Avaldame muusik Polina Tšerkassova intervjuu noore türgi muusiku, sakraalsete helide otsija ja väga sooja südamega inimese Görkem Şen’iga. Istanbulis sündinud ja seal kogu elu elanud Görkem katsetas akadeemias õppides erinevate elektrooniliste helide ja nende programmeerimisega, kuid ükski digitaalselt programmeeritav heli ei kõlanud tema jaoks piisavalt rahuldavalt. Ta hakkas otsima viise, kuidas valmistada pill, mis oleks tema vaimse eneseväljenduse vahendiks ning kuus aastat tagasi sündis selline instrument nagu yaybahar, mille täiustamisele ja edasiarendamisele Görkem on olnud viimased aastad pühendunud.

Esimest korda kohtusin Görkem Şeniga kaks aastat tagasi Istanbulis, kui tegin seal oma etnograafilist välitööd sufide muusika ja praktikate teemal. Olin ühel kogunemisel, kus türgi ja iraani muusikud mängisid teraapilist muusikat, kuulajad aga pikutasid mattide peal või istusid patjadel saali seinte ääres. Kõlasid türgi puhkpill nei ja poogenpill rebab, raamtrummid, erinevad keelpillid nagu saz ja tambur, aga ka nüüdisaegsed pillid – kitarr ja flööt. Ühel hetkel jäid kõik need pillid aga vaikseks ja algasid uued helid, mis tekitasid mulle külmavärinad terves kehas – ja ma kuulsin täiesti selgelt vaalade hääli. Tundus, et kõik maailmas olemasolevad pillid mängisid üheskoos ühte harmoonilist viisi. Kui silmad lahti tegin, oli minu ees kummalise välimusega instrument, mis ilma elektri ja võimenduseta täitis saali senikuulmatute helide ja vibratsiooniga. Tol hetkel vajusid mul silmad ise kinni, et mitte segada kuulmist ja kogemist.

Nii sain tuttavaks uue akustilise instrumendiga nimega yaybahar ning tema leiutajaga, noore türgi muusiku, sakraalsete helide otsija ja väga sooja südamega inimese Görkem Şen’iga. Istanbulis sündinud ja seal kogu elu elanud Görkem katsetas akadeemias erinevate elektrooniliste helide ja nende programmeerimisega, kuid ükski digitaalselt programmeeritav heli ei kõlanud tema jaoks piisavalt rahuldavalt.

Mis inspireeris sind kõige rohkem sakraalsete helide otsinguid alustama?

Umbes kümme aastat tagasi sattus mulle kätte Inayat Khani raamat maailmast, loomingust ja helide sakraalsusest. Sellest raamatust jäi mulle kõlama see, kuidas üks mägedes elanud mees, kellel olid tugevad vaimsed kogemused, otsis viise, kuidas helide kaudu saab edasi anda sakraalseid tundeid ja läbielamisi. Ta võttis kuiva kõrvitsa, lisas sellele keeli ja sellest sai india instrument veena. Ja ma mõtlesin, et see läheb täpselt kokku minu ideega valmistada instrument, mis oleks kõige otsesem vaimse eneseväljenduse jaoks. Ja ma mõtlesin, et proovin ise sellist instrumenti valmistada. Asi on ka selles, et kui ma kuulan erinevat muusikat, siis tihti tundub mulle, et selles on mingi sügavus. Nii hakkasin uurima erinevate rahvaste traditsioonilisi pille ja muusikat. Tegin mõned instrumendid valmis, kuid alati meenutasid need ühte või teist juba olemasolevat pilli – see oli nagu vioola, nagu kitarr, nagu sitar. Ma otsisin edasi – midagi, mis ei oleks nagu ühe või teise pilli edasitöödeldud versioon.

Ja kuidas siis sündis yaybahar?

Võib-olla unes, aga kuulsin selle heli ja tegin esimese versiooni yaybahar’ist valmis. Nüüd on sellest hetkest möödunud viis või kuus aastat ja ma töötan endiselt selle instrumendiga: teen viimaseid muudatusi ja arendan seda edasi. Kõik minu teised instrumentide ideed ja mõtted ootavad oma aega. Praegu pühendasin ennast ja oma elu täielikult yaybahar’ile.

Kuidas sa kirjeldaksid yaybahar’i inimestele, kes ei ole veel seda kuulnud?

Ma parem näitaks seda ja annaksin inimestele võimaluse kuulata seda pilli. Kui ma hakkan yaybahar’i kirjeldama, siis inimestel tekib ikka mingi muu ettekujutus, ja ma peaksin nagunii jälle võrdlusi kasutama: ma mängin seda poognaga, sellel on keeled ja vedrud ja trummide membraanid… Ja kui nad kuulavad seda akustiliselt, siis alguses nad ikkagi ütlevad, et neile tundub, et kõlab kümme erinevat instrumenti koos. Aga pärast kuulavad veel ja ütlevad, et ei – see kõlab just nagu yaybahar! Kõige tähtsam on ikkagi see, mis toimub kuulajate sees, kuidas see heli muudab nende taju.

Sa oled juba palju esitanud yaybahar’i Türgis ja mujal. Kas sa oskad öelda oma kogemusest lähtudes, kuidas see instrument kuulajatele mõjub?

Tavaliselt on see täiesti uus kogemus inimeste jaoks, et akustiline pill kõlab nii ruumiliselt ja nad tajuvad, et see mõjub harmoniseeruvalt. Paljud eelistavad kuulata yaybahar’i silmad kinni ja rännata sisekosmoses. Paljud on öelnud, et nende jaoks on see väga kosmiline või astraalne kõla. Kõige tähtsam on see, et yaybahar mõjutab inimeste sisemist seisundit. Ja veel, ma olen mänginud yaybahar’i läänes ja idas, Saksamaal ja Indias, ja igal pool, kus inimesed seda kuulavad, toimub sama asi. Vaatamata inimeste religioonile, soole või elukohale kirjeldavad nad seda kogemust kui vaimset. Muidugi ka see, et inimesed tihti ei usugi, et ma mängin ilma elektri ja võimenduseta. Aga see on isegi tore. Ma arendan yaybahar’i intuitiivselt ja tean, kuidas ta võiks kõlada ning katsetades otsin pidevalt seda õiget tunnet helis.

Kas teil on peres olnud muusikuid või muusikahuvilisi?

Tegelikult ei ole kedagi. Ma olengi vist esimene. Aga minu perekonna toetus on alati olnud väga tähtis. Ma ei oleks saanud yaybahar’ile nii palju pühenduda. Kõik viimased yaybahar’i osad on tehtud eritellimusena või käsitsi. Pidin väga palju katsetama. Näiteks tellisin sadu erinevaid vedrusid, et näha, kuidas nad kõlavad. Heliga katsetades toob iga väike muudatus endaga kaasa palju teisi muudatusi. Nii et yaybahar’i leiutamine on olnud aega ja ressursse nõudev protsess. Mida rohkem ma seda arendan, seda teaduslikumaks see läheb ja praegu on detailid millimeetrise täpsusega paigas.

Ma tean, et sa oled töötanud juba aastaid yaybahar’iga ja enne eelmist aastat sa ei näidanud seda eriti laiale auditooriumile. Kas yaybahar on nüüd valmis?

Ei, yaybahar ei ole veel siiamaani lõplik. Tulen Eestisse esinema selle viimase versiooniga, aga usun, et see saab valmis selle aasta jooksul. Ma tegelikult ei plaaninud veel yaybahar’i kogu maailmale näidata. See kuulus videoklipp Vimeos sattus sinna kogemata. Me tegime videot yaybahar’ist, et osaleda rahvusvahelises uute muusikainstrumentide võistluses Atlantas. Mu sõber pani video enda Vimeo alt üles ja küsis mu käest, kas ma tahaksin ka parooli. Naersin ja mõtlesin, et see video on vaid link, mida keegi nagunii ei tea, ja ütlesin, et ei ole vaja. Järgmisel päeval vaatas videot 10 000 inimest, järgmisel päeval 50 000 inimest. Nüüd ma tean, kui tähtis on parooli olemasolu. Igal juhul, instrument sai kuulsaks, mulle hakati kirjutama ja kutsuma mind esinema. Ja kuigi ma oleksin tahtnud seda alles umbes aasta pärast teha, usun ma, et valet ajastust ei ole olemas.

Sa oled juba nii kaua töötanud yaybahar’i kallal. Kas see ehk võibki olla nii, et yaybahar’i arendamine ei lõpegi sinu jaoks kunagi?

Selles mõttes on sul küll õigus, et yaybahar on lõputute võimalustega instrument. Ükskord kuulsin, kuidas üks lautomängija hakkas mängima yaybahar’i ja see kõlas minu jaoks täiesti uuel viisil. Yaybahar justkui ühineb inimese hingega, kes seda mängib, ja sellest võivad tekkida uued helid ja kõlad. Iga inimese kõla yaybahar’il on unikaalne. Aga, tõsi küll, tundub, et yaybahar saab selle aasta lõpuks valmis. Kui sa vaatad teisi muusikainstrumente läbi ajaloo, siis neil on olnud piisavalt aega ja aastatuhandeid, et areneda ja jõuda nende praegustesse vormidesse. Mina aga pean selle evolutsioonilise protsessi yaybahar’iga läbi tegema vaid mõne aastaga. Ma kindlasti ei tegele ainult yaybahar’iga kogu oma elu.

Mis on sinu soovid ja plaanid tulevikuks?

Ma soovin nautida praegu yaybahar’i ja jagada seda kogemust teiste inimestega. Ma olen ju pidanud kõik need aastad muudkui tegema, töötama, arendama jne. Nüüd on aeg ka jagada ja nautida. Aga mul on veel palju ideid ja instrumentide projekte, mis vajavad tegemist. Ma tahan luua kunagi tervet orkestrit, mis põhineb yaybahar’i süsteemil ja põhimõttel. Ja see on võimalik.

Ja lõpuks, mida tähendab sõna „yaybahar“?

Sellist sõna polnud varem. See tuleb türgikeelsetest sõnadest, millel on palju tähendusi: yay – “poogen”, aga samas ka “levima”; ja bahar – “kevad”, “kõige uue algus”. Kokku tuleb tegelikult midagi, mis viitab viiendale aastaajale, uuele algusele ja uue elu levimisele.

Görkem ütles, et Eesti on tema jaoks seni kõige põhjapoolsem koht, kus ta kunagi on käinud ning et ta soovib väga jagada yaybahar’i helisid tõeliste põhjamaalastega.

Polina Tšerkassova

Görkem Sen esineb Eestis kolme kontserdiga:

23. septembril Tartus, Loomemajanduskeskuses

24. septembril Tallinnas, Mustpeade majas

25. septembril Tallinnas, Tervendavate Helide keskuses.

Lisainfo: helid.ee, Ürituste info

Foto: erakogu