootuks; kui sa ärkad hommikul üles ja koged paar sekundit ülendavat vaikust, enne kui mõtted taas sisse rammivad; kui sa teed midagi hingega, mis on sinu kirg ja tunned sügavat vaimustust sellest protsessist, kogedes end osana millestki väga suurest – oled sa ärkvel. Väga lihtne, kas pole? Kui su süda on täielikult avatud kõigele ja kõigile, oled sa ärkvel. Ja see ei tähenda seda, et sa sisendad endale läbi mõistuse kui avatud on su süda kogu maailmale, sest mõistust kasutades on lihtsalt võimatu ‘‘kõiki tingimusteta armastada’’ nagu enamus esoteerilisi kirjutisi väidavad – nii kaua kui sa oled oma ego vang, on igas armastavas suhtes tingimus. Mina ei räägi siin aga persoonitaseme armastusest vaid kõikehaaravavast, sügavalt su loomusesse juurdunud armastusest, mis lepib kõige ja kõigiga sellisena nagu nad on, ilma ühegi tingimuse, hinnangu ega soovita midagi muuta. See ongi ärkamine ja me kõik, mingitel hetkedel, kogeme seda. Kahjuks on see aga ajutine protsess ja materiaalse maailma surve tõmbab meid enamjaolt alati südamest tagasi mõistusesse – et kõigi oma ülesannete, plaanide ja eesmärkide eest higi laubal võidelda.

Miks ma arvan, et ärkamine on meie elu eesmärk?

Ärkamine ehk kontakt oma tõelise olemusega tähendabki vaimset arengut. Vaimne areng omamoodi tähendab elu õppetundide läbimist, iseendale lähemale jõudmist ja aina rohkemates situatsioonides reageerimise asemel lõdvestumist. Mida rohkem sa oskad lõdvestuda (sest lõdvestumine tähendabki mõistuse rahunemist ja südametarkuse/intuitsiooni avaldumist), seda õnnelikum inimene sa oled, seda suurem rahu valdab sind väliste muudatuste ajal ja seda spontaansem, stressivabam ja voolavam on sinu elu. Kas sa oled näiteks märganud, et neil hetkedel kui sa pühendad oma kiires igapäevas aega eneseotsingule, universumi loodud märkide lahtimõtestamisele või heast südamest kellegi aitamisele, siis hakkab elu sind kuidagi intensiivsemalt toetama. Head asjad leiavad aset sinu ümber, võimalused arenemiseks tekivad üleöö su ellu ja sa kohtud justnimelt õigete inimestega õigetel hetkedel. See ei ole mitte külgetõmbeseadus vaid elu viis sind oma eesmärgi täitmisel toetada, tagant lükata, abistada. Sama asi juhtub ka momendil kui sa aktsepteerid oma hetkelist seisu, lepid elu tehtud korrektuuridega ja loobud tugevast kontrollist kuidas asjad peavad minema. Ka siis hakkab elu koheselt sinu kasuks tööle – ma usun, et me kõik oleme seda märganud. Mida rohkem liigume peast südamesse, seda rohkem tunneme Vägevaima kätt oma õlal – imed on ainult sõrmenipsu kaugusel.

Teistpidi vaadates, kas meie sügavaim elu eesmärk saab tõesti olla kaaslase leidmine, pere loomine, laste sünnitamine ja mingi hetk siit ilmast lahkumine? Või pool oma elust ülikoolis veetmine, suure korporatsiooni juhiks saamine ja pensionipõlves Hawaiil kogu teenitud raha sirgeks löömine? Kõik see on muidugi tore ja ma ei väidagi, et materiaalses maailmas poleks meil omamoodi eesmärke, mida läbi elu kingitud annete realiseerida, kuid kas see on see, mis meid tõesti ka sisemiselt arendab? Mis toob välja meie tegeliku loomuse, väe ja sisemise tõe? Kas see on see, mis paneb silmad särama ja vaatama oma elule tagasi rahus südame ja sügava õndsustundega enda sees? Ma kahtlen.

Kuidas siis igapäevases elus jõuda lähemale oma tõelisele olemusele ehk ärgata?

Selleks, et ärgata pole sul vaja läbi lugeda mitte ühtegi raamatut, järgida mitte ühtegi guru, usu mind, ega kanda sulega kaabut ega mäekristallist kaelakeed. Muidugi, see kõik on boonus (eriti sulega kaabu) ja nendel hetkedel kui sa loed midagi, mis su hinge kõnetab või kuulad tõde kellegi teise suust, oled su muidugi suuremas ühenduses universaalse tõega kui muudel argihetkedel, kuid see ei ole viis, et valgustuda. Tegelikult ei nõua ärkamine mitte ühtegi higipiiska otsaesisel ega pingutust (ing. keeles sõna effortless iseloomustab seda seisundit kõige enam) vaid lihtsalt igal võimalusel oma tormine meel lõdvestuma panna. Lõdvestumine on kerge nendel hetkedel kui kõik on hästi, kui elu on meie kontrolli all ja egol pole vajadust muretseda. Teisalt, hetkedel kui südames on valu, mure, kurbus või tervise seisund kehv on väga raske lõdvestuda, ainus asi mis sind siis rahustab on tuimestus. Kui sa võtad aga eesmärgiks ka raskuste ajal aeg maha võtta ja lihtsalt ”olla”, kuulata oma hingamist, tuua fookus peast südamesse (lihtsalt vaimusilmas ette kujutades) ja teadlikult vaadelda oma mõtteid ilma nendega samastumata, siis liigud sa väikeste sammudega valgustunud seisundile aina lähemale. See kõik on nii lihtne. Elu ei ole toonud sind siia, et valmistada sulle kannatusi ja peavalu. Seda teeme me oma käitumisega ise. Universum ei tööta ju sinu vastu, vaid sinu poolt. Seega, ka ärganud seisund ei ole mingi ajugümnastika ega mõjutatud sinu haridusest, elatustasemest, töökohast, perekonnaseisundist jne- me kõik oleme sündinud siia võrdsete võimalustega tulla iseendale lähemale, leida üles oma sisemine tõde ja saada rahu kogu sellest möllust oma peas.

Kultiveeri teadlikkust. Taju ära, mis hetkedel on pea kõige paksem ja lõdvestu siis. Ära lükka seda edasi, igavene rahu seisund on käega katsutav! Teadvusta oma mõtteid, märka, millised neist tõmbavad sind kaasa analüüsima, erinevatesse mälestustesse ja lugudesse kinni jääma ning lõpeta nende energiaga toitmine. Ükski mõte ei saa sind mõjutada ilma sinu enda loata. Kui ta hakkab sind kaasa kiskuma, jällegi lõdvestu. Too fookus oma hingamisele. Pane rahulik muusika mängima ja võta kasvõi 5 minutit. Usu mind, peale viit minutit on see mõte juba läinud.

Me oleme kõik valgustunud. Me peame selle valguse enda seest lihtsalt üles leidma. See pole nii raske nagu me arvame, aga vajab konstantset teadvelolekut. Teadlikkuse toomine igasse võimalikku hetkesse aitab meil märgata kui väekad ja võimekad me tegelikult oleme, kuidas Pandora laegas on koguaeg meie endi käes olnud. Nüüd on lihtsalt aeg avama hakata. Ja kui sa täna seda artiklit siin loed, on sul sõrm arvatavasti juba kaane vahel. Kanguta veel!
Kathleen Iren Kanervikko

Allikas: VabaArmastus

Foto: ekraanikuva / Youtube.com – Liquicity